Seeneke

Muruaiandus

Kyll ma armastan ilusaid pehmeid ja pakse vaipu. Ka muru- ja taimevaipu. Lemmarid on muidugi kesksuve õitsvad ja elust kihavad lillevaibad, kenad on ka mõne naabri (maanteelt silmanurka paistvad) väikesed muruvaibad. Ma ise olen mõõduka elurikkuse pooldaja - rohelist asfalti st väga madalaks niidetud muru ei taha rohkem kui väikesel maalapil maja ees, et oleks mugav käia, igal pool mujal niidan nii tihti või harva, et kõrgekasvulised kõrrelised ainuvalitsejateks ei saaks. Meie mullal on sellest järgmiseks juba ohakad, põdrakanep ja puittaimed, sellega ma siin juba sain võidelda, võsa ja risu maja ymbert rookimine võttis ikka mitu head suve. Mesilaste, liblikate ja teiste toredate elukate jaoks lasen igasugu lilledel muru sees kasvada - samas, neid lilli, mis suudaksid rammusal savimullal kõrrelistega võistelda, pole just palju. Tore on, et mummid meie viljapuid tolmutavad, aga pärast viljapuid tuleb mitu pikka kuud, kus nad ka suira ja nektarit tahaksid - ja muru sees seda ju pole... Aga on võilille, käbiheina, tulika, mõne laigu härjasilma, igale poole jõudva valge ristiku, mailaste, kellukate, mõnede putkede, hiireherne jt õites, mida jätkub kylmadeni välja. Kõigepealt on võilillede pillav pidu, ja ma niidan suve esimese tiiru alati siis, kui see pidu läbi. Edasi läheb juba tagasihoidlikumalt ja tillemate õiekestega mitmes laines. Kui lilled ära õitsevad, siis võtan käiatud heinakettaga trimmeri ja niidan kuivavad varred maha, jättes siia-sinna õitsvaid tutsakaid kasvama. Oleme aus, see on palju raskem ja töömahukam, kui kõik murutraktoriga siledaks lasta. Md, murutraktori vahetasin ma oma vennaga saematerjali vastu, nii et paduroheline 4 (maja ees ja esihoovil rohkem) niitmisega per hooaeg loodussõbralik haljasaladehooldus on mõnevõrra sundkäik. Murutraktoril ytlesid terade kinnituspukid (mida saab  Aamerika-maalt, kui ise puurida ja neetida ei taha), käiguvahetus ja starter yles, aga minu tiimimehhaanik ei suutnud selle aparaadi vajalikkust majapidamises mõista, nii läks see masin teise mõisasse uut elu elama. Md, murutraktoriga niitsin ma ka suhteliselt kõrgelt, ja see kena masin vähendas jalavaeva ikka väga oluliselt. Kahjuks oli see masin ostes juba mõne aastakese kellegi teise maad tasandatud ja meie juures väsis ta juba väga ära, sest ka siin on kallakud, traadipuntrad, kivid ja kännud.

Yhesõnaga, täna pärastlõuna kulus sarvikuga niitmisele, praegu olen JÄLLE väsimusest oimetu ja kaunitele kuntstidele isegi ei mõtle. Mõtlen hoopis oma jalavaeva vähendamise võimalustest, sest /vt eelm post/ 

Ja lõuna ajal leidsin muru seest vaat sellised lilled. Noored ja vanad.

Õied kosmosest

Niikaua, kuni tulikallis põrandalaud enne paikapanemist kuivab, toores veel teine, ja korralik seenetamata aluskihtidematerjal ootab teisest maakonna otsast kojutoomist, kõigun ma õues ja toas, maa all ja maa peal. Mul on pidev tunne, et olen raamat, millest paljud lehed on välja rebitud, nagu oleksin ma kosmosest kukkunud, teisest ilmast pääsenud, nagu homset päeva poleks olemaski. Ja see ei ole kerge ega meeldiv tunne, sest sellega kaasneb teadmine - selle puidu lõkkesse mineku aeg on lähedal. Ja enne seda saavad mu vähesed järele jäänud ja suureks kasvamata lähedased palju huvitavaid päevi veeta minu eksistentsi kaasnähtusi revideerides. See tunne on mul tegelt juba mitu aastat, sest mh unevõla- ja peapõrutusterohke elu kulutas seda kõva kookospähklikoort märkamatult, aga järjekindlalt. Niikaua, kuni ymbruskond ja ja olme nõudsid 24/7 pidevas võitlusvalmiduses seismist, oli tähelepanu hoopis mujal, aga praegu, suhteliselt rahulikul ajal, tabab mind sageli äkiline tunne - kurat, see pidevalt surmväsinud asjandus ei ole ju ometi mina. Ma peaksin olema hoopis teistsugune, tegema hoopis muid asju, appi, ma peaksin kuskil mujal olema... Aga mis, kus, kes ma siis olen?

Ei tea.

Appi! 

Aga vaat neid iludusi sellised kysimused ei kimbuta ja nende tegemisi jälgides tunduvad aeg ja ruum selgemad ja helgemad.