Päike on ylesse tõusnud!

Detsember on yks imeline kuu. Nii armas näha, et kogu kristlik maailm kaunistab end minu syndimise päeva paiku juba aegsasti ja pralle kestab mõnel pool veel ka uue aasta esimese nädala. Muusika, mida sel ajal lastakse, on kyll imelik, aga seda saab lihtsasti vältida või eirata.

Sel ilusal ajal, põmst kohe peale koleda tativiiruse leevenemist, jäin mainitud tähtpäeva paiku saladuslikku kõhutõvesse. Ja terve kere valutas pikalt, põhjalikult ja väga asjatundlikult,  nii et ma kaalusin mitu korda oma nirusid ellujäämisvõimalusi ja vara pärijatega suhtlemise vajadust. 2 nädalat nälga aga jättis ka mind õgivad bakterid ja viirused nälga, nii et enne jõule jõudsin provianti juurde toomas käia,  aga pidustuste ning kingutustega tegelda enam mitte - samas, meil ei ole enam väikesi lapsi, kõik on minust pikemad ja ei oota enam Lapimaa või Coca-Cola firmade jõuluvanu, seega meelel rahulikum haige olla. Jõuluõhtu ise veetsin muidugi voodis, ja tavalisest niigi palju väiksem jõulueine suutis ikka särava yllatuse tekitada - 5 korda järjest peldikumi tormata on mu elu absoluutne rekord.

Kogu nalja tulemusena kaalun midagi alla 70 kilo. Kui viimased 18-19 aastat on oldud väga ylekaaluline, siis on muidugi veidi harjumatu olla. Võrreldes tolle ajaga olen ma ka väga teistsugune isiksus, nii et harjumatus sai just yhe kõrge vindi juurde. Aga ei paanikat, sest ylirahulolematud ylikriitikud on juba ammu kaugele maha jäetud ja täna loeb ainult asjatundlik arvamus, mitte "aga naine peab-peab-peab". Ei, ei pea ja ei kavatsegi, sest on põhjust.

Pereliikmed, ma vaatan, yldiselt ei kannata minu totaalsete muutumiste all eriti. Nad peavad niikuinii õppima toime tulema sellega, et vana põlispäkapikk yhel päeval tekkide vahelt yldse välja ei roni ning tulebki endal ise syya otsima hakata, see koolitus on praegu algusjärgus. Ma pole 2 nädalat ise syya teinud, sest vastik on isegi pliidi poole vaadata.

Eile juhtus ka, et võtsin yle mitme kuu juturaamatu kätte. Õnnepalu "Palk". Lugedes rabas mind lõbus äratundmine - aga niimoodi mõtleb rahutu hyperaktivist, yhelt mõttelt hops-hops teisele, rahajutu juurest mälestustele emast. Laused on lyhikesed ja stiilselt lihtsad. Olmeliste kirjelduste vahele poetatud  kõrvalepõiked, ideed ja mõttekäigud on kohati lõbusalt kunstipärased ja/või pöörased, mis annab kogu tekstile kõvasti teatud mängulisust. Mind see lõbustab, ausõna. Kerge lugemine muidu, tema stiil ja sõnavara annavad ennast lihtsalt kätte, on keskeas siinlugejale tuttavad, teiste sõnadega. Veerand raamatut loetud, eks selgu, milliseid ideid ja ätituude raamat veel pakub. Esialgu tundub, et ei kahetse.

Hyvale lugejale aga yks hubane jõulukaardike sõnumiga - mõnel imel võtab sinuni jõudmine aega 20 või 50 aastat, vorm ja värv võivad muutuda, aga see tuleb siiski!

Lugusid sisekosmosest

Sattusin yhes kenas seltskonnas muusika-alast sõna kuuldes jutuhoogu ja seepeale lõi kobrutama, vahutama ja kaane pealt ära vana ja väga kustumatu armastus, mida ma olen enamasti alati vaigistama ja varjama pidanud. Sest see ei ole sulle, sina ole vait ja hoia tegijatest eemale, värdjas, aru ei saa vä.

Hoiangi eemale. Olen tagasihoidlik, tean oma kohta. Aga vait ei jää, vähemalt minu sisu mitte.

Mul mängib peas raadio ja seal toimub pidevalt erinevaid kontserte. Enamasti on see lihtsalt ymin või vile, lõputult korduv viisijupike, vahest nö päriselt olemas olev laul. Päris tihti on see minu oma joru, lugu või isegi laulujupike. Mõnikord hakkab see mu peas kasvama nii selge lauluna, pillisaade kyljes ja puha. Või isegi terve bänd mängib. Ma suudan ära kuulda tavaliselt mingi intro, esimese salmi ja osa vahemängust v refräänist, siis tuleb alati mingi segaja väljastpoolt ja see imeline pilt hajub. See on valus. Nagu oleks keegi väga armas just väga kauaks minu juurest lahkunud. Laul on osa minust ja seda kaotada on valus. Võiks siis töö käest panna ja pilliga laua taha istuda, aga... aga yles kirjutada, salvestada ja vormistada, nagu yks õige kidramees teeb, mul ei ole aega... või harjumust... või julgust. Nähtamatuid tõkkeid aga seeeest jagub. 

Eile hommikul oli mul tavaline painajaunenägu majavaremete ja katkiste pillidega, mul oli jälle kuskil jõeäärses linnas oma suuuuur maja, alati figureerib neis kindel punt sõpru ja tihti tuntumaid muusikuid. Selle kaootilise unenäopäeva lõpus ilmus Minu Tänavale väga õnnetu Jaagup Kreem.  Mingi jutu peale hakkasin laulu tegema, aga ilm läks hämaraks ja mul tekkis paanika. Andsin talle siis absurdse tyhja paberi, aga hr Kreem hakkas seda ikkagi lugema. Siis läkski maailm pimedaks ja valutav kere äratas mu yles, aga siis ma kuulsin  IMESELGESTI tema hääle ja akustkidraga laulu. Esimesed 2 rida olid väga selged, aga edasi hajus heli nagu teise tuppa, jäi ainult idee. Aga täna õhtul on mul need 2 rida ikka veel meeles, ikka veel kõlavad need nagu päris laul. Samas, ma olen piisavalt enda kohta kuulnud komme, et ole normaalne, kellele seda vaja on, meid ei koti, ole vait, nõme ei ole vä... ja vaat SELLE sisemise laulu vasta ma ei suuda midagi teha. Enamasti jääb SEE laul peale ja algne laul hajub, ma kaotan jälle tykikese iseendast.

Selgelt kuuldava lauluga ärkamisi on mul viimasel mõnel aastal olnud õige mitu. Laulud muutusid selgeks alles siin majas, mis on päris minu oma ja mul ei ole vaja pidevalt valuks, õuduseks v põgenemiseks valmis olla. Pidev sõda tegi mu lauludest yhe sirge "AAAAAAAAA", ja väga harva said need vabalt kulgeda. Kui ma 7 aastat tagasi selle muinsuseseme ostsin, siis ei osanud ma arvatagi, et paljud vanad deemonid jäävad tasapisi vait ja Minu Laulud saavad häält tegema hakata. Ma ei teadnud isegi, millised laulud minu sees elama hakkavad. Aga nad tulid ja muutuvad järjest selgemaks ja keerukamaks. See on nii ilus ja imeline. Kahjuks on mul sellega kana, mis on sama vana, kui ma ise - ehmatan ärkvele oma olemasolu tajudes, katsun iga hinna eest vait olla ja vaatan, ega keegi ei kuulnud. Või lasen sellel enda sees edasi mängida, et keegi ei kuuleks ja saaks jälle kallale tormata. Või olen lihtsalt vait ja teen näo, et vaja on kive laduda või puid kärutada,  aga minu sees Mängib Laul ja te ei saa seda minult ära võtta, vohh!

Pille mängin viimasel ajal ainult siis, kui kedagi kodus pole, ehk harva. Kunagi oli kyll hetki, kus see mu sõbrannasid rõõmustas, aga mõnel yrril oli asi juba riskantne - kui läheduses oli mõni nõudlikum mees, kes ei suutnud oma skepsist mittekaubandusliku pillinaise suhtes vaka all hoida, ja koosmängimisel vaadati iga hinna eest kuhugi mujale, et mitte ainult seda ahvilõusta silmata. Ja kui ahv oma kola kokku korjas ja hakkas koju minema, siis ei heidetud koosmängija poole pilkugi, samal ajal, kui perenaine tänas ja elukutselisest muusikust sõbranna kiitis, et nii tore oli koos mängida ja improviseerida, kus te seda kyll õppisite. Ka minul oli tore, sest teise pilli valdava inimesega koos mängimine on nagu kutsuv laul teisest,  paremast ilmast. Ma tunnen sellest väga, väga puudust. 

Kui ma kevadel kogemata sattusin oma 12-keelse akustkidraga naaberkyla rahvapilliansamblisse, siis hoolimata kõigest jääb sellest midagi puudu - rahvalaulud on lihtsad ja monotoonsed, käe vormishoidmiseks on kyll asjalikud, paljud on vanad tuttavad lood, ma mängin neid lihasmälu peal suvalisest helistikust nooti vaatamata, aga need laulud on sarnased ja yhetaolised, nad ei lendle, vaid kiiguvad nagu kasteheinad õrnas tuules või veerevad tasakesi kõikudes nagu keedumuna ruudulisel laudlinal. Aga ma tahan lennata ja sädeleda ega lepi vaikse veeremisega. Teisest kyljest, vähemalt on mul lõpuks ometi 1 koht, kus hinnatakse mu sisu ja oskusi, mitte ei norita lavalise sarmi puudumise pärast. Ja ma mõistan nende mängu poolelt noodilt,  olgu ansamblikaaslased muidu inimestena kui erinevad tahes.

Haige inimene luges raamatut

Alles mõned päevad tagasi olin koledast kurjavaimust vaevatud. Mõne päeva sain siis terve ka olla, aga teatavasti käib kogu mu pere igapäevaselt biohazardi tootvates asutustes ja toob tööd koju kaasa.

Eilsest siis jälle, aga naaatukene kergemal kujul. Ma jaksasin nimelt eile puid kärutada! Äkki on asi selles, et See tabas mind kodus, aga koduseinad teatavasti toetavad. Ma seekord naudin haigeolemist täiega, niipalju, kui põrgulikud selja- ja muud närvivalud lasevad, kytan kyttekehasid, keeldun söögitegemisest, sest vastik, hoopis sunnin lapsi, ja kui tõusengi mingi mateeria liigutamiseks, siis võimalikult kiiresti viskun tagasi oma villa- ja suletekkidega vooderdatud voodisse. Internet on kaanest kaaneni läbi loetud ja igavaks tunnistatud, yritan vahelduseks raamatuid lugeda. 

Raamatukogust toodud virnas esimene oli Kareva "Mandragora". Soliidse kolleegi pingutust tuleb tunnustada, aga need tekstid pole minu maitse - valdavalt lyhike vabavärss tundub mitmes mõttes lati alt läbi jooksmisena. Paljud tekstid ei ava oma sisu ka korduval ylelugemisel, ja peab ytlema, et ma ei ole algaja lugeja - kui sõna ikka on sisutu või vale, siis see seda ka on, ja minu jaoks jääbki tekst sisutuks. Loomulikult annab sõnale sisu elukogemus, ja minu oma on kindlasti täiesti teistsugune, kui raamatu autoril. Loomulikult on lugemisel oluline see, et sul pysib igal hetkel meeles, Kelle Teksti sa loed. Ei, minul ei pysi autoriteedi pale igal hetkel silma ees. Mul tekib lugedes synesteetiline elamus, ehk sõnad ise loovad teatud omadustega ruumi, aga kui tekstil on midagi puudu, jääbki see ainult tekstiks paberil, surnud asjakeseks.

Olen hunnikute kaupa luuletuseraamatuid lugenud ja teised Karevad on sisutihedamad ja tajuvärvikamad olnud. Aga yhes asjas oli see raamat siiski hea - õige mitme teksti sees olevad sõnad v väljendid tahtsid mu valutavas peas oma elu elama hakata ehk siis uue lauluna syndida. Ei olnud see lugu asjatu liigutus, ei raamat paberiraisk.

Ei midagi erilist

Inimesed kirjutavad.

Palju kirjutavad, hästi kirjutavad. Ja kirjutavad yksteisele ja vastu ka, nii et kohe rõõm lugeda. Lugedes tekib mul alati häid mõtteid, mu nähtamatud sõbrad on alati nii toredad ja tujutõstvad. Aga mõtete kirjapanek on õhtul juba suur pingutus ja nii mõndagi jääb ytlemata.

Ma olen õhtuti uvitavalt yleväsinud. SITTAKANTI väsinud. Mitmel põhjusel. Ja siis jõuangi ainult siit nurgast ja sealt salongist läbi astuda, väheke taburetikesel istuda ja jutlejaid jälgida, aga ise sõna võtta enam ei. Mitte et maailm sellest midagi kaotaks.

Esmaspäeval oli mul synnipäev. Kui ma tavaliselt endale ise midagi väga ilusat ja meelepärast kingitsen, siis seekord ma ka tõesti MÕTLESIN sellele, isegi vaatasin yhte ja teist väga kindlat laadi asjakest, aga otsustusvõime väsis vaatamise ajal ära ja vormistada ma enam ei viitsind. No pole hullu, aasta pärast saab uuesti proovida!

Kivi

Eelmises postis mainit kleidikangas kivistus õues nööril ära. 8-kordselt lapatud kangas kuivab kaua. Aga ma põhimõtteliselt ei kuivata pesu majas sees. Maja on puust ja liigne vesi paneb puidus seenekesed kasvama.

Uue Bussi projekt kangestus sinna, kuhu ma ta parkisin. Korra nädalas käin teda välja kaevamas, misjärel jooksen tuppa nina yles sulatama ega suuda ennast sundida SINNA, SELLE SISSE tagasi minema. Valged tapjahelbed, noh.

Sygisel pooleli jäänud aidavare on seal. Kuskil. Näha ei ole, valge betooni hunnik on peal. Aga ma TEAN, et see seal on, häiritud olekuks on sellest enam kui kyllalt.

Kivikõvad valged känkrad on igal pool. Teede peal lahtise lume all on nad ka eriti kavalad. Kunagi suutsin tagaveolise Ford Transitiga mistahes oludes sõita sundimatult, vabalt, aga nyyd on närv ka tillukese esiveolisega - 2004. a tD Sharan, viisakad naelrehvid - sõites väga krussis ja sirgemaks enam ei lähe.

Ma pole 2 nädalat ennast hoogsamalt liigutanud ega isegi duši all käinud,  sest valus on. Mitmekylgselt. Ja ma kavatsen seda vihata koos iga viimse kui minutiga, mis on jäänud suure kevade tulekuni. 

Ja tuules hõljuvad õunad,

Nägudel talvine irve.

On ju õudne?

Kleidijuttu

Juhtusin natuke kleidiriiet ostma. 

Yle... mitmekymne aasta. Varem juhtus, et kyll ei olnud asja kleiti kanda ja siis jälle polnud sobivat kleiti võtta ja siis jälle ei mahtund ykski asi selga, või siis kõik need nähtused korraga. Kuna mul viimasel suvel oli väga meeldiv juhus maanduda suhteliselt, mõistate,  SUHTELISELT normaalsesse kehakaalu, ette trehvas ka esimest korda elus mulle väga sobiv väga ilus kleit väga taskukohase hinnaga, lisaks väga sobivad olukorrad seda syymekateta kanda, siis hakkas mu peas senise elukogemuse najal pirisema mõte. Et sooja ilmaga on hame-tyypi riideese päris asjalik, aga kaubandusvõrgust sama ilusat ja head hõlsti ma teist enam ei leia. Et tuleb aga noorust meelde tuletada ja õmmelema asuda. Mõeldud... augustist sai väga äkki detsember... kaua, aga tehtud. Reedel ostsin linnast yhest kilakolapoest 20 euri eest syletäie ideaalset kleidikangast. Puuvillast, just mulle meeldiva värvivaliku ja mustriga.  Kodus mõõtsin yle - 17,2 meetrit. Kangas aga on nn poollai, u 70 cm, seega läheb ideaalse kleidi tegemiseks 7-8 meetrit. Kuna praegu on nagunii kylm ja ma kannan vatipykse,  tormijopet ja Nokia talvekummareid põmst 24/7, on mõned päevad aega mõelda ja lõiget valida. Kuna kohe-kohe ongi talv läbi ja käes lõbustustest leegitsev maikuu, on asjaga kiire. Internet on ilusate kleitide pilte paksult täis ja ma ei suuda kuidagi valida ega otsustada. Lisaks sellele kõigub mu kehakaal ennustamatus tempos ja ettearvamatus suunas, aga see-eest palju, nii et kleit peab sobima nii praeguse 74, kui ka väga võimaliku 64, aga ka yldsegi mitte võimatu 84 kilo kaaluva minu isiksusega. Pole võimatu,  et selle probleemi lahendamiseks pole vaja universaalset lõiget,  vaid hoopis palju kleite. Ehk palju kleidikangaid. Upsi,  mul on neid niigi palju, oma 3 kindlasti, et mitte öelda 4. (Kuid ma ostsin nad algselt lapitöö- või särgikangaks, MITTE kleidi,  et täpne olla.) Aga pideva puudekärutamise, hydrofooriga võitlemise (muuhulgas injektsioonpump, fakit) ja meeletutes kogustes toiduainete töötlemise (näljased poisid ja muud loomad) jääb väga, väga-väga vähe aega õmmelda. Kuigi,  mulle tundub,  et suuremate välitöödega on kuni jyripäevani aamen, ja kui sinised pätikindad pärast rohelisi on valmis ning hõimule syletäis omakedratud tõpravillalõngast musti ja valgeid sokke valmis punutud,  saabki vahelduseks ka kasutumate asjadega tegelda. See kõlab uskumatult,  aga mul on kõige kaugeleulatuvama mõjuga ilusaimad mälestused just kasutute asjade tegemisest. Soovin meile kõigile tubli olemise vahele kauneid kasutuid hetki, see on tervisele hea.

Keemiast

Talv tuli väga äkki maha ja tööka ning ettevõtmisi täis sygise kirjud lõimelõngad lõigati hetkega läbi. Õitsev maa on kadunud, värvidest pole mitte midagi alles. Kõik elusolendid on hirmsate valgete tähekeste eest peitu pugenud, ka siinkirjutaja liigub õues ainult niipalju,  kui hädasti vaja, kandes võimalikult mitmekihilist, pikka ja katvat erivarustust. Väga lootusetu tunne on, ausõna. Yksainus talvepäev on sama kurnav kui 10 asjalikku varasuvepäeva nt kyttepuudega mässates. Aga talv on raske hingele, keha saab ju hästi sisse pakkida.

Pildil tapva kemikaali kristallid. Olge nende käsitlemisel väga hoolikad!

Pleierileierdamisest

Ma selline ahv, kes ei armasta raadjo kõrval istuda ega grammofonil platesid vahetada. Nii ei saa ju ringi joosta. Ma olin isegi räigelt paistes  ylekaalulisena pigem paigalpysimatu, ikka kõrvaklapp pähe ja minema. Kassettmakk ja raadjo olid tagasihoidlikud tegijad... Kui ilmusid muusikamängijad, kuhu mahtus kymneid ja sadu lugusid,  olin mina myydud. Täna trööpan andunult nutihvonis asuvat tasulist pleierit nimega Spotify. Eesti oma poiste Fairmus on mul ka, aga kuna see läheb lukustusekraani all 5 minutiga kinni, siis kasutan seda õnnetukest imeharva. Olen paras mölamaan, oma rasket, aga see-eest õudset elu teen helgemaks ja õnnelikumaks meisterliku ja meloodilise kitarrimuusikaga, mille järgi saab ka tantsida, kui olukord nõuab. Ma ei ole suur uute avaruste avastaja, sest väga tyytu on vahetpidamata töökindaid käest kiskuda, et lugu vahetada või midagi otsida. Minu leierkast on timmitud kindlaid viise mängima ja seda on ta teinud hästi. Sel aastal, tundub, et sai elu kaunistatud rohkem, kui varem, Spotify äpp igatahes tänab ja tervitab.

Puhas rokenroll. Palutakse lahkesti kuulama.

P.s. et misasi on raadjo. Ma kirjutasin selle kohta.

Kadri kylmetas

Viisin noore tehniku ööseks linna tööposti otsa ja tulin ise tagasi. Sõita oli põnev ja erutav, sest vasakult paremale lendleva tahke puisteaine tõttu polnud teed eriti näha ja kohati ka tunda. Tagasiteel aga lendles see krohvipuru paremalt vasakule ja tuuletakistus sundis gaasipedaali raskemalt tallama. Linnast tulek on alati nagu muinasjutus - mida Nõia Majale lähemale, seda kitsamaks, kõveramaks, auklikumaks ja lumisemaks tee läheb, kuni lõpuks oled omadega näoli põõsas, tuulevaimud rebivad rõõmust ulgudes sinult su viletsat palitut ja kangeks kylmunud kindanärusid. Sa pead oma viimased jõuvarud kokku võtma, et kurivaimude ja kägistajaroosi haardest lahti rabelda ja otse kukkuda onni uksest sisse, ruttu surmavate valgete helveste eest peitu.

Need tapjahelbed on mulle elu jooksul parasjagu kurja teinud, aga siiani olen suutnud enam-vähem paraneda. Täna vaatan näkku asjaolule,  et mu imeline iseparanemisvõime on otsa saanud. Igasugu kohad valutavad huvitavalt ja keelduvad koostööst, mu käed on tuimavõitu ja kunagi tantsida armastanud jalad astuvad sirgelt, aga kobalt nagu tuuker Marsil. Mu kehalt on viimase 2 aasta jooksul lahkunud pealt 3 ämbri vett, aga vee alt on ilmunud mitte sire haldjas, vaid kõveravõitu vetevaim, ehk hulk väga põnevalt väga ebasymmeetrilisi konte ja kõõluseid. Ma vaatan ennast peeglist nagu võõrast imeasja. Peeglis ei ole kyll enam jälk paistes koletis, mida on õudne kogemata silmatagi, aga ka mitte yhiskondlikult aktseptaabel kodanik, vaid uudne põnev muumiasarnane eluvorm. Selline ma võiksin isegi olla, aga tundub, et kõik ikka ei ole päris korras ei seest ega väljastpoolt. Lohutan ja loputan ennast sellega, et talv on, et viimased mõned aastad ongi mul oktoobrist märtsini kehva olla. Et teen oma kohustusliku programmi ära, ja kui maja peetud, tõmbun hasartselt lammavillast asjakeste poole. Olen praegu väga suur hasartmängur, kui asi puudutab villu ja lõngu. Selge ju, kui on kogu aeg kylm ja pime olla, keerleb kogu elu soojatekitavate ainete, asjade ja tegevuste ymber. Kuna ma õpin oma uue peaga jälle uuesti köögis laua taga istuma ja näiteks pätikinnast kuduma, selmet roiskuva sisikonnaga surmväsinult tagatoas lamada ja tuima näoga moblamängu mängida, siis on muidu vastikust ja lootusetust täis pimedast aastaajast isegi naaaatukene rõõmu - kylm ilm tekitab erksa ja loomuliku soovi oma lõngakollektsiooni kasulikumateks asjadeks vormistada. Mul on ebanormaalselt palju lõngu, ja Valge Surma jumalad on sellest teada saanud ning erakordselt vara tulnud mind kudutööle ajama. Ja kui ma ei saa või ei viitsi, siis nad näpistavad mind, kuni mu varbad on surnud, käed paistes ja kaelanärvi issias lööb pähe.

Hyva lugeja rõõmuks yks selgem ja vaiksem hetk tänasest reisist, koduvõpsik ei ole enam kaugel, kohe-kohe rooman onni uksest sisse ja asun pätikinnast kuduma, pliiti kytma ja mobiili toksima.

P.s. supernuhke täis Faceebok soovitab mulle Hansapostist osta akordion (6200€), lilleline tugitool ja jahipyss. Mida nad välja on nuhkinud, mida nad plaanitsevad?

Vanamuttide hobidest

Mulle meeldivad masinad.

Neist on nii palju kasu ja rõõmu ja muidki tuliseid tundeid, sa kohe elad täiel rinnal ja leegitsed, kui on vaja jälle mingit olukorda menetleda. Mul on elus väga palju asju tulnud ära menetleda, aga meeldivamate ja väiksema inimfaktoriga probleemideni jõudsin alles hiljaaegu. Oleme aus, probleemsed inimesed on väga rõve ja tervistkahjustav aine menetleda,  ma eelistan neile iga kell mädapuitu, kivivaremeid ja vanarauda.

Vanarauast, et. Ostsin siis ära yhe. Paks ehitajaonu ei andnud absoluutselt setokõsõ kauplemisele järgi, mitte yks argument ei töötanud. Aga õhtusel jalutuskäigul ilmnes probleem jahutusvedelikuga. Ja ma nyyd sujuvalt omandan yhest käsitööfoorumist uusi naiselikke tarkusi selle uue kodumasina kohta. Elu peab ometi mugav olema, aga võpsikus elav yksildasevõitu eakam prõua ei hakka ju iga viimase kui asja pärast linnast maksulisi mehi tellima. 2004 a 2,5 tdi T5  aga on paraku keerulisem kui sama aasta 1,9 tdi Sharan, foorumid on paksult põnevaid ja erutavaid probleemikirjeldusi täis. Hyvad sõbrannad ja sõbrad, kui mulle kylla tulete, siis ärge tooge kooki ja veini, vaid näiteks momentvõti 20-60 Nm või suruõhu mutrivõtmete norm komplekt.

Tänan kysimast, mul on kyll abimehi, aga nemad on spetsialiseerunud teistele systeemidele ja omast kogemusest tean, et tavalise inimese ööpäevas on aint 24 tundi ja tavaline pea suudab mahutada ainult teatud hulga prahti, seega VAG grupi inseneride kättemaksu inimkonnale tõrjun ise, nagu jaksan. Loodan oma oskustega mingilegi tasemele jõuda enne lapselapsi, muidu läheb elu liiga kiireks.

Pildil kannan kleiti, kuna pyksid on kõik mustaks saanud, vahetuspesu on õues nööril ära jäätunud.

P.s. kudumiseks on aega vähevõitu, aga köögilaual korvis on 2 paari kirjust lõngast pätikindaid puhkehetkede tarbeks. Meil pätte jagub ja kindajärjekord on pikk. Õmblustuba koos kokkupakitud riistadega aga on maast laeni koli täis, mh krohvikotte, ja selle asjaga tegelen millalgi pärastpoole. Näiteks talvel. Lillisid aga kastan ja pillisid mängin siis, kui mittemittemidagi tarka teha ei oska ja raskemat ei jõua, põrand on pyhitud, lapsed söödetud ja pesu kapis, aga moblat rullida veel ei taha. Tegelt on nii uue pea kui ka uue, vanast yle 25 kilo kergema kere uuesti elama õpetamine mõnevõrra kurnav ja igasugu just siin just meile sobivad systeemid tuleb endal välja mõelda, mis võtab lisakytet. 

Ja 3 nädala pärast tuleb mul 19. synnipäeva 30. juubel. Arvutamine on raske ja nõuab omakorda lisakytet, ma lähen nyyd suhkrut, rasva ja jahu hankima, tsäu-pakaa.

P.p.s. lukus luugid sain eile lahti tänu yhe teise jututoa õpetusele. Ei olnud vaja lõhkuda ega parandada, piisas puldiga klõpsutamisest ja samal ajal kaubaruumi lingi tõmbamisest. Seestpoolt 😉 

Kui nyyd laevad jäätuvad, siis varsti jälle.

Setokõnõ sõitsõ

...Võõbsost potikuurmaga...

Käisin ema ja venda vaatamas. Mu naiselikult tilluke koduperenaiseauto sai vajalike asjakestega ysna toredalt täidetud. Kuna hoov oli märg ja mäda, siis pärakäru katusematerjaliga jäigi maha, autosse sisse mahtusid põmst ainult saiakott, ukseleht ja redel.

See pole esimene kord, kus kaup kipub kärust suuremaks osutuma, ja ennast tundes tean, et selliseid asju hakkab kevade poole järjest rohkem juhtuma.

Hakkasin tegelt oma rolli tõsisemalt võtma ja selliste asjade jaoks lõpuks ometi kohasemat, pigem puukuuri keretyybiga masinat hankima, aga automyyjatest kaaskodanike ahnusekrambid tekitavad minus tõsised ihnusekrambid. Ma nimelt pean teises kaalukategoorias võistlema - paksud ehitajaonud vs vanamutt metsast. Nad löövad massiga, ma pean olema kaval ja koguma palju, palju infi, et seda rahalist mudamaadlust võita ja säravast rauast peaauhind koju veeretada. Vaatan õhtuti interneti seest ilusaid Volksvaageni busside pilte ja muudkui ostlen. Kuna ma soovin oma tulevasega sõita kuni elu lõpuni, siis valin kaua ja põhjalikult. Ykskord tuleb ta minu juurde. Pereliikmed on õnneks mõistvad ja toetavad, välja arvatud See, Kes Siin Enne Elas. Aga ma olen loominguline isiksus ja ei kontrolli oma sõgedaid tunge ja mõtlematuid palanguid. Kui ikka on vaja tellist ja uksetahvlit vedada, või tekib tuju hankida prussi, siis ma pean seda saama. Ma ei kysi kelleltki luba ega nuia abi, võtan ainult töökindad ja lähen. Liikumine on elu, ärge pange mind tuppa kinni!

Veel veest

Viimane kord kyla päält tulles jätsin auto maanteeserva järve kaldale ja sumasin viimased paarsada meetrit jalgsi, asju põmst pea kohal hoides. Meie maja ymber tekib suuremate vihmadega savimullast põhjal vett hästi kinnipidav korralik järv ja absoluutselt kõik teadmised geoloogiast tuleb mitmeks nädalaks ymber lylitada teadmistele veesõidukitest. Ja veel tuleb oodata, kuni vanapuiduvirna taha ära uppunud seekord siis eterniidikoormaga muruniidupaat (mururehv niigi ei sobi maastikule, eile sai maastikust juba raba, unustasin selle asja sinna, kui nädal tagasi haigeks jäin ja veel ka hydrofooriga jantima pidin) talve tulles jälle maasõidukiks muutub. Ja väga kannatamatult tuleb nihelda ja oodata, kuni maapind millalgi korralikumalt jäätub, et tolle koorma saaks hoopis hetkel vana õunapuunässi all porivanni võtva Alatult Tagurdatud Vanaraua abil välja nikerdada, sest vaja on, neid kärule laaditud maavarasid oodatakse. Aga kui te niikaua soovite näiteks homseks puid tuppa tuua, siis mööda hooviserva läheb kitsas keeruline rada ja sellelt kõrvale, ilusale läikivale murule astuda ei ole tark. Märg, alati näljane savi neelab kõik, mis te sellele asetate,  ja te peate põgenema paljajalu, varustust ja tehnikat maha jättes.

Pildil on yks helgem hetk yhest valgemast päevast yhel kõvemal järvekaldal. Vanasti hoidsid tiblad seal oma sõjalennukeid, millega käidi ymbruskonnas elumajade kohal rallitamas, praegu on seal pulbitsevalt laienev rahukevad, kellelgi. Ma ei kurvasta, märtsi lõpupoole läheb ka mul helgemaks ja valgemaks.

Musti auke

Läksin mina reede õhtu linna autole logareid hankima ja uusi allareid ostma, mõtsin veel paaris kohas käia, ja jäin käigupealt haigeks. Oli muidu selline kahtlasem ja uimasem päev, aga ma ei taha asju lõputult edasi lykata, kui vähegi annab ära teha, sest edasi lykatud asju on niigi palju, võtan veel yhe toobi kohvi ja hakkan aga pihta. Võtsin, hakkasin, ja taruiraraa.

Koju jõudsin pyhaba pealelõunal millalgi, kui palavik järgi andis ja peavalu ikka silmamunadel mõnevõrragi töötada lubas. Kodu oli kylm ja haises, sest vanem laps oli hommikul vara laulukooriproovi läinud ja noorem laps on vaimupuudega ega suuda kylma ja märja vastu võidelda. (Kasvatusega pole siin midagi pistmist, olgu järeldavalt, aga etteruttavalt öeldud.) Siis osutus, et vett ei ole. Hydrofoor ainult pinises jonnakalt. Okei, ole siis. Tõin hädapärase pesu tarbeks analoogvahendi, tomatimaja juurest talvekorterist kraaniga siirupikanku, ja ära sa räägi, täiesti ergonoomiline asi nii suvel õues kui talvel köögis kraanikausi juures. Panin pliidi kytte. Siis, et maakera vähem kõiguks, võtsin toobi kohvi, panin tormijope, lammavillast kampsi ja põlvini Nokia kummari, ja uurisin asjakest. 

Kurat, igasugu asju hakkas siis osutuma. Hydrofoor oli ära kõngenud, paagis mõra ja imivoolik põnevalt sulanud ning teisest kohast ka lõhki. Ja selgus ka seda, et vahepeal, viimatilahkunu ostmisest saadik, on samalaadsed vidinad põmst 3 KORDA kallimaks läinud. Siis osutus veel, et liitmikke ja voolikuid tuleb juurde osta, aga et ma olen ikka veel päris haige ja kõik asjad võtavad 8x rohkem aega, ja et uus, menetlemise käigus käigupealt ostetud hydrofoor on injektoriga pumbaga. Injektor on sygavate kaevude jaoks vajalik ja kahtlemata imeline vidin, aga minu elu tegi see keerulisemaks. Kõigepealt ei suutnud ma leida juhendiraamatust eestikeelset osa, siis ei suutnud veel vana systeemi lahti võtta ja toruvidinate kastist vajalikke juppe leida, riistu otsisin terve igaviku, sest tervis oli ikka veel paha, siis lihtsalt väsisin  ära. Ja et ma unustasin mõlemal korral ehitusepoes käies uued torutangid ostmata ja vanarauakastis ei ole kõiki vajalikke suuri võtmeid... ja ma väsisin veel rohkem. Praegu on köögilaual tööasendis ruutmeeter Super-Mario varustust ja uus apastraat seisab laua all otsa peal pysti, sest ma lõikasin-kleepisin-kruvisin-silikoonitasin kyll piisavalt, aga asi tahab kuivada. Kuivamise aeg sai mitme muu tööga ära täidet, aga kruvimist jätkub veel ka homseks.

Hyva lugeja ärgu siin mõelgu midagi, ega ma siis syndind torumees ei ole. Mulle lihtsalt meeldivad kokkupandavad ja lahtivõetavad mänguasjad, eriti tore on see, et ise ei pea selliste konstruktorite juures absoluutselt midagi välja mõtlema ega lõikama-lihvima-jootma-keevitama. Kõik on standardsed jupid ja poes saada, ma olen ...kunagi ammu meie veevärkide varasemate versioonide tegemisi assisteerinud ja mis teha, ka mujal yhe silmaga vaadanud. Jooksvalt igapäevased hooldused ja vajadusel siit-sealt midagi ymber teha või vahetada pole lihtsa isetehtud systeemi juures keeruline, ma tegelen sellega ikka päris ammu juba. See on sedasorti kaunilt systeemne valdkond, mis mulle palju lihtsamalt meelde jääb kui nt 3-salmiline jõululaul. Mul on aga ka uus pea, ma õpin selle sisu tundma, õpin enda ymber asuvate systeemide sisu, see ei ole surmtõsine täiskasvanud inimeste asi, ma leiutan, hullan ja MÄNGIN nende asjadega. Veel enam, ma näen igal pool systeeme ja mustreid. Kui midagi segaseks jääb, loen internetist või helistan ilma häbenemata sinna, kuhu vaja, ja udune ruum muutub selgemaks. Kaotada ei ole midagi, mul on kasutada kogu dementiast tagasitulnu aru ja surnust ylestõusnu aeg. Teisest kyljest, 48 aastat on juba ära raisatud, võiks paar tykki ometi ka asjalik olla.

Aga millest me siin enne just. Palavik ja köha on läinud, aga tatitõbi on vastik, kõrvas on pidev rõve vile ja aju ei taha nuusates välja tulla, ajab niisama nina paiste. Võib-olla peaks puhkama. Äkki tuleb veel tänase kuupäeva sees uni, äkki saan juba homme terveks.

P.s. Leidsin ajaloo prygikastist oma vana peaga kirjutatud luuledused, ei tea kohe, mida arvata. Ma ei mäleta neist mitte midagi, isegi mitte nende kirjutamise ajal virvendanud tunnetuspilti. Ei pole meistritööd, aga sellised lihtsad laulukesed on kahtlemata MINU TEHTUD. 😮

Ai

Tapvate hingamisteede viiruste laborid, nimetagem neid ikka korrektselt haridusasutusteks, töökollektiivideks ja kaubanduse keskusteks, on avanud oma põhitegevuse hooaja, sydamed ja uksed. Minagi sattusin kõige järgi järeldades yhe järjekordse covidi tulisesse embusse.

Neid on palju ja nad kõik on vastikud.

Yks mees oli kuu aega haige ja terveks ei saanudki. Siis läks tööle, sest pidi, mitte et tervis oleks tulnud.

Ma pole teda kunagi näinud, aga.

Ma tunnen tema valu.

Ei soovita, 1p.

Kõik perekondlikud kohustused on täitmata, kaubad ja reisijad vedamata.

Kõik valutab.

Ja mina vedelen.

Varsti oleks vaja sõita.

Ma peaksin.

Aga ei taha.

Mitte miski ei mõju ega aita.

Md, nädala alguses oli meie rahvamajas pidu. Otsige YT bänd nimega Aristocrats ja siis te alles näete.

Sahmiv

Õumaigaad, kyll ma olen väsinud. Õhtu on ju käes, aga yleyldiselt ka. Vaata, sellepärast,  et.

Juhtus, et vahepeal, pärast nisu mahajätmist, võtsin lausa 20 kilo alla. Täna siis 75 koos mundriga. Kaalulangus on aeglane, aga järjekindel. Ei mäletagi, millal nii vähe sai kaalutud ja nii tillukesed riided selga läksid. Eelmise suve pykse igatahes tuleb triikrauajuhtme ja koormarihmaga yles siduda. Muidu ei saa õue mängima ja ennast rihmaks jooksma. Aga ma jõuan, saan, tahan ja pean! Olen kyll enneolematult sale ja sire, aga enne jõulu täitub mul 23. eluaasta 26. aastapäev, ja see seletab mõndagi. Näiteks seda, et ei jõua enam 6 ruumi puid 2 tunniga ladustada, saba jääb maha. Muru niita (heinakettaga, sest traktor igale poole ei roni) ka paluks ainult 2 tunni kaupa, parem, kui yldse mitte... töid, mida peaks lenneldes ruttu ära tegema, aga no ei tule hitti,  on hulgim. Ja hommikuti läheb liiga palju värsket aega lihtsalt majapidamistöödega plätserdades a la kraanikauss ja põrand, kyte ja pesupesu, mida oleks muidu hädasti vaja erinevate remonttööde jaoks. Kokkamine on kyll naudingut pakkuv kunstitegu, kahjuks võtab see AEGA... Aga ma PEAN koristama, mu uus pea läheb igal pool lasuva segaduse ja laste laiskuse yle pidevalt marru. (Noorim laps ei ole absoluutselt võimeline mingitki korda hoidma ega looma, õpeta teda, kuidas tahad.) Kompostist majast yldse kõnelemata... Ma kyll otse laiskvorstide kallal märatsema ei hakka, vahutan niisama omaette. Ja siis ma kraamin siin, roogin seal ja kärutan kolmandas kohas, ja õhtuks olen kypsekaalikas valmis, oma vana nime ja elu unustanud. 

Kahjuks tulevad need alati hommikuks tagasi.

Oleks siis minu armsate kallite kudumis-, heegeldamis- ja õmblusmasinatega mängimiseks see pauer võtta. Aga mai saa, rahutus ajab muid Tähtsaid Töid tegema ja aasta(kymne)id settinud kaost lahendama. Ma nimelt suudan endale asjade omadusi ja paigutust ning ruumide struktuure selgelt ette kujutada, varem oli see keskendumisprobleemide tõttu väga raske ja viimases otsas enamasti võimatu. Seda asja tuleb ometi ära kasutada. 

Uus pea on mul ju alles nii vähe aega olnud, vähem, kui pool aastat, aga õppida tuleb kogu elu eest. Uued teadmised, sealhulgas teadmine vanade teadmiste kasutamisest, on põnevad ja tekitavad enneolematult sooja tunde. Veel suve algul oli asi hoopis teistmoodi.  Kuradi rõve oli asju uurida ja õppida, kui pidi ennast jõuga paigale sundima ja tähelepanuvõimet pingutama, ma väsisin kiiresti ja siis läks kogu keha krampi ja mälu keeldus koostööst. Sellest refleksist lahtisaamine aga ei ole lihtne, sest omandatud on seda kogu elu, kehal tekib teatud asjadele keskendumise katsete peale automaatselt teatav tõrge. Uue kogemuse lihasmällu pressimiseks on vaja palju, palju eduelamusi ja rõõmu keskendumisvõimest. Ja aega, PALJU aega Mul on nyyd iga päev pesupäev. Ajupesupäev.

Mõtlev

Ilm tõmbleb.

Ykspä paistab päike, ma torman pärast lastele bussiringi tegemist kohe õue mängima, lõuna ajal kohvitan lamamistoolis ja imetlen oma imelisi säravavärvilisi perspektiive.

Teine päev algab tatise taevaga, tõuseb torm, vett lendab tonnide kaupa. Mitte yks elajas ei taha õue, mul on meeldiv võimalus mõnda 7 või siis 70 aastat kraamimata nurgakest rookida. Vahepeal on pime nagu oktoobris, siis aga pilvetekk rebeneb ja minu kallis tuumakyte hakkab jälle tööle.

Mis iganes ilm ka poleks, ma leian endale alati tegemist. Uus, alles aasta aega noor mina on asjalikum kui see eelmine, lihtsalt mahapõetud päevi ega nädalaid enam EI OLE, täitsa lõpp!!! Ma suudan vähemalt hommikupoolikul mõelda ja isegi asju ära teha! Loomulikult on töid palju ja alati on midagi pooleli, sest jõuvarud, õhtusest õudmasendavast surmväsimusest ei päästa miski. Aga päeva peamine mõte on alati 1 ja sama: ma pean oma vana katkipekstud pea, elamata elu ja komposteeruva maja korda tegema, alles siis tulevad lõbustused, pidustused ja bakhanaalid. Niikaua istuvad pillid kapis. Kui asjalik olla vajalikul hulgal ei jaksa, siis läheb sellega lihtsalt kauem, nii on.

Ja selle totaalse muutumise käigus leian majapidamisest kaua aega kasutamata maruhäid asju. Kuu alguses nt leidsin sahvri.

Põnev

Milline loodusjõudude väljanäitus. Kõik peale äikese ja maavärina on oma parimat andma tulnud. Tugev tuul puhub juba yleeile õhtust; kohati päris tihe hoovihm langeb vasakult paremale ja loodest kagusse, vahest ka lenneldes yle lagedama välja, aga MITTE ylalt alla; pahaaimamatu põllupidaja saab hooaja viimast tyrgi oa ja kabatskisaaki koristades jao lörtsi kaela. Põlduri talitsematud ja tormist ligased lokid pekslevad vastu optikat ja ajuti päris katavad vaatevälja,  sest mytse meil põlatakse, aga lõunamaa taimed tuleb iga hinna eest täna kokku koguda.

Ja ma käisin mitu korda oma pealt 2 meetri kõrgete puuriitade ja õrnemate massinate koormakatetele 17-kiloseid vundamendiplokke peale laadimas, meel hapu nagu norrakal enne nafta avastamist. Nimelt on KÕIK märg ja kylm, KÕIK yritab tormis kas sinu käest lennates põgeneda, sulle ämbrite kaupa jääkylma vett kaela visata või sind tappa. Sa tead seda, paned selga oma parima lammavillast metsakampsi ja suurima tormijope, jalga ehtsast kummist põlvini kummarid ja varustad end 3 paari kinnastega, aga tuppa tulles oled ikka märg nagu kalts. Su magamistoa seinast puhub tuul ilma igasuguse takistuseta läbi, seega kygeled oma valutavate kylgedega elutoa diivanil ja nokid nutihvoni, kuni õunakissell keema viitsib minna. Teed kisselli valmis ja oled õnnelik, et vähemalt 1 asjas on su närune vanapuidust piraadilaev suurepärane - kiiret jahutamist nõudvad toidud saavad meeldivalt ruttu söömiskypseks.

Päev kestab. Maakaablid teevad oma tööd, elekter põleb nagu peab, kuivi puid on, VEEL, höhö, ja köögis puupliit köeb. Kohe on vaja yks laps maanteelt bussi pealt ära tuua. Täna tuleb juba oma parimaid poris sõitmise oskusi rakendada, sest käes on pehmete radade hooaeg. Kui õnnestub õuest välja saada, siis tagasitulles on meeldiv võimalus massin poole tee peale kõvemale kynkale jätta. Seiklused on täna keelatud, kõik peab saama Õigel Viisil liigutatud. Mingil hetkel pärast seda on kissell päris valmis, soovijad saavad seda jätsiga kaunistada. Ma ei ole kindel, et tahan. Aga siis on õhtu käes, inimene läheb vanni, päike looja ja maailm magama ära. Ma ei saa, lähen siis veel korra sõitma, viin teise lapse uinuvasse Maa Konna Keskusesse ööseks tööle. Autol põles eile õhtul yks pirn läbi, parempoolne lähituli ei tööta. See selgus õhtupimedas linnast tulles, mingitel hetkedel oli tõesti veidi pime sõita. Uue pirni saan homme, kui on uus ilus nädal, torm läbi ja poed avatud.

Iigaav

Põlve lõhkusin ära.

Lilli kastma minnes, veepudel näpu vahel, köögis tasasel põrandal. Põlve kuratteabmiskõõlused tegid KRÕPS! ja ma muutusin sekundi murdosa jooksul yhejalgseks piraadiks.

Igav on diivanil molutada, ilus õuesjooksmise ilm on ju. Yritan internetti läbi lugeda, aga uvitavat on väga vähe. Telekat vaadata ei viitsi yldse,  pille mängida ei taha. Tahan õue! Ma pean!!!

P.s. hyva lugeja kindlasti kurvastab, et ma sisurohkeid ja tujukyllaseid tunde-, mõtte- ja suhtepostitusi ei kirjuta, et kindlasti olen ma nii laisk ja halb inimene, või et mul neid asjandusi koguni polegi. Tegelt on kyll - ma arvan, tunnen ja suhtun iga asja kohta, aga 2 näpuga nutitelosse on ebamugav teksti asetada. Ja kui sa näed väikesevõitu ekraanil sellest ainult mingit osa, siis juhtub, et serva taha jäänud osad ei seostu nähtavaga alati päris täpselt, ja siis hakka yle ja yle toimetama.

Maiviitsi. Mugavam on igavat inimest mängida. Sorri. 

Seeneke

Ei, mis õudus. Ma ei olnud seda kirjeldades väga täpne, vaid pigem kunstipäraselt yldistav.

See on tegelikult depressioon. Ma ei ole syndinud depressiivkodanik, sellel on alati olnud väljaspoolt tulnud põhjus.

Oli ka seekord sedalaadi põhjus. Ma veetsin just 2 väga silmapaistvalt koledat päeva.

Kuradi rõve oli.

Ja saab veel rõvedam olema, sest.

Kuna põhjus kestab, kuni ma elan, tuleb see õige varsti tagasi ja siis veel ja siis veel ja yhel päeval ma lihtsalt enam ei jaksa seda kägarassekiskuvat valu kannatada.

Aga kui ma veel surnud pole, siis elan ma õnnelikult, kuni surm mind võtab. Niikaua lõikan ma asjakohaste riistadega mitme põdemiseaasta jooksul hoovi kogunenud puidukraami kytteks. Lõpuks ometi ja ikka veel ma jõuan seda teha. Ja suudan vaadata mystilisi vaateid. Mitte alati pole see nii olnud, põnevate ja paljuytlevate pisiasjade nägemise oskus tekkis mul alles mõni aasta tagasi. Maailm on sellega palju sygavamaks muutunud.

Pärast lõunat

Äranäritud kuusekeste vahelt paistab päikeseke. 

Muruke on jälle imekiiresti yle kasvanud natuke.

Sygisese pööripäeva ajal kell 4 on juba suhteliselt õhtu.

Aga ma olen harjunud, et sellisel soojal ajal läheb päike 3 tundi hiljem looja. Veider ja naljakas on, kui loodusjõud ja -nähtused teevad tavapäraseid asju imelikult, keeravad sinu aja- ja ruumitaju natuke vussi. Justkui oleks ilusasse unenäosse sattunud, aga päriselus ei ole iial nii kerge, vaba ja armastatud olla. Ma siis naudin niisama seda kiirgavrohelist hilissuve, mõtlemata kõigele sellele, mis puudu. 😀

Vana sõbra ilmumine

Sygis on tulnud ja vaadanud mind nii ilusate suvesilmadega, et ma ei taha sellest ilma jääda ja tunnikestki toas jändamisele raisata. Päike paistab veel soojalt ja õhk on muinasjutuliselt kuldne. Kuldne ja värviliste varjudega, mis tuule käes õrnalt kõiguvad ja värelevad. Sama värvi, mis siis, kui ma alles siia maailma sattusin. Seda kollakat, mahedat valgust saab peaaegu käega katsuda ja sisse hingata, selles saab ujuda ja hõljuda, see embab sind nagu villane sall ja kutsub lendama. Ja sa peaaegu unustad, et ei oska lennata. Sinu ymber hõljuv hilissuvi haarab sind yleni ja teeb melanhoolselt rõõmsaks.

Minu jaoks on see rõõm suvelõpu kuldsest valgusest lahutamatult seotud yhe kindlat laadi kogu keha haarava õudusega. Varem oli see ära peidetud, kinni mässitud, kaetud teiste hädade ja õudustega, sekka ka õnne, armastust, tööd ja yleväsimust, sebimist ja segadust. Aga praegu ilmub see niimoodi eredalt ja kiuslikult just siis, kui mu elu esimesed imelise hilissuve mälestused, sest ilusaid õhtuid oli vaid mõni yksik, see kindlat laadi õudus oli paraku palju tavalisem, ma veetsin selle sees mitu aastat, see sai lahutamatuks osaks minust. Ma arvasin, et see peabki nii olema,  kuni juba täiskasvanud inimesena avastasin, et elus on ka muud peale pideva õuduse ja valu. Ikka igasuguseid häid tundeid avastasin ja sellest oli mõneks ajaks isegi kasu... paraku, aeg läheb edasi ja mu kaitsemehhanismid väsivad. Toredate ja vajalike asjadega päev ära katta ning tegutseda, tegutseda, tegutseda on kyll abiks, aga see kaitsekilp on ikkagi hõre, vana deemon on liiga tugev ja õudus istub alati valvel. See pole kunagi kuhugi kadunud ja see pole ravitav. Igasugu asjad, tegevused ja rõõmud aitavad selle korraks kuhugi vaiba alla pista, aga siis saab rõõm läbi ja õudus on jälle tagasi.

Ma peaksin praegu väga õnnelik olema, sest paljud asjad on palju vähem halvasti kui nad iial on olnud, aga paraku mind kogu elu saatnud õudus pole enam noore inimese jõuga kinnimätsitud ja ärapeidetud õhkõrn ähmane värelus mingi päästik-asja või olukorra peale, see on muutunud tugevaks, selgelt äratuntavaks, painavaks ja häirivaks igapäevakaaslaseks, selle vastu pole rohtu ega ravi. On ainult 1 viis see lõpetada - mina pean ise otsa saama. Ma ootan, vajan ja tahan loo lõppu. See painaja ei kao ega lõpe, see leeveneb, et järgmine päev tugevamana tagasi tulla. Ja ma mäletan selgelt oma lõppematuid ylivalusaid õudusi ja kangekstegevaid ahastusi, mul on, mida oodata.

Siiani pole ma sellest Oma Põhiainest ja Ylimast Essentsist kellelegi rääkinud, sest kunagi selgus, et teistel sellist Asja ei ole ja nad satuvad segadusse ning muutuvad kurjaks ja põlglikuks, kui neile kirjeldada midagi nii teistsugust ja ilmselt äärmuslikku. Aga minu jaoks on see koorem, millest tõesti väga tahaks lahti saada.

Pildil 1 särav asjake, mis on alati ja igas olukorras ja seltskonnas minu jaoks lõpmatu öise õuduse vallandaja. Soe oranž suvelõpukuu keset tumenevat taevast.

Ikka veel on õudne.

Naiselikku ajaviidet

Ikka tuleb vahest kodu kaunistada, või siis koristada. Iga õige naine kaunistab ja koristab. Muuhulgas pygab hekke. Kuusekesed on meil kyll veidi ylekasvanud,  aga sellest pole midagi, tööriistad avitavad. Yks puu päevas pygada on kahjuks vähe, aga antagu andeks, mina rohkem tõesti ei jõvva. Isegi koos abimeestega ei jõvva, issanda päike läheb enne looja, vt illustratsiooni. 

Kypseb

Hakkasin juba kevadel igasugust tegema. Tegin terve suvi otsa. Iga jumala päev.

Täna hommikul selgus, et natuke palju sai.

Täna ma ei saanud, ei jõudnud, ei tahtnud, ei viitsinud.

Päev otsa vedelesin, lamasklesin, pikutasin, puhkasin.

Õhtu jõudis ootamatult. Kere keskkoht läks suurest vedelemisest hõredaks, mõtsin kasvukast 1 tomati võtta. Ma ei käi seal päris iga päev. Seega juhtus, et kavatsetud 1 tavalisele tomatile lisaks leidsin meetri kurki ja kampsihõlmatäie muid mitmevärvilisi ja erikujulisi tomateid. Ma olen korralike tomatipuude kasvatamiseks liiga hõivatud ja kaootiline isiksus olnud, seega ajal, mil korralike perenaiste kasvukad on juba tyhjaks tehtud, koristatud ja väävlisuitsutatud, on minu ylekasvanud asutuses pidu alles algamas. Ei mingit ontlikku istekohtadega kontserti, kus igayhel oma koht, igayhelt täpne annus kultuuri ja saaki, vaid ylevoolav, liigiliselt mitmekesine, läbisegi põimunud ja ootamatusi täis rockfestival. Ma saan seal veel mitu korda käia ja aina yllatuda.

Täna olen natu tõbine, puhkan nii, nagu kaua ei ole puhanud,  aga juba homme torman pooleliolevate tööde juurde tagasi ja muuhulgas võtan kasvukasse kaasa piisavalt suure ämbri. Kaua see kultuuriasutus enam ei õilmitse, ööd on juba jahedad.

Ja hommikud on kylmad ning märjad. Näete?

Põletaja õhtulaul

Aiatööde ja hekkide pygamise käigus jääb ikka igasugust yle. Mul on praegu hädasti vaja kergemaid töid, võtan siis saunasuurusest hunnikust ja asetan tillukesse lõkkesse, et suure syytamisest tulekurja ei synniks. Õhtu on õkva imeliselt ilus, rõõsa ja rõmantiline. Ja kogu maailma kõige ilusamad mehed laulavad ja mängivad mulle otse kõrva sisse.  Elu on ilus, vähemalt täna, vähemalt siin.

Sääsed rikuvad veits pidu. Ka neil on suvi, kurat.

Metsaelu

Jõledad putlased on meil mitmeid Pätsu-aegseid kuuski ära tapnud. Täna võtsin 4 tykki maha ja viilutasin, väsimus tahab är tappa. Ei ole ma enam noor saemees jah. Õnneks on lapsed juba nii suured, et neid saab oksakest tassima panna, muidu peaksin oma jõuvarude ja muude tööde nimekirja juures päevas 1-2 kuusekesega piirduma, ja siis kestaks see hekipygamine vabalt jõuludeni.

See oleks siis väike soojendus enne päristööd. Emamõisas ootab meid veel hulk surnud kuuski. Pätsu-aegseid, tiblade pyssikuulide ja pommikildudega.

Kuradi jyraskid. 

Hyva lugeja rõõmuks kurb vaade rea kõige suurema kuuse alt. Selle puu jaoks on vaja Õiget Tuult, muidu jääb ta naabri okstesse rippuma ja seda ma kyll ei taha.

P.s. see JÄIGI naaberpuude kylge rippuma. Keeras ennast suunava lõike kiuste soovitud sihist 160° päripäeva, rippus ja irvitas, kui ma teda peentes kõrgkoreograafilistes asendites viilutasin ja kergendasin. Lõunaks oli tehtud, aga rohkem ei jõudn ka.

Täna on mul väike yleväsimus ja halb, otsin lõbustusi. Hommikul lugesin läbi 2 ahjuehitamise raamatut, õhtul tahaks midagi veel lõbusamat teha. Kurja, isegi pille mängida ei taha, see ei ole piisavalt lõbus. Ideid?

Mänguelu

Ykspä käisin reisimas ja nägin palju imeasju.

Viljandis. 

Ma polnud elu sees varem Viljandis jalutanud. Imestasin lossivaremete mahtu, maastiku imelisi iseärasusi ja vanalinna nunnusust. Ja masendavat asjaolu, et selles kahtlemata kultuurses linnas ei ole pillipoodi. (See ...koht, kuhu guugel mind juhatas, kujutas endast paari ruutmeetrit juhtmeid ja nipetnäpet muidu muruniitjaid pakkuvas poes.) Seega reisisin edasi.

Tartu.

Sealt saab alati midagi. Tartus on vähemalt 3 pillipoodi.

Mul oli esimest korda elus normaalne kleit seljas ja täiesti ootamatult sain kogeda beauty privilege'i, sest muidu kyllaltki kalleid pille lubati täiesti nägusid tegemata lahkesti proovida, seletati ja soovitati, ja väljavalitud isendi hinda lasti hea kunde jaoks natuke allapoole. 

Midagi sellist pole ma elus varem kunagi kogenud.

Trumme ostes, näiteks (teisest poest), oli poeonu ysna kuri, sest muusika ja ilusad pillid ei ole ometi koledate vanamuttide asi. Siis leebus, kui ma ytsin,  et ostan ära ja tõstan kohe peale, buss on ukse ees. 

Teiste pillide hangitsemisega pole lugu parem olnud. Ma olin vale kunde nende kauba jaoks, aga minu raha oli õige.

Aga mis tähtsust sellel on. Nemad on seal, mina olen oma armsate pillidega siin. Ja meil on hea.

Kolmanda mängu järel vahetasin uuel kitarril keeled ära. Mul on konkreetne ettekujutus pilli kõla suhtes ja praegu moes olevad pillide tehaseseaded mulle väga meeldida ei taha. See on järjest juba teine akustkitarr, millel ma kohe keeled ära vahetasin, nende väsimist ootamata. Oli põhjust ja oli ka tulemus. Neljas mäng uue pilliga oli juba väga rahuldustpakkuv ja ilus.

Helil ja helil on vahe. Ma ei taha seda kimedavõitu minu jaoks õudse maiguga seinakellatininat kitarri lauluhääles, vaid sooja, selget, ymmargust heli, nagu kuusest kaane ja mahagonist kerega pillid peavad tegema. SEE heli hakkab ka minu sees kõlama ja parandab nii mõndagi. Ja lugu tuleb pilli seest täiesti iseenesest. Ma suudan seda, ma olen elus!!! Aga mitte alati pole see nii olnud. Muusika kui ravi avastasin ma suhteliselt hilja ja täiesti juhuslikult. Ja see töötas, see oli Minu Aine.

Ravi kestab, me jätkame.

Ma ei saa kunagi terveks, aga see hoiab mind elus.

Ärgu mõeldagu, et ma suudan omi laule vaimustunud rahva ees kaunil häälel ja osava pillimängusaatega ette kanda. Inimesed on minu jaoks eluohtlik nähtus ja nii intiimset asja nagu minu oma laul ei tohi nad iial kuulda.

Proovisin kunagi, neile ei meeldinud. Ma tajusin seda põlgust oma turjakarvadega. Läksin lukku ja muutusin nähtamatuks, olin mitu päeva haige. Ja mitte yks kord. 

Erandeid polnud.

Ma ei jätnud siiski mängimist. Kui ma olin avastanud, et muusika endas vabalt voolama laskmine on väga hea ja pakub enneolematut kergendustunnet, ei tahtnud ma seda enam jätta. Mis siis, et mulle oli õpetatud, et ma ei tohi midagi tahta ja mul ei tohi mõtteid, tundeid ega tahtmisi olla. Laulud st viisijupid ei olnud tunded ega tahtmised, vaid loodusjõud, neid oli ka lihtne peidus hoida,  ja keegi ei saanud mulle neid keelata ja salajaste, aga väga suurte varanduste eest karistada ega neid ära võtta. Ma olen alati helides ja viisijuppides mõelnud, nyyd tulevad juba ka pikemad lood, mõnikord lasen ma neid jalutama, selleks ongi pillid vajalikud.  Teiste reaktsioon ei ole selle juures mulle enam oluline, see on nende oma asi. Teised ei saagi ju näha midagi  mis on minu sees. Sorri, kui väljapoole paistev teile ei meeldi, see ei ole minu probleem. Ma ei tee laule selleks, et tähelepanu saada, need laulud on teisest ainest ja põlevad teisel kyttel. Nad tulevad MINU seest. Seda muusikat on vaja mulle. See hoiab mind elus. See ongi mina.

P.s. beauty privilege'i nali pole md rahaliselt reaalne. Pillide hindades on tihti natuke õhku sees ja kindel ostja saab kysimise peale ikka kindla protsendi soodukat. Varem olin ma teatud Tartu pillipoodides "no hea kyll, see tyyp ostab pea alati midagi, las proovib rahus". Nooremad poepoisid seda ei teadnud ja yritasid norida, siis ma rõhutasin, et soovin pilli või pedaali OSTA. Antud pilli ostmine toimus kuu lõpupoole, linn oli inimtyhi ja poodidel käive nullilähedane. Loomulikult võetakse siis ka vanakuradi enda käest raha vastu. 

Muide, praegu käin ma Tartus nii harva, et selle piduliku syndmuse jaoks tuleb erilised riided selga panna ja nautida haruldast päeva. Kuna mul pole enam endist mind kukil, kogen paljusid asju teistmoodi ja paremini, sh kohtlemist. Tartu ei mäleta mind enam ammu, aga minul on ikka hea. Muidugi päris inimeseks ei saa ma kunagi, selleks on liiga palju puudu või puruks. Õnneks on säilinud räbalad piisavalt värvilised.  Minu vaates, seestpoolt. 

Kokajuttude õrn kaja

Väga mitmes plogis on viimasel ajal inspireerutud toidust ja sellele kuluvast rahast. Kuna söömine kuulub absoluutselt igasuguse elustiili juurde, on mul olnud nii kokanduslikus kui ka antropoloogilises mõttes harivaid hetki hoopis teistsuguses keskkonnas elavate inimeste söögijutte lugedes, ja mida rohkem ma neid jutte lugesin, seda rohkem ja eredamalt tekkis meditsiiniliselt valgustavaid hetki - ahhaa, inimesed elavadki nii kergesti ja tervesti ning on ilusad ja rõõmsad juba ainult sellepärast, et söömine ei tee neid uimaseks ja haigeks, vaid annab jõudu ja kytet! Päriselt! Ma olen kogu elu arvanud, et pärast söömist peabki sul kere raske olema ja syda läikima. Ei, ei pea, nagu eelmise aasta augustis juhuslikult selgus. Muutsin yhe naistearstilkäigu järel oluliselt oma toidukappide sisu ja tervis hakkas ootamatult kiiresti paranema. Kahjuks viitsisin ma sellest ainult päris alguses natuke muljetada. Millalgi talvel tegin oma elustiilimuutusest esimesi järeldusi ning arutlesin sel teemal. Täna hästi ei jaksa, sest suvi on olnud veits tormiline ja tänane päev oli samuti päris sebimistekyllane. Kardetavasti ei jaksa ma pikemalt ja kenamalt kirjutada enne, kui november maha tuleb, sest kui ma just ei maga, siis torman õues ringi ja teen 15 asja korraga. Ja iga jumala päev ma kokkan ning söön. Ja inspireerun igast ettejuhtuvast infokillust, söögikoha menyyst, kellegi jutust, laste nõudmistest ja pakkumistest. Ja ma võtan ained ning hakkan neist laulu kirjutama. Söögi valmistamine ei ole lihtsalt tuim asjade lõikumine,  segamine ja kuumutamine, pläts-pläts-valmis. See on värvide, lõhnade, faktuuride, tekstuuride pidu. See on ainete omavaheline koostöö ja järelmõju, töö käigus tekkiv täiesti uus aine, liikumine, värvumine, muundumine. Ma naudin seda muundumist ja kunstiteose syndi. Iga jumala kord, mida ma ka ei tee. Kahjuks ei ole mu stammtoitude nimekiri väga pikk, sest muu elu nõuab oma osa. (Hyva lugeja võib eespool lingitud vanematest postitustest selle kohta uudisasju leida.)

Yldiselt on publik nende teostega rahul. Jätkan.

Hyva lugeja rõõmuks päikeseline pilt minu salatikasvandusest. Maakal on ju igasuguseid kapsaid ja peenraid. Kevadel tekkis yhte peenrasse miski rooma salati seemik. Lehed olid alati kibedad, aga õied seeeest imelised. Las kasvab, ilus lill.

Rauast asjad

Ma siin tegin erinevaid asju ja tundsin ennast natukene halvasti. Kuna perearst on kaugel ja päeviti ei ole mul aega telehvoniga lobiseda, siis kasutasin alternatiivmeditsiini abi. - Toktor Kuugel teatas, et mul on suur rauapuudus, ja et olgu nyyd iga päev rauatoidud laual. Kes olen mina, et temaga vaielda. Kunagi, kui mul oli kombeks tihti synnitada, kuulus asja juurde ka rauapuudus, seega on see vana tuttav. Nii ma siis veedan hilisõhtut, lamasklen voodis, vaatan internetti ja näksin rauda.

Mu autol on ka rauapuudus. Viimasel ajal ei julge ma temaga pikemaid jahilkäike teha kui ainult koduseid maakondlikke radu pidi, no et oleks odavam vajadusel kojuvedu tellida. Täna vahetasin ära jupi, mis mõnda aega koledasti vigisenud oli, aga yhe rihma paikapanemise ajal selgus, et siit ja sealt on veel vaja paigata, vahetada, remontida ja juurde panna. Eks meie kliima on palju kurja teinud nii mulle kui ka mu vaesele autole. Mina olen pealtnäha terve, aga autol on paar uut auku. Auto heaolust oleneb meie eluolu, seega tuleb pereliikme heaks pingutada. Sõna otseses mõttes, transpordivõimekus on tähtsam kui minu isikliku p3rse probleemid.

Uus ravum, see, mis mulle uue pea tegi, on põnev. See laseb mul keskenduda ja oma 3-4 tundi enneolematult rahulikult ja ilma peas kajava röökimiseta tööd teha. Ma nimelt olen kogu elu võidelnud minu sees karjuvate ja sõimavate deemonitega, sest mu elu algaski pideva karjumise ja sõimuga, mis jäi mu sisse kajama kogu eluks. See lõi õhkkonnad, kujundas väärtussysteemid ja näitas kätte elutee.  ALATI, kui ma midagi tegema hakkan, kajab kõrvus väga kindlat laadi sõim. See ei ole iial kuhugi kadunud ja mitte miski ei ole seda kunagi vaikima saanud. Õppisin kyll varakult sellest peaaegu et yle olema, seda võimalusel eirama ja sellest justkui sõltumatuid otsuseid langetama, aga vaikust ei saanud mitte kunagi. Alati kajas mu sees kriitika, vihkamine ja põlgus, sellest vaba olen ma ainult unenägudes ja yldnarkoosis. Aga nyyd, ole sa lahke, saan ma rahus yhte asja teha, ilma, et keha sygeleks ja kipitaks põgenemissoovist, ja pea ning turja ymber kumiseks hall teravate servadega sõimupilv. Olen synesteetik ja mul tekib tihti asju tehes mitut meelt haarav elamus, ja midagi uut tehes jääb alatiseks see esimese katse elamus täpselt sama tunde ja tunnetusega meelde, seda ymber ei tee. See mõjutab valikuid, tahad või ei. Absoluutselt kogu elu, iga väike asi on sul ju kunagi selgeks õpitud, keegi on seda sulle õpetanud. Sulle näidanud, seletanud, rääkinud, eksole. (Sardooniline irve) Ja kujutage ette, ma suutsin sellega elada 48 aastat, ilma päris hulluks minemata. Mul pidi vähemalt puust pea ja rauast syda olema. 

Siin ja praeguse asjade seisu juures on sellest palju abi.

Ja nyyd juba paar kuud on päevas paar sellist tundi, kus seda alatist õudust õhus undamas ei ole! Päris mõnus on niimoodi mingit tööd planeerida, ja kujutage ette, isegi teha. Täna õnnestus ilma sõimudeemoniteta autot parandada. Isegi mootori all avanev vaatepilt ei suutnud seda õnnetunnet ja rahu rikkuda. Õhtupoole muidugi muude tööde käigus väsisin ära ja endine olukord taastus, aga põnev on ja mõtteainet jätkub kauemaks. Selliseid lahendusi ja ideid tekib, mille peale iial ykski spetsialist ei ole tulnud ega osanud suunda näidata. Kindlat laadi vaikus laseb selgemalt ja kiiremini mõelda. No tõesti uue pea tunne.

Ja mul on isegi sõpru tekkinud. Lõikan hoovis palgijuppi, keegi tormab niisama mööda, teine lendab ligi, istub õlale. Mõni neist on suurem ja turskema olemisega,  teine väheldasem ja värvilisem, nagu see kindakallistaja siin. Ma väga harimatu, ei tee põrnikal, sitikal ja sikul vahet, yhed majanäksijad kõik. Ja neid on sel aastal PALJU.

Laiskvorsti järgmised hädad

No ei viitsi läpparit tööle panna, et oma surematuid mõtteid maailmaruumi risustama saata. Kesse jõuab ja viitsib, mul protsessor ju kogu aeg huugab. Võtame parem mingi lihtsa ja yldinimliku teema, näiteks õgimine. Las siis täna raiskab internetti tegevaid loodusvarasid rõõmsa hernehelbepudru pilt.

Karrit on ka sees, et ikka kindlasti rõõmus oleks.

Laiskvorsti 5 häda

Pidin viima poisid ja masinad hommikul emamõisasse, et las lapsed mängivad paar päeva onuga metsas t1blade mahajäetud pommiaukudes, tassivad mõne kummuli kuuse metsast välja ja aitavad vanaemal paar marja ära korjata. Hommik algas ilusasti, ärkasin vara, kuulasin metstuvide jutte, korjasin riistu, aga siis. Yhe masina käru pääle laadimisel hakkas ramp kolinal liikuma, masin loksus natuke ja mu vererõhk lendas lakke ja jäigi, tykk aega oli rõve olla, tuli lihasmälu peal tegutseda, aju oli paanikas. Siis linnas hakkas tanklas pea ringi käima, sest mitu aeglaselt liikuvat autot tekitasid luulu, et ma liigun ka ja sõidan kohekohe oma käruga poe nurga maha. Sellises olekus hiilisime tanklast minema, linnas sees oli miskipärast hõre liiklus, pikkamööda hakkas parem ja ma sain kõik tellitud 7 asja aetud ilma uute ehmatusteta. Kurja, ma ei saa aru, kas see on ravumitest, klimakteeriumist, lähenevast vanadusnõtrusest või kõigest kokku. Ma ei teinud ju midagi rasket ja ohtlikku, sõitsin ettevaatlikult ja ökonoomselt, kõik kulges viisakalt, siis laadisin lapsed ja kauba maha ja tulin tagasi... ja ei juhtunudki midagi koledat. Aga ikka on halb olla.

Nyyd peaks mul olema hea rahulik, õnn ja rõõm, keegi ei kolista arvutiga, ei aja nälja tõttu, ehk et mängiti arvutimängu ja unustati syya, imelikku juttu, ei tekita ladet musti nõusid, ei tekita sundi ja syytunnet korraliku ajamahuka slõu fuudi tegemiseks 2x päevas pluss sööma sundimine pluss majatöödele appi kutsumisel argumenteerimine. Tydrukud ajavad ka kuskil kaugel omi asju. Ma lihtsalt olen yksi kodus, vedelen voodis selili, äike kolistab naaberkyla kohal, paks kärbes jõristab lae all oma uue mootoriga. Olen juba 2 tundi vedelnud, rohkem ei viitsi. 

Juulivaikus

Ma käin alati ringi, kulm kortsus ja käsi valmis esimese ettejuhtuva asjaga saatuse toodavale virutama. Sest viimasel ajal tekkinud rahu ja vaikus on väga mõnusaks osutunud ja seda tuleb elu veidruste eest ometi kaitsta, ka tõrjemaagiat ei saa mängust välja jätta. Kuna ma ei kavatse mitte iial mitte yhelegi vastassoost isikule oma malbuse, mitmekylgse hääduse ega kaunidusega muljet avaldama hakata, siis võin seda poosi endale lubada.

On ka põhjust.

Teisest kyljest, elu õppetunnid olid päris kallid.

Si vis pacem, para bellum. Ma ei kavatse sellest kunagi yle saada.

Ja niikaua, kuni maailm järjekordset koledust, käkki või lihtsalt pisikest katastroofi haub, tallan ma oma ylekasvanud õuemurul ja teen tavalisi juuliasju. Teate kyll, kyhvel, ämber, käru ja need teised õuemänguasjad.

Mängumaja on ka ylekasvanud.

P.s. mõned haruldused said lae all kuumakahjustusi, kraadiklaas näitas juunis mitu korda pealt 40 isegi lahtiste luukidega. Taimed lihtsalt  seisid oma kohal, ei kasvanud ega kuivanud. Ja mu iidne seljaaju tundis, kuidas päike sirinal kõike elavat kõrvetab nagu jumalikult hiigelsuur keevitaja taevalikus laevatehases. Aga nyyd on huvitavam, ööpäeva keskmine seal 17° C juures. Toasolijatele mõistlikum ilm muidugi sobib, kõik triipla elanikud on julguse kokku võtnud ja kasvada otsustanud.

Paelu ja tokke tuleb veel kõvasti juurde panna, sest tomatid on tõesti hullunud.

Niisama

Ma ei tea kohe, millest alustada, millisest mõttest haarata, kuhupoole joosta, mille yle vinguma asuda või siis lopsakalt kiita. Kere tegeleb õhtase laisklemisega, aga pea ei taha veel tööpäeva lõpetada. Laulukirjutamise läpparit kapist koukida aga ei viitsi, ja järele mõeldes ei ole ju midagi absoluutselt vältimatult ylitähtsat öelda ka. Kõik 10 muidu hääd mõtet nygivad korraga silma ees ja ajavad telo ekraani toksiva 2 näpuga kirjutusseadme umbe. Ja nende taga kargleb tasakesi veel 20 peenemat voolimist vajavat ähmast tunnet. Aga seda dynamiiti, et vaat SELLEST ma nyyd kirjutan, no ei tule. Selline tasapaks madalrõhkkonnatunne.

Ah mis, panen parem yhe täiesti asjassepuutumatu vanaisa 100-aastase kasuka pildi. Ja siis otsin villased sokid välja.

Midagi ilusat sekka

Hyvale lugejale mõeldes tuleb kirjutada mitte ainult Asjadest, Nigu Nemad On, vaid ikka ka kenasid asju, lugusid lilledest, muusikast, lõunamaareisist, armastusest. Aga palun! Siin see kõik on, yhelainsal sisurohkel pildil mu kevadise kyttepuude kuivatamisriida kaunist tagaservast! (Hetk enne vihma jõudsin pojaga selle riida siiski kinni katta.)

Sest oma 27 asja vahel ringijooksmise ajal läheb meelest ilusamaid lilli pildistada, kuigi nad pakuvad vahepeal kulgemisradade ääres väga hõrke silmailuhetki, vaatan ja ahhetan, aga siis kappan v kooberdan edasi. Muusika pole midagi vähemat kui loodusjõud, see on Aine, minu jaoks yliloluline aja, ruumi ja mõtete korrastaja, jõu andja ja hinge toitja, aga kes siis nii enesestmõistetavast asjast nagu nt hingamisest kirjutab, eksole. Lõunamaale reisida ei ole minul vaja, ma ELANGI tõelisel lõunamaal oma džunglikanade, tomatite, tyrgi ubade ja taipärase köögiga. Ja seda kõike saab ainult armastada. Jäägitult ja järeleandmatult, ja see kõik armastab mind ka, tunnen seda oma kontides. Ja see miski ei kiusa mind, ei tujutse ega mängi mingeid rollimänge, nagu "normaalsetel" inimestel kombeks on, et need "normid" ja "rollid" neile kurku kinni jääks.

Täna sadas yle väga pika aja vihma. Panin yles rea mördivanne ja vihmaveerenne. Rennid peaksid normaalsetel inimestel majakatuse kyljes olema, aga viimane normaalsus, nagu ka mainitud vihmaveerennide ostmine, jäi minust sinna 4-5 aasta ja mitme hirmsa peavaluga puukborrelioosi taha ja praegu ma kasutan neid niisama kokkupandavalt ja lahtivõetavalt koos mördivannidega, töötab kyll. Ma ei kavatsegi ennast KA SELLE asja/tegemata töö suhtes syydi tunda, sest inimese päev ei ole ju kummist. Oleme aus, tööd tuleb tegija jõuvarude suhtes tähtsuse järjekorda panna ja ka mu jõuvarud pole kummist. Hyva lugeja Lendav kirjeldab teda pidevalt saatvat sundi v tunnet, et mis tööd sa ka ei tee, ikka ja alati on sees näriv ja maadligi vajutav syytunne, et tegelikult peaks MIDAGI TÄHTSAMAT tegema, mitte seda, mida sa just praegu teed... ja isegi, kui hakkad seda Midagi Tähtsamat tegema, hakkab varsti uuesti närima, et nää, mina plätserdan siin, aga peaks Midagi Tähtsamat tegema... ja nii lõpmatuseni... Ma võitlesin selle deemoniga palju aastaid ja sellest ning mitmest teisest painajast vabanesin, huvitav-huvitav, koos gluteeni mahajätmisega. Olgu öeldud, et selleks tuli ennast ka kõigist naabritest, eriti just naabritest, koolikaaslastest, kolleegidest, muidu tuttavatest, sugulastest, eriti just sugulastest vabastada... Loodan, et nad ei tule enam iial tagasi. Plogipidajad on veidi teine seltskond, nad on väga kaugel ja näevad minu valdusi ainult läbi kymne filtri, täpselt nagu mina nende omi, ja me kõik oleme sellega õnnelikud.

 Aga jah, ilus vihm, väljas on kõik märg, mul siesta, lõunasöök, järgmise mingi töö jaoks puhkamine ja niisama märgutamine. Aknad ja tekstid vilguvad, mõtted ja metaandmed jooksevad, ma ei saa neid iial kinni. Aju protsessib, aga kere peab lõunat. Ravum töötab, ta ei lase ylekoormatud protsessil riistvara töövõimetuks muuta, riistvara läheb varsti vanakraami sorteerima. Lamasklen natuke veel oma tõbisevõitu selja paranduseks ja mõtlen, kuidas oma uuele peale systeemset korraloomist õpetada. Sest kui niimoodi täiesti kogemata on kätte antud uus eluvõimalus, kark, loteriivõit, avanenud uks, siis tuleb seda ju ometi kasutada ja sellest sisse astuda. Selle uue ukse taga on palju päevavalguse kätte sattunud vanakraami, kõik see minu sees ja ymber olev segadik ja kaos peavad korda saama... kuidagi. Aga jälle, eelmise posti valguses tuleb öelda, et lihtne see pole, mul on ajus mitmed asjad ikka täiesti puudu ja need tuleb tyhjalt kohalt ise endale kasvatada. Võib-olla ei kasvagi, ma ei tea veel. Meie peres on ju juba inimesi, kes ei saa igapäevaelu asjadega ise hakkama, aga nad ei saa ka sellest aru, mis valesti on. Ma saan aru, mis on valesti, aga asjade parandamise jaoks tuleb kõigepealt ennast korda teha. Mis systeemsust ja majapidamist puudutab, siis on mul selles valdkonnas 1 väga võimas eeskuju, kes paraku on keskmisest inimesest mitmekylgselt ja 3x võimekam ja mina saan ainult tema jalajälgi imetleda. Jah, pr AlGusti, Sinu otsa vaatan praegu. 

Päikesekuivatatud pärismaalane

Ilm on soe.

Või natuke isegi liiga soe. Päike on õrnale lõunamaa loomale e mulle mõnus, aga miskipärast ei jaksa ma sellesama kalli päikese käes enam palju nt puid riita panna, vee tassimisest, maa kaevamisest või kivade veeretamisest rääkimata. Eks ma siis teen midagi muud, mängin veevärgiga või rohin tomateid või sordin pesu või istutan tyrgi ube või.

Palav on, no ei jaksa yhe asja juures pysida. Pagan, ma PEAN nyyd minema seda, ja möödaminnes toda kolmandat asja ka tegema.

Ja ei mingit korda ega sisteemi, ärge isegi unistage.

Mis ma ytsin!

Hypik ma olen ja hypikuks jään. Ykski imeline ravum ei võta minult ära lapsepõlves kogetud ohtraid peapõrutusi, Surma Taevast, surmahirmu- ja piinamiskoolkonna pedagoogika abil imelikuks lapseks kasvamist ja muid asju, mis normaalsetest inimestest juurvilja ja/või joodiku teevad, aga minust rahvamuusiku, ei anna imeliselt mulle võimeid, mida mul ajus absoluutselt pole, nt kannatlikkust, pysivust ja korralduslikku geeniust, ei lapi mu räbaldunud keha ega imelikku matemaatikat täis mõistust, ei anna mulle ebanormaalselt alanud ja õudselt kulgenud elu asemel midagi muud (kuigi vahepeal juhtus kogemata justkui loteriivõit minu Viimasesse Peatuspaika jõudmise näol), ei kustuta ega asenda, vaid laseb kõigel eelnenul särada ja selgelt meeles pysida, kuid oskus sellest kõigest järeldusi ning oma parimaid valikuid teha olid paraku juba enne olemas, nyyd tuleb nautida nende valikute tulemusi. Õnneks on igasugu õudustest ikka päris mitu aastat möödas, teravaid tundeid erinevate päästikute peale tekib harva ja praegu tuleb mõni väga ammune asi meelde kogemata - näiteks ma mäletan, kuidas mu kaelaluu valutas,  syda oli paha ja kogu keha undas, surises ja kipitas (pärast tavalist korralikku raputamisega peksuseanssi, need on mu elu esimesed ja paraku suhteliselt ainsad väikelapseeamälestused) ja nii vastik oli ennast liigutada, justnagu praegu, ainult kael ajab pilli, keha ei kipita nii kõvasti, see on yleväsimusest tekkinud libavalu.  Või kuidas ma pärast mitmepäevast mälukat olin äkki keset õue ja imestasin, et oo, hommikust sai õhtu, päeva ei olnudki vahepeal, kes ma olen, kes on need hiigelsuured inimesed, kus ma olen ja kuidas ma siia sain? Need on veel ilusad lood, enamus nii kenad ei ole, ja paraku olid need ainsad, mis mul olid ja mida ma teadsin, mitte midagi muud lihtsalt polnud olemas. See kõik ei kao niisama kuskile ära, see on alati osa minust ja sureb koos minuga, mitte enne. Ma saan täiesti aru, et see on ebatavaline, ju siis tuleb mul kummikeksu ja jäätise peal yles kasvanud ylejäänud inimkonnale tõesti lõplikult hyvasti öelda, pärast paljusid ebaõnnestunud suhtluskatseid peab tunnistama, et tegu on tsivilisatsioonide ja väärtussysteemide erinevustega ja neid paraku yletada pole võimalik. 

Ravumit ei võta ma iga päev, vaid ylepäeva, fyysilised kõrvalnähtused kipuvad kumuleeruma ja ma pean oma keret õrnalt kohtlema, sest seda läheb iga jumala päev vaja. Kusjuures see rohi kyll RAHUSTAB mind, justkui paneks ylekoormatud arvutil mõned liigsed aknad kinni ja aitab hetkel olulisele tegevusele keskenduda. See on täiesti uus ja enneolematu, sellist myravaba keskendumist ja ilma segajateta KERGET ning kiiret mõtlemist pole ma elus kunagi varem kogenud muidu kui ainult hetkedel enne yldnarkoosi. Mul tekkis seega mõte, et see ravum võib teatud tingimustel aidata nt peapõrutustega inimestel aju normaalsemalt tööle saada, võib-olla kuskil seda selleks isegi kasutatakse. Aga kurat, see teeb mu silmadega asju. Minu hulluarst kahjuks ei syvene kunagi sellesse, mis ma räägin, seega tuleb järgmine kord silmaarsti paberitega teda kylastama minna. Muidu ei näe ma sygisel enam munagi. Mu uus pea võiks ikkagi oma põhiylesannetega hakkama saada - näha, kuulda ja mõelda, poolikud lahendused kahjuks ei sobi.

P.s. täna yritasin laule kirjutada. Tundeid ja mõtteid oli mitu, aga ylikõva vait olemise dressuur hakkas mitme teema juures esimese salmi juures karjuma ja ma loobusin. "Ära jumala eest räägi, mida sa mõtled, hoia oma tunded endale, raisk.". Aga tuli välja laul sellest, kuidas laulukirjutamine ei tulnud välja. Homme asetan selle lauluplogisse ka, praegu ei viitsi pabereid otsima minna. Mängin paar napakat moblamängu ja siis elan oma teist, paremat elu unenägudes. Mul ongi seal justkui terve elu kindlate kohtade ja inimestega, ma ei jõua ära oodata, kuni lõplikult sinna saan.

Vanade asjade oluline puudus

Absoluutselt KÕIK minu sees ja ymber on osutunud kulunuks ning suuri koormusi ja äärmusi mittetaluvaks. Mingi teisipäeva hommikul ärkasin jõleda seljavaluga a la 2009, kauaaegsem lugeja teab, et see tähendas kyllaltki piinarikkaid kuid ja lõppes erakorralise lõikusega. Ja sama kolmapäeva hommikul. Ja neljapäeva hommikul. Täna miskipärast valutas natuke vähem, aga ju see valu lihtsalt rändas teise kehaosasse edasi... ehk siis osutus, et mu kõige olulisema kehaosa e auto teatud agregaadid ei soovi enam pikalt koostööd jätkata, ja millal täpselt nad vedru välja viskavad, pole loomulikult teada. Ma siis kuulasin nii oma mõistust kui ka tundeid ja ytlesin teatava kahjutundega ära yhe haruldase kylaskäigu erilisse kohta kaugel Põlvamaal. Seal nimelt toimub Paraleelmaailma pidu, vigursaagijate kokkutulek, ja kauaaegsem lugeja teab, et mootorsaag on ka minu oluline kehaosa, ja et ma tegin kunagi isegi syletäie puukujusid. Aga nyyd olen mina siin ja nemad on seal, ja ilmselt ei puutu me enam kunagi kokku. 

Katsun kuidagi vaigistada mitmeid õudseid mälestusi kuskil karup3rses välja surnud autost ja nt pimedas ning kylmas mitmeid tunde laibavedu oodates. Täna on olukord põnevam ja erutavam,  ma ei saa enam absoluutselt jalgsimatkata ning laibavedu tegema pole mitte kedagi kutsuda, seega minimeerime riske ja lihtsalt naudime seda vähest, mis puupeaga piraadil veel järel on - alati võib koperdada Triiplasse e kasvumajja ja kylvata kalifornia läänemagunat, rootsi lehtpeeti, apteegi tilli ja tyrgi uba.

Ah et miks ma endale pole mõnda toredat kuju meisterdanud?

Lubasin endale ykskord väga pidulikult, kui lauda ja heinakyyni varemed kraamitud olid, aga ait ja saun veel mitte, et enne ei tule yhtegi iluasja, kui varemed on kraamitud ja pinnas tasandatud, sest kunst kui luksuskaup nõuab korrastatud ymbrust ja teatud elujärjetaset. Kuna ma tegelen sellega põmst yksi ja mõnigi kord yle valude pingutades, siis võtab see veel mitu aega. Ja viisakas oleks enne veel ka majale uus voodrilaud panna. Aga ma vähemalt mõtlen sellele kunstiasjale. Õnnelikud on inimesed, kes ei pea ööpäevas valuvabasid tunde lugema ja katsuma sinna mahutada kõik eluvajalik, ja kõik muu lihtsalt kõrvale jätma.

Hea, et vähemalt keegigi kuskil suudab, oskab ja teeb. Aga ma ka ei moluta niisama, kui kurk ja till on istutatud, siis nokin jälle veidi vaat seda kunstiprojekti. (Hyva lugeja kindlasti teab, et see oli alles hiljaaegu suitsusaun.)

Tsungel

Aegamööda nädalaid on kadund, keerat kruve, mulda kärutet. Kõigega, mis ligund, lagund, kõdund, selle toa heaks pole närutet. Hooviservas on veel mõni hunnik, millest kärutada nõnda hea. Kiirelt mööda läevad kaunid tunnid. Õunad valmis saavad ysna pea.

(Laulda Juhan Viidingu häälega, kastekannis herneid kõristades.)

Peolooma uus tuba

Suuremad lapsed tahtsid kasulikud olla ja ehitasid meile sellise kena paviljoni. Ma siis kohe seda sihipäraselt kasutama ja mullaga mängima. Tänaseks on seal juba mitu meetrit peenraid. Kahjuks ehitasid nad klubihoonele nyyd siukese ukse, kust motohuviline enam sisse sõitma ei mahu. Ma jään seda igavesti mäletama.

Seal elavad nyyd tomatid, begoonia ja orhideed. Äkki ykspäev panen sinna lamamistooli ka, sest pidusaali keskosa on veel vormistamata.

Sulakuld

Toimumas on väga ilus kevad, või on see juba väga ilus varasuvi. Vähem ilusatest asjadest maiviitsi praegu kirjutada. Las hyva lugeja piinleb rahuldamata uudishimus ja maandab oma pettumust sukeldudes säravast päikesest pulbitsevasse heinamaavaatesse. Millised elavad, ja kui puhtaks pestud värvid, taevas on kõrgel ja pilved kaugel.

Ole alandlik Looja töö vasta

Ja sa hardalt põlvili rooma selle ime ees, et saaksid võimalikult hea kaadri.

P.s. aga kui ma just teelehti ja koisid ei pildista, siis torm...kooberdan yhe kiire töö juurest teise juurde, silmad liiva täis ja peaarvutis ikkagi 17 akent lahti. Kevadkiire.