Täna on munder-märg-päev.
- Lähed õue, vead paar kärutäit puulehti. Hakkab sadama, lähed tuppa, vahetad riided.
Sadu leeveneb. Liigutad kärusid, sest homme hommikuks on vaja valla kogumiskampaaniaks registreeritud eterniidikoorem kokku panna. Hakkab sadama, kamps on kiirelt märg, pyksitagumik saab masinatel istudes rõvekylmmärjaks. Jälle tuppa. Ja niimoodi 4 korda järjest.
Miks ma siis varem ilusa ilmaga ei laadinud, loll olen vä? Ei. Pärakäruvedaja-auto on remonditöökojas, aga teist, lihtsalt autot on iga päev vaja autona, mitte selles ohtlikke jäätmeid ladustada. Täna on see ainus päev, mis laadimiseks sobib. Ja ka see ainus päev yle 2 kuu, kui kogu päev sajab vihma ja kõik lageda taeva all jalutajad saavad tunda põhjapoolkera põhja-parasvöötme sygist.
Irooniline on asjaolu, et meiekandi salvkaevud on kuivavõitu, ka meie oma. Kes on õppind prepper (maailmalõpuks valmistuja ameerika keeles), nagu siinkirjutaja, see võtab muude tööde vahepeal virna suuri mördivanne ja ylespanemata jäänud vihmaveerenne ning saabki poole päevaga kantmeeter vett kogutud. Kaevu jõuab täna taevast antud vesi alles nädala pärast.
Mul said kuivad lammavillast kampsid ja tööpyksid ning -joped otsa ja see tekitas yletamatu soovi kurta inimese jaoks ebasobivalt paiknevate loodusvarude teemadel. Eterniidivedu on pyha toiming ja see peab tehtud saama. Mulle meeldib töötada erinevate materjalidega ja jälgida nende tekstuure, faktuure, dynaamikat ja staatikat, aga iga aine tõesti EI PEA vett sisaldama. Seda enam, et see vesi on täiesti vales kohas vales koguses valel temperatuuril ja sellisena moodustab rammusa kirsi hulluks läinud maailma tordil.
