Väga päikeseline

Yhes kohas oli täna eriliselt kaunis taevas. Taevaalustele suured tänud vastu võtmast!
Ja kohalviibinud seltskond ning valgust täis toad olgu ka tänatud.

Miks just mina, miks just nyyd???

Hobesel ytles syda yles ehk kaubikukronul jooksis mootor kokku. Aargh.
Kõige kiirema veohooaja alguseks.
Aga mitte seda ei taha jumalad öelda, et ma liiga palju kärutan. Ilmselgelt oli see vihje mehaanikute ja logistika kohta.
Nostradamuse ennustuste lugemine on päriselu kõrval puhas rõõm ja selge kukeaabits.

Usu kysimus

Kui midagi yldse tasub uskuda, siis on need vanasõnad. Nt "kuidas lykkad, nõnda läheb" on väga universaalne tähelepanek. Ja "kes teisele auku kaevab, selle käes on labidas " samuti.
Aga praegu on päevakorras "Suve silmad, talve hambad" ja "Perenaise leivapuru ega töömuru ei lõpe kunagi otsa". (parandasin selle viimase lause vokaalharmooniat ja kõneviisi)
Täna on suur reede, aga mina veendunud pagana e põllumajandusliku korilasena veedan aega huvitavalt, st korrastan laste ja loomade poolt sassi aetud kalleid lõngatöid. Mõlemal olid vardad välja tõmmatud ja yhest kindast hea tykk lõngaks tagasi võlutud.
Ilusat kevadpyha, sest lõpuks ometi on kevad ylesse tõusnud!

Rokenroll

Lõppenud nädala maailmaparandamise tegudelisti esimene tykk oli abikaasale selgeks tegemine, et meie kõigi tervise ja vähegi talutavate meie elu viimaste aastate huvides on leida selline kodu, mis ei nõua rohkem töökäsi ja ajusid, kui meil on võtta, millel pole maaomandiga mingeid probleeme ja kus retsidest naabrite pidev ebaterve huvi meie asjade vastu ei sega kõikvõimalikke kunsti, käsitöö, aianduse, ehituse, muusika jm valdkondadega meile sobivas tempos tegelemist, näiteks. Meie praegune elukoht on ideaalne inimesele, kellel eriti hobisid pole, korteris elada nagu ei tahaks, metsa samuti ei kisu, linn on käeulatuses ja samas maa võimalused on kõik avatud. Minu jaoks on selle koha võimalused ammu ammendunud ja elu nõuab nyyd kiireid astumisi ja tervet rida tugevaid otsuseid.
Ilm läks kylmaks ja õuetöödes on paus. Seisma jäänud puidu lõikamine ootab, ja seda ei saa mitte vähe olema. Senikaua saab aga toas mängida. Pööningul on kangasteljed ja korralik virn vanu riideid, millega tegelemiseks aga siiakolimisest saadik mahti pole olnud ja arvata on, et ei tule ka. Vana mööblit on mingi hulk. Ilusaid vanu telliseid paarsada tykki. Paarkymmend korralikku pikka polleteisetollist lauda. Ja muudki varandust, millega ma ainuisikuliselt oma tillukest naisterahva pead pean vaevama, sest (loe paari eelmist postitust abikaasa tervise kohta).
Aga laupäeval oli maailmaparandamise tegudest see osa, mida ma kõige rohkem armastan. Leidsin venna garaaži jaoks sobiva trummikomplekti, loomulikult Tallinnast, ning korraldasin selle sinna, kuhu vaja. Teekond algas kodunt hommikul kell 8 ning kestis lõunani. Siis, saak pardal, oli paaritunnine Kesk-eestiga tutvumise paus, siinkohal tervitan ilusat, aga kurba Purdi mõisat, Roosna-Alliku kandi nunnusid ridakylasid ja seal lähedal elavat head Lillekasvatajat ja tema peret. Aitäh õpetliku vestluse, kosutava vaatluse ning ilusa ja haruldase saksakeelse orhideeraamatu eest!
Sõit jätkus, ilm oli ilus.
Läti piiri ääres depressiivses maakohas oli levinud kuuldus, et laupäeva õhtul tuuakse kylasse trummid, milliseid sealkandis pole enne nähtud. Nii et kui pärast 13-tunnist autoroolis istumist kohale jõudsin ja ukse esise parkimiskoha vabaks võitlesin, oli garaaži bändinurga diivanil mitu endist kõva pillimeest ja ka paar kõva mittepillimeest aset võtnud. Venna sõber, kellest ykskord varem seoses elektritrummidega juttu oli, juhatas transpordi huvides juppideks võetud komplekti kokkukruvimist ja teised taadid jälgisid ahne pilguga oma noorusaegse kättesaamatu unelma - korraliku pilli, mille mängimiseks ei pea vabariiklikku eksamit tegema ega ennast rajooni kultkomi orjaks möllima - täitumist. Ahnete sõrmedega haarati minu Fenderi ja ESP LTD järele, ahnelt kuulati Digitechi ja DcMini saunde, omaaegsed superhitid, mida omal ajal puiste nõukogude pillisarnaste asjadega mängiti, said uue ja särava vormi. Kustunud ja murdunud unistused said korraks uuesti tiivad, tuhmid ja hirmunud silmad lõid korraks uuesti särama, kui aastakymnetetagune sädelev rõõm muusikast voolas yle jäätunud maa ja hajus ööpimedusse.
(ma olen kõigepealt ikkagi raskema muusika austaja ja looja, aga rahvaliku kraami sees yles kasvanuna ei valmista mingeid erilisi probleeme koos teistega maha mängida ykskõik missugune kunagi kuuldud lugu.)
Vahepeal oli yks kaine sõidutamine kaugesse kylasse trummivõtmete järele, pärast trummitimmi nihkus asi roki, pungi ja bluusi radadele ning lavale jäid kainemad ja tugevamad. Seekord suutsin ma 4 õlle kaasabil kehastuda Stevie Ray Vaughaniks, sest korralik trummipartii on muusika syda ja hoiab kokku hulga muusika rytmi hoidmiseks kuluvat ajuenergiat, sest teine instrument su kõrval aitab loo vormis hoida ning samal ajal tekitab võimaluse punuda mustreid, mida yksi v rytmimasinaga kolistades ei saa. Oli meeleolukas õhtu ja loodud sai nii mõnigi lugu, tehtud ajalugu ja parandatud maailma, sest depressiivsel ääremaal ei saa inimesed endile yldiselt isegi unistamist lubada.
Ja ääremaa noormehed, kelle ainsateks hobideks on autorontidega kihutamine ning ärajoodud alkoholihulgaga ärplemine, said omaenda silma ja kõrvaga veenduda, et äge musa ei tulegi kuskilt õhust, vaid seda on võimalik teha omaenda kätega ja see ei olegi kättesaamatult kallis ja keerukas imehobi.
Pyhapäeval olid sõrmeotsad valusad, sõidulihased ja silmamunad valutasid. Trummimees oli sõbra uuest vidinast vaimustuses ja astus veel korra läbi, sest eelmisel õhtul olid olnud eelmise põlvkonna leivanumbrid, aga Metallica ja JMKE teemalised improd hoopis tegemata jäänud. Said ka rokisõbrad nyyd oma osa.
Ilus.
Mul olid nooremad lapsed kaasas kyll, aga kuna bändiõhtu väga rahvayrituseks kujunes, pidid nad vaesekesed elumajas tavalist elu kogema, nagu toit, diivan, telekas, uni. Noorem tydruk on asjalik reisikaaslane ja kiire taibuga pillisõber, aga lapsed ei pea kõigest elus ette tulevast, nt purjus inimestest, ilmtingimata osa saama. Teisel päeval, kui oli rahulikum ja tydruk sai oma käega trumme kolistada, arvati, et meil on ka hädasti bändimaja tarvis, ja ilmtingimata trummidega...
Minu sees kobrutab, voogab ja pulbitseb väike rokkar. Ilmselt on mu peakese kallal teinud oma töö lugematud vanemlikud ning naaberlikud käe- ja jalahoobid, äraarvamata kogus öövahetusi tööpostidel ning väikelaste ema ametis. Ma ei ole enam see, kes veel 2-3 aastat tagasi. See uus mina on kyll tasakaaluhäiretega ja kohatiste lähimäluaukudega, aga see-eest tuleb loomingulisi lauseid, rutiinivabu ideid ja ebatraditsioonilisi ettevõtmisi nagu ei kunagi varem. Ma vajan rohkem käsi, rohkem ajusid ja palju rohkem head ruumi enda ymber.

Fototõend bluusikirjaniku tööst

Sest orig dok ise rändab pliidi alla, selle kunstiväärtus pole nii suur. Blogin selleks, et hiljem vajadusel tekst välja printida.

,Kevadine värske mõte

Koristamise käigus leidsin yhe lauluteksti. Olin jõudnud selle juba unustada, aga rohkem kui aasta vanune tekst rabas oma ajakohasusega. Olin selle kiiresti yhel hommikul kirja pannud ajal, kui oli veel lootust noorima poisi siledamale haridusteele ja ma suhtlesin oma Soomesse kolinud kooliõdedega. Siis tulid meelde meie oma lapsepõlved-nooreaastad, ka ämma vigurid läbi aastate, ja kohe kobrutas valmis yks laul. Viis on meelest läind, aga tekst yhe pangadoku tagakyljel alles :D
.....
Sita vanaema bluus

Ma ameteid valida ja suuri palku ei saa
Tööandjatel kombeks on lastega naisi peetida
Kui oma näruse eelarvega toidupoodi külastan,
Uju nurga tagant välja, selle viieka sulle leian.
R: On veri paksem kui vesi /4x.

Sa pole olnud aus enda, meie ega jumala ees
Lastest tähtsam oli pudeliga kylla tulev mees
Noh, alati oli nööril dresse, neid vanaema pesi
Ja kapis oli leiba, laual piim ja ämbris vesi
R.

Aastad kadusid, kasvasin, armusin, pere lõin
Pikka piinarikast väärtusenihet tunda sain
Yks asi on elada tänast kui lõbus lind
Kuid su oks peab veel pikalt suutma kanda sind
R.

Me kõigi naiseelud just siledat rada ei lähe
Noh alalõpmata meestele munad ju löövad pähe
Kas elada tardunult, siis las kobrutada veri...
Sa juba aastaid yksi, ka mul must on elumeri
R.
Yks asi veel, mis siiski tuleb kirja panna
Kõike elu ise ega lapsed andeks ei anna
Mul on elu lõpuni meeles vanaema pesupesevad käed
Kuid tee lapselastest kaarega mööda käib
R asemel soolo, sest R tekst siin kohatu
...
Uuesti 1. salm.
...
Oleme ajaloo suhtes õiglane. Nimelt, mina kui artist kehastun siin tavaliseks madala haridusega maalt pärit naiseks, kes töötab kuskil poekassas nt, kelle ema oli lypsja ja vanaema invaliidistunud kolhoositööline. Päris minu ema ja vanaema olid ja on kartlikud ja kodulembesed käsitöömeistrid, kelle isikule ja võimetele olud ega kaaskodanikud ei halastanud, sest kaunite tekstiilide loomise eest ei tahetud maksta ei vanasti ega ka praegu ja eluks vajalik tuli teenida põllul ja laudas. Minu ema ja vanaema ei ole erinevalt neist, kellest laul kõneleb, kuigi suured meestepidajad, sest kodu on yritatud joodikutest ja sellega kaasaskäivast puhas hoida.
Mida aga ei saa öelda ämma ja tema lõbusate, kuid lapsi vihkavate meeste kohta.
Ja kõike seda tuleb öelda paljude meie kohta.
Laulgem, et maailm saaks ilusam ja parem.
P.s. Miks ma sellest kirjutan? Aga sellepärast, et kui pere musta pesu hulka kuuluvad tylid, väiksemad võlad, ringiajamine, inimeste isiklike kiiksude tekitatud kõige erinevamad probleemid, siis koduvägivald ja selle kinnimätsimine, eriti kui kannatajateks on lapsed, eriti kui neile jääb kogu eluks sellest mõni terviseviga kylge, see ei ole mingi kuradima lihtlabane must pesu. See on kuritegu ja selle vilava pilguga kinnimätsimine ning peksja õigustamine ja pekstu sundimine, et ta juhtunu andeks annaks ja kellelegi ei räägiks, on samuti kuritegu. Ma värisen mõne päeva eest tekkinud avastuse yle ikka veel. Raisk. Väga raisk.

Pritsib soppa

Aeg koguda ja aeg laiali pilduda, aeg paigal istuda ja aeg ringi kihutada, silmad sõidumõnust kissis. Mul on vahekokkuvõtete aeg, sest nii mõnigi raisatud aasta ja ilmaasjata tehtud töö tuleb kiiresti kokku pyhkida. Kiiresti, sest mul endal ei ole enam palju töökõlblikku aega (ikke see va tervis) ja lapsed peavad ka enne omade elude alustamist inimlikke tingimusi kogema. Elu sotsiaalhädaliste ja mitme põlvkonna pättide keskel on kahjuks lootusetu ja heade mõtete ning naiseliku leebusega ei ole siin midagi teha.
Lumi on veel maas, aga majapidamise kokkupakkimine ja laialijagamine ei saa kaua oodata. Sygiseks on vaja tekitada töötav majapidamine kuskil inimlikus kohas inimeste keskel, või siis vähemalt kuskil, kus joodikud ei määra kogukonna eluvormi. Noorimal, mitmekylgsete puuetega poisil, ootab ees koolieeliku -aasta lasteaias, aga temale on väga oluline yks kindel seltskond, mitte poole aasta pealt uue koha ja teiste lastega harjumine. Sellega saab tulevikus veel palju nalja, ma luban...
Kinnisvara ostmise, myymise ja vahetamisega on siuke lugu, et meie majapidamine on ysna kehvake tänu mu ärakukkunud tervisele ja asjaolule, et härra omanikul-abikaasal on algusest peale lisaks alkohoolikukommetele olnud kummalised terviseprobleemid, mille põhjus oli kyll aimatav, aga asjaosaliste kinnituste kaudu alles hiljaaegu selgus. Samuti asjaolu, et probleem on syvenev ja inimene köögiviljastub vaikselt, aga kindlalt.
Nii et tegutsema peab tõhusalt ja teadmisega, et lihtsamaks enam ei lähe, vaja on võimalikult kindel jalgealune korraldada, sest paari aasta pärast on mitmel põhjusel hilja. See pole oletus, vaid tänaseks kujunenud olukorra järjed ja perspektiivid on selged ja kaugele näha. Ja tänu eespoolmainitud asjaosaliste iseloomuomadustele tuleb mul arvestada iseenda jõududega, mu vend ja ema siiski valgustavad mõnevõrra seda soodoma ööd.
Elu nagu seebikas ja jälle leidis kinnitamist fakt, et näe, hirmsad asjad ei juhtugi ainult KÕIGI TEISTEGA, vaid toimuvad meie endi keskel, pidevalt, iga päev. Ainult mõnedele meist on väga tähtis ilusat välispinda iga hinna eest hoida, vassida ja ripsmeid plaksutades probleemidest kõrvale hiilida. See on kyll trafaretne teema, aga sind isiklikult puudutades raske nagu tonn tuliseid kive. Ma pean proovima sellest laulu teha, sest hirmsad asjad ja tulised tunded tekitavad alati ilmekaid laulukujundeid...
Arusaadavalt sel aastal tuleb meie perel leppida võõraste aedade lillede ja rahuliku muruga. Ma siiski ei kurda, sest kevad on alati ja igasugustel aegadel olnud segadust, möllu, muutusi, edu ja jõudu tekitav aastaaeg, sellest tuleb kinni haarata ja võtta, mis võtta annab.

Pildil on Transitimehe suur sõber, kes just ronis heakskiitva ilmega välja bussitäie penoplasti vahelt. Mu vend on avanud kodutuksjäänud ehitusmaterjale varjupaiga ja tema juures leiab edaspidi kodu nii mõnigi tonn head asja. Mitte midagi ei tohi raisku lasta ja kallist Pätsu -aegset ehituspuitugi oleks sulaloll lihtsalt kytteklotsikesteks lõigata.
Oh, ma olen nii ärevil, nii segaduses (kanda ette peenikesel väriseval häälel)

Terake siit, raasuke sealt

Ilm on vastik ja seljas natukene uuesti väljalöönud närvipõletikke, võtsin ette oma villakottide sisu. 2 värvi villa kedrus näeb korrutatult välja just niimoodi :

P.s. Ei saa kevadel lillejututa. Mõned päevad enne naistepäeva käisin linnas, lumesadu, jalad märjad, Juhan Liiv. Toidukraam varutud, vaja Bauhoffi seemneid ja lilli imetlema minna. Ja mis mina näen! Fuksiate, pelargooniumide, raudyrtide ja begooniate beebitaimed! Ja vandad, mõistate, VANDAD! Soodsa hinnaga imelised paljudes kaunites toonides õite ja jumalikult nöörjate juurekimpudega vandad, oma paarkymmend tykki riiulil! Aga mul oli ihnusehoog kallal ja valisin ainult paar fuksiabeebit.
Kui naistepäeva õhtul kruve läksin ostma, olid nii beebitaimed kui vandad otsas. Ega ma endale lillekest kinkimata ei jätnud siiski.
Seda, et kevad on tulemas, ytlevad mulle toataimede ladvad. Umbes nädala eest hakkasid nad sordiomaseid värvusi ja poose võtma, enne seda olid kõik võrsed yhtlaselt nõrgad ja helerohelised. Kevad, hõi.

Laul kevadtööde alustamisest

Kui ilm on ilus, bluusi nurka heidan, ja kauni päevakese väljas veedan. Sest avaramat õhku vajab ruum ja korrastada kogutut on aeg. Nii mõndagi, mis ammu oli tähtis, on seisus, et tast saada tuleb lahti. On kevadine päike ere, ja ma jõuan kuuri, pööningule ka. Saab valgest riiulist pea pliidisooja, puuriidast sydamelegi saab sooja. On muudki pahna kytteks lõigata, saab varsti "Kuur on korras!" hõigata.
Ja pesumasin täna vatti saab, sest päikses voodilina valgeks saab. Ma köögi vahet jooksen, vestil keel, saab tehtud puit, ja pestud pykse veel.
Ei läinud raisku ilus pyhapäev, kuid aju ajab paiste puhas raev. On tehtud, makstud, kingitud ja veel nii mõndagi, kuid ikka vähe veel. Mees tige on, ämm kuri, kälid solvund, kuid minu roosa hommikmantel tolmund. Ei ole aega enam selles elus, kyll põlvkond uus on hea ja tark ja ilus.

Koerateraapia ja kindaravi

Pärast kurnavat eilset, kui sai kummutiks kokku pandud mööblipoest ostetud hunnik kõveraid laudu ja kotitäis puupunne ja kruve, on mu kerel maailma ebaõigluse yle palju öelda. Aga ma ei lase ennast sellest häirida, vaid pean aknast langeva talvepäikese viltustes kiirtes hommikust koerateraapia seanssi ja nikerdan kindaid.


Ok, koer on seansiga rahul ja keeras ennast põrandale kringliks, aga kinnastega on yks lugu.
See lugu, et ma ei tee neid nö põhitööna, vaid muude asjade vahel nö puhkamiseks. Peenemate ja aeganõudvamate tööde puhul kipub aga käsi muutuma, ehk kudumine kõvemaks v lõdvemaks. Ka on lihtsam paari puhul esemete sarnasust jälgida, kui teha 2 eset korraga etappide kaupa. Ma yhel kindal harutasin juba umbes 50 rida yles, sest teine, pehmemalt ja lõdvemalt kootud kinnas, oli mõnusam. Ka pöidlakiilude mõlemal korraga kudumine teeb sarnasuse jälgimise lihtsamaks, muidu peaks hakkama paari nädala tagust tööd uurima ja aega viitma aju ragistamisega ja silmade lugemisega. Aega aga on vähe :)
Pärastpoole vaatan, mis kummutiga edasi saab. Sinna tuppa, kuhu ma kokkupandud sahtlid ja kasti lakkimiseks viin, on praegu ees pakk OSB suurplaate, st vaja on enne ruumi teha ja soojustamata tuba kytta. Aga enne on vaja natuke terapiseerida ja kevade tulekuks peavad pätikad ikka valmis saama.