Slava Ukraini!

Mitu kuud ettevalmistatud sõda hakkas täna öösel pihta. Venelased hakkasid massiivse pommitamise toel Ukrainas ringi sõitma.

Mistahes sõda on ropp raiskamine. Miljonite eest lastakse asju puruks, inimesed saavad surma, rääkimata hirmust ja reaalsest vägivallast ellujäänute kallal. Ma kasvasingi yles pideva kodusõja sees ja tunnen jälle oma esimeste eluaastate ärevusi. Need sõjad on minuga ALATI kaasas olnud.

Ainult et täna olen tugevam, võimekam ja tohin enda kaitseks kätt tõsta. See ei tulnud niisama kergelt, keegi ei andnud mulle midagi niisama ega armastusest, otse vastupidi. Ja paistab, et õhus on jätkuvalt mitmesuguseid võitlusi, sest mistahes kaos ja häda jõuab kiiresti naaberriikidesse. Tänu laamendamise keskel yles kasvamisele, 1990te kaosele ja Puhja valla kaklustele tean ysna täpselt, mida tunnevad need, kelle põllud värskelt pommiauke täis on lastud, majade aknad puruks lennanud, ja et iga võõras tähendab röövliga taplemist.

Mul on tunne, et lyhike armuaeg on otsa saanud ja JÄLLE tuleb elu eest võitlema või varjuma asuda.

Ma ei palveta, sest palved on jõuetud. Halamine annab vastaspoolele jõudu. Vaikin vihaselt ja kaalun tegevusplaane.

Pea asi

Meeletu kogus lund, millest osa on veel novembri lõpust pärit, sulab tasakesi. Iga päev tuleb vastikut vihmakest, mõnikord koos tugevama tuulekesega. Mõnikord sajab jääkuubikuid ja öösiti salaja lund. Samas tempos jätkates on jyripäevaks maa must, kui optimist olla. Soe ja pehme sulailm aga on enamasti pilves, mida syva-õhuookeanielajas väga ei armasta. Ma tahan päikest ja minu troopilised aknalauasõbrad samuti!

Teisipäevast alates on meil aga avatud karoovaviirusepesa. Kõigepealt tuli 1 laps haigena koolist koju, kiirtest positiivne. Järgmisel päeval jäi teine laps haigeks, kiirtest positiivne. No ja eile õhtul jäin mina. Testi teen ...pärastpoole. KÕIK VALUTAB, KOGU KERE, JALAD, PEA, ERITI PEA, KURAT KYLL. Muidu on nagu tavaline kõritõbi. 

Aga helmekaktustel on õienupud.

Ja mul on maruhea suletekk.

Olgem positiivsed, onjä.

Luuvalupäev ja kärbsed peas

Õhta on käes, ma vedelen voodis ja rullin Pinteresti. See on kunstinäituste, moešõude, käsitöömesside, töötubade ja reisimise eest ja asemel. Jõuan (denim, taaskasutus, moekunst) suuurte, XL teksakleitideni ja imestan ikka ja jälle- kuidas, oh, kuidas naised, kehakaalust olenemata, saavad pikalt kapata kõrgetel kontsadel? Mitte ainult pildistamise ajal, vaid mõned kõneldavasti pikkade tööpäevade kaupa??? Mul on alati, põhikoolist saadik, 3-4-st sentimeetrist kõrgema kontsa peal pöia- ja varbaliigesed koledasti valutama hakanud, nii et kogu elu ei mingit ilu ega naiselikkust. Täna on mul õige mitu paari korralikke ja ilusaid elamisväärselt madalaid jala-anumaid, millest mõned kõlbaksid ka kleidi juurde, kui ma neid kannaksin, aga jälle - mis kleiti kannab inimene, kes ei kasuta kontsi, vaid kärutab puid ja viskab sit...remondib toru? 

Ropp rööprähkleja mõtleb nyyd poolikute projektide lõpetamisele, ja enne ei õmble mitte yks kleit, toodagu ukse taha kasvõi tonn ilusaid kingi (madal, nahast, tänan) ja teine tonn kauneid (teksa, kamo ja suured lillmustrid, aitäh) kleidikangaid. Minu meisterdamiseurkas on praegu soe tänu sulailmadele ja igasugune prokrastineerimine seega kohatu. Jäänud on veel madalrõhkkonnaprobleem, aga selle vastu aitab peenhäälestus kohvi ja ravumitega. See kyll paneb vere ringlema ja laseb töid teha, aga ajab ka koledasti rööprähklema. Ma olen nagu parv kärbseid inimese nahas. Kärbsed on mu peas ja neid jätkub igale poole mujale.

P.s. olen ostnud korraliku portsu tikkimisfaile, lilled-linnud-liblikad, aga konkurentsitult kõige enam kasutan Kärpseid. Antud tööst tuli kingitus tytrele, see oli põllekangas enne välja lõikamist. Ma arvan, et ei ole kohta, kuhu need Kärpsed ei sobiks.

Rajake udus

 Tuhnisin vanemates plogipostitustes, et leida luuletusi. Ja ma leidsin sealt hoopis midagi muud - iseennast. Täitsa lõpp, ma olin elus, mõtlesin, tundsin, suutsin ja tegin huvitavaid asju! Tänaseks on sellest vähe järel, oleme ausad. Kogu see supp, mis seljataha jäi, on mulle palju märke kylge vajutanud. Täna olen ma kuusekännuvärvi ja puupeaga mittekeegi. Suur osa selle tunde tekitamisel on rohkem kui 2 kuud kestnud talvel. Peale lumekyhveldamise, kottpimedatel hommikutel koolilaste sõidutamise, veevärgi täitmisel voolikute lappamise ja puude kärutamise ei ole õue muud asja, päevad on ikka veel lyhikesed, ja tillukeseks kahanenud talvine maailm kägardab ka su enda kokku nagu märja kinda. Aga pimedaim sydatalv on juba läbi, hommikul kellu 7 paiku on idataevas vähem pime ja kõik toataimed on uusi võrsekesi ajamas. Kui kaugemates maakondades vahepeal lumi ära sulas ja inimesed said muru kasvu imetleda ja seenel käia, siis meil on järjest 2 ja pool kuud maa valge olnud, aga talve on ju veel umbes poolteist kuud pluss kylm varakevad. Seepärast on iga roosa ninake ja kollane ladvake kulla hinnaga, see on elu jõud ja oodatud märk veel mäe taga, aga varsti kohale jõudvast kevadest.

Hyva lugeja ehk mäletab, et ma tegelesin vahepeal ketramisega. Et pole tykk aega mu lehtedel voki pilti näinud. Sellega juhtus selline kole asi, et lõnga sai palju, ma pidin vahepeal ju kuduma ka. Nikerdasin sokikesi, käsitsi, varrastega, sest kudumasinate jaoks pole ruumi. Vahepeal tikkisin ja õmblesin, sest oli kingituste tegemise hooaeg. Yleeile aga korrutasin paar vihti lõnga, mis läheb yhe koera- ja kyylikuvilla pakkujale vahetuskaubaks. Jeei, saab ometi kodust välja!

Kindlasti saab kodust välja. Põnev reis võib tulla ka sellest, et meie piiriäärse valduse naabritel käib metsavõtmine ja vend helistas eile õhtul, et harvesteri tuled paistavad soo peal seal, kus ei tohiks. Meil on soo servas veel riba palgimetsa ja levinud tava kohaselt kiputakse yldiselt veits yle piiri ka minema, et saaks suuremad koormad ja rohkem raha tasku panna. Naabritel on oma metsad juba maha võetud, viimane tutike läks eile, meie oma seisab veel pysti ja loomulikult tiirleb sellel näljaseid huvilisi ymber. Aga mina mõlgutlen selle yle, et lapsed on juba suured ja oskavad sae kätte võtta, palk on ju tore ehitusmaterjal nii ymaras vormis kui saekaatrist läbi käinuna. Vend tahab majapidamist lappida, meil on siin materjali vaja, ja milleks osta, kui. Kui just mingid ahned onud neid puid ära ei enne varasta. Kurat, ma lähen närvi.