Metalne ballaadike

Taevas on jälle roostepunane

Pilvedel verekarva servad

Päike ei tule enam kunagi

Kõikjal on trellid ja usteta seinad

Kõrged on kõrred roostepunased

Kõrtel on rauast sydamed

Ära tõsta pead kuigi ehk julged

Kõik mis on kõrgem peagi kõduneb

Taevas on alati roostepunane

Ära arva et näed midagi muud

Rauast tiibadel surm vuhiseb

Temal on alati lennutuul

Kõrged on kõrred roostepunased

Taevas on vasekarva

Surma silmad ei unusta kunagi

Kyyned sinust mööda ei haara

Pilvedel on verekarva servad

Madalad kõhud sysimustad

Murtud selgrooga nende all roomad

Elu räbalaidki armastad

...

Minu taevas on kõrge ja kõigis sinise toonides, aga neil, kes jooksevad end mätaste vahel peites, see nii ei ole. Minu taevas lendavad kotkad ja tihased on ilusad oma valgete, roheliste ja punaste kõhukestega, aga neil, kes peavad kylmunud mätaste vahel nälja pärast jooksma, on vaja hääletult liginevaid varje karta.

Jõululaupäevalõke

Varsti võib tomatid maha panna.

Gunzdizaaliz

Koduperenaise odav meelelahutus. Puhka rahus, laudake.

Suur palve

Kallis Soojade Kohtade Ja Tagumikkude Jumal!
Mu elu on läinud väga igavaks, kurvaks ja tagasihoidlikuks. Selle vastu on mul nyyd abi vaja. Palun võta vastu minu tagasihoidlik põletusohver selle mõnusa ja pehme ning hindamatu antiiktooli näol. Selle eest palun korralda mulle yks suurepärane amet, mis on yhekorraga nii huvitav, mulle kontimööda kui ka tulus. Minupärast kasvõi maailmakuulsa metalbändi bassimängija koht, kui ministriks ei lasta.
P.s. Seda kraami on mul veel palju. Minupärast võite, lugupeetud Jumalad, saada veel nii mõnegi pehme palgijupi nagu padja.

Ilupilte mykoloogiahuvilisele

Poeetiline ja nukker ilu, surma ylemlaul ning lahkumise udu.
...
Ilm lubas täna õue. Lammutasin ära viimase nutsaka veel omal jalal seisnud iidvana heinakyynivaret. Siis hakkas vihma sadama.

Õhk on sygav ja tinasinine

Käisin natuke õues.



Kui mõnus on aiast midagi elusat leida.

Vahelehõige laatsaretist

Praegu ravib minu kaela. Kaelanärv ytles yles, saab praegu esialgset ravu. Laupäevase lihtsa ja lyhikese kaubandusliku sõidu käigus läks kaelas asi nii põnevaks, et oli väärt 3 tundi EMOs vedelemist ja neuroloogi ootamist.
Käed on kaela sõltumatute ideede tulemusena poolsurnud ja jalad vedelad, aga juba hakkab looma. Olgu meditsiin tänatud ja võluained valges karbikeses.
Ykspäev sulatab, teinepäev kylmetab. Uue kodu naljakad iseärasused tulevad välja, nt et tohutu kogus sadevett, mis liivasema pinnase sees hakkaks lähima jõe poole voolama, jääb tõhusa savimulla korral kohapeale. Ning hakkab moodustama basseine.
Tugev tuul vuhiseb vanades kuuskedes.
Ma tahan oma käsi tagasi.
Ja koer tahab voodisse.

Loominguline kriis

Väljas on pidev hämarik, käes on polaarõhtu. Mul on mitmekylgselt ja järelejätmatult sitt olla. Kuna sygisepoole kaksasin endalt 3 puuki, on põhjust sundida end ykskord perearstile minema.
Eelmisest tulenevalt on patareid tyhjad. Sunnin ennast naaatukesekaupa liigutama, veevärgiga mängima, talve tulekuks perele kindaid meisterdama, yritan mõnele laulule hinge sisse puhuda... see viimane tekitab tunde, et tahan väga, väga lennata, aga ei jõua. Kere on enneolematult valus ja sõnakuulmatu, see on kole ja naljakas yhekorraga.
Samas, hing sygeleb tundest, et teatud laulud on valmis, ma PEAN need nt salvestama koos videoga ja ilmarahvale vaatamiseks yles riputama. Sygelema ajab aga pikkade aastate jooksul pähe pekstud teadmine, et seda pole kellelgi vaja, sa oled talumatult ja piinlikult nõme :/
Selle peale ma koon ;)