Kuidas me Traktoriga Riias käisime.

Mehe töö juures oli vaja ymber vahetada mingi pakendipartii ja selleks sõitsime Riiga. Kuna buss ei ole kõige noorem ja sellega on fyysiliselt kurnav pikalt sõita, siis olin autojuht nr 2. Kuna vaja oli kellaaegadega ja ruttu sõita, siis jõudsime käia ainult yhes Riia Rimis ning osta kotitäis Läti syya:D Järgmine kord aga pean tagasi tulema meiegi maal kuulsa kindaraamatuga ja ehk jääb midagi huvitavat aianduslikku näpu kylge (läti keelt oskan väääga vähe, aga inglise, vene ja soomega saan hakkama). Aga vaatame parem pilti ka. Läbi porise autoakna nägime palju ilusat, mahajäetud Põhja-Läti tundus mõnevõrra vähem võsastunud kui mahajäetud Võrumaa, aga eks me sõitsime mööda põhimaanteed ka, mille ääres veidi rohkem majandust on kui kaugemates metsatagustes ....................... Ja lõpuks kysimus Tallinna linnapeale - kui kogu eestimaa valitsus ja enamus maksumaksjaid on tallinnlasteks möllitud, töökohti, edu ja raha nagu muda, siis miks selle linna pilt, liiklus ja kontingendi yldmulje ometi nii koledad, räpased, odavad ja vaesed on? Minul on Tallinna pärast häbi, ausalt!

Ma PEAN selle kindaraamatu saama! Ja nyyd kudumiga võitlema.

Liiga õhukesed tekid

Tuli lumi suure hooga, tuli palju ja... sulas paari päevaga peaaegu ära. See, mis pärast sula tuli, ei ole korraliku lume nime väärt. Mingi kymmekond cm pudi, mis järjest õhemaks kuivab. See paneb mind mitmete taimede pärast muretsema. Päris kindlasti ei piisa kõigile sellest lehekattest, arvestasin sygisel ju ka lumega, ja sellega, et vettivat kattematerjali liiga paksult panna ei ole niikuinii mõistlik. Tolilledel on praegu kõige raskem aeg. Mitmed põevad pimeduse pärast, vastupidavamad lihtsalt ootavad. Orhideedele ja begooniatele ei meeldi pimedus ja kytteperioodi paberkuiv õhk, mida ka mitme taime kooslus kuigivõrd ei paranda. Ja paar miniatuuri on päästmatus olukorras - lehtede vahele sattunud veepiisast piisab, et põletikud talvest nõrga taime õnneks võtaks. Vanda coerulea ja yks väga pisike ja armas ascocentrum, reanimeerimisel on teiste taimede vahele kukkunud, aga õnneks veel elus Leptotes, teda päästis kuiv peidukoht mädanemisest... Taimelamp on nõrgavõitu, ei jaksa troopikat luua, kuigi hoiab taimed elus. Mitte ykski lambikene ei ole päikese vägevusega võrreldav... Meie oma taevavalgus on isegi väga leplikele kuukingadele talumatult ebapiisav. Eelmisel aastal sain rõõmu tunda 2 katleia õite yle, sel talvel on mitmel kuukingal nupskid kyljes. Ka mattpunane kliivia on valinud õitsemiseks aja, kus ta saab särada ilma võistlejateta. Kuigi on pime ja kylm. ...................... Ok, mõtelda on mõnus ja arutleda meeldiv, paraku tuleb kohvitass nyyd teiste masinate manu tõsta. Talv on traditsiooniline vankrite rautamise ja suviste pidusärkide tikkimise aeg.

Kaaren Mustalinnu 9 ametit

Vähetuntud muinasjututegelane on otsustanud kapist välja tulla ja oma huvid, oskused ning anded valada legaalse ettevõtluse vormi. Antud idee kasuks räägib vajadus palju-palju ehitada, tööd rabada, riistu ja materjale hankida - aga ettevõte saab nii mõndagi eraisikust soodsamalt! Kaaren hakkab renoveerima ja restaureerima igasugu suuremat ja vähemat koli, osutama koliga seotud transportteenust, ehk ka tootma uut koli. Aga et mitte mitmete väga erinevate tegevusaladega ettevõtete asutamiskuludega niigi hästi elavaid notareid ja riigiameteid nuumata, selleks mahutab suur kõigest kõige tegija oma tulevase virma teenuste ja toodete nimekirja lisaks ehitiste ja detailide ka kudumite kudumise ja ehk veel mõned lõngalaadsete asjadega ettevõetavad tööd. (Õmblema me ei hakka, selle töö asjatundlikke ja peeni tegijaid on ilm paksult täis, niisama nokkijatest kõnelemata.) Nii et tisleritöö, kivinikerdamine või kudumine, yks käsitöö kõik. ....................... Ei oleks paha hoolitseda ka oma õnnetu alamakstud abikaasi eest. Inimene on aastaid liha-kalatööstustele peeni seadmeid projekteerinud, komplekteerinud ja ise ka valmis ehitanud, tema kvaliteeti teatakse ja usaldatakse... aga tema cv-des seisab, et on lihtsalt tööline, paremal juhul lukksepp! Ei ametitunnistust, ei pädevusi, kuigi tegu on ysna keeruka ja kalli erialaga, millega kaugeltki igayks hakkama ei saa ning nõudmine on suurem kui pakkumine. Kyll oleks tore, kui ilmuks keegi, kes seda talenti hinnata mõistab, kes suudab hankida ja kinni maksta kõik vajalikud paberid ja eriload, kirjutada projekt/äriplaan, saada stardiraha ja luua ettevõte (aga alustuseks vajalike tööriistade valik on oi kui hinnaline) ning kohe on inimesel kunded ukse taga! Ja mis olulisim - see keegi ei tohiks teda kurjalt ära kasutada nagu siiani on tehtud - kyll jäetud suured summad palka maksmata, kyll sunnitud tegema tasuta komandeeringuid ja yletunde, mõnitatud töölepingu ja -ylesannetega jne jne, rääkimata sellel erialal vajalike pädevuste ja koolituste tegemisest, õigemini tegematajätmisest!!! ... Aga andke andeks, ärge siinkohal minu otsa vaadake. Minu ööpäevas on kõigest 24 tundi ja kahjuks seab selle ressursi äärmine piiratus mind niigi pidevalt raskete valikute ja kaaskodanike asjatundmatute etteheidete ette. Minu arvates aga on panna kogenud ja osav kylmseadmete mehaanik tegema tisleri- jm töid talendi raiskamine, sest ega minu ettevõte esimesel aastal rammusat kasumit ei too. Asi vajab kõigepealt kõva tööd, et lisaks olemasolevale tehnikale ja riistapargile teha ka tuult- ja vettpidav töökoda, lisaks omaenda tööle tuleb ka kõvasti peale maksta. Aga kuna ma olen siiani justnimelt selle kõigega tegelnudki, siis ei ole siin midagi uut ega koledat. .................. Igaüks läheb sassi ainulaadsel ja vaid talle omasel moel. Kaaren veeretab suvel kive ning talvel sukeldub raamatupidamise ja ettevõtluse paberimajanduse maailma. Kuidas sellest kõigest yks viisakas ja töötav süsteem luua, vaat nüüd on aeg selle peale mõtlema hakata.

Pole see miski sant, vaid moosekant.

Suur t2nu koeranõuannete eest! Kuidas, millist ja milleks koera pidada, on nyyd kevadeni aega nutitada. Minu lemmikkoer oli muidu tiibeti mastif, aga kaalumisele tuleb ka absoluutne krants, kelle esivanemad on teada. Ja nyyd olen ma palju koeratargem kui 8 aastat tagasi, samuti palju järjekindlam, nõudlikum ja koerakartmatum. Loomulikult on veel kyll, kuhupoole areneda:) Moosekant aga käis pyhapäeva õhtul ämmaõe 70. juubileumil, oli ekstra kutsutud. Lugupeetud proua kadunud abikaasa oli kunagi pillimees olnud, akordione pidanud. Pärast äralahkumist aga jäid vanahärra Ruudi pillid kurvalt kappi seisma, ei mõistnud keegi lähemalt ega kaugemalt nendega miskit peale hakata, kaaluti ka mahamyymist... kuni ykskord mind ka yhele synnipäevale kaineks autojuhiks paluti, aga ma ei suuda oma näppe ju pillidest eemal hoida ning tollest tädi juubelist sai ytlemata tore yllatuspidu vanaaegsete laulude ja mängudega yle pikkade aastate. Aga aja jooksul on osutunud, et tänapäeva inimesed mängivad väga vähe pille. Ja kui on pillimees peol, siis ei osata algul nagu suhtuda - et kas on tore pidukaunistus või mingi arusaamatult kõrge kunstnik, kelle suhtes peab olema aukartlik janiiedasi! Kulla rahvas, plaadimasin on lihtsalt loll masin, mida näpitseb mingi ylemakstud ebamusikaalne tola (kui just pole mõni omaenda hästivarustatud pereliige), aga pillimees/naine yks teie seast! Pillimehega võib juttu vesta, soovilugu ja tantsunummert tellida, ega rahvapillimees ei ole mõni staartiitsei, kes võtab 400 euri per õhtu ja siis soovib veel kõiksugu lisahyvesid ja kapriiside rahuldamist! Ei mingeid erroreid ja piraatluseprobleeme, kõik on lollikindel rahvalooming ja elab koos teiega! Aga on yks suur 21. sajandi h2da - inimesed on harjunud anonyymsete, sisu ja viisita muusikalaadsete toodetega, millega nende elueetreid täidavad mölaraadiod. Keegi ei laula, laulu- ja tantsuviise ei teata, tantsuks nimetatakse rahvast täistuubitud haisvas kuudis yksteise jalgadel tallamist ja peoks purjus peaga lõugamist... enamasti ja yldpilti maalivalt. Sama võis tegelikult tädi juubeli kohta öelda - nooremad inimesed, enamus kyll kõrgesti haritud ja hinnaliste ametite peal, viisakad inimesed, keegi ei kippunud syvajoobesse võtma ega lämisema, - oskasid ilmselt ainult eksootilise muusikariista esinemist nautida, aga konkreetseid laule teadis ja isegi oskas mingil määral laulda ja julges tantsida see pealt 60-ste põlvkond, kelle noorus möödus ilma plaadimasinateta. Aga mis mul sellest! Kui on kutsutud ja seatud, siis tuleb teha oma tööd ning inimeste hingesid valgustada ja sydameid harida. Ehk kunagi mõni aukartusest vaba hing võtab siis kah pilli kätte ilma häbenemata, et oi, äkki läheb sassi, äkki kellelegi ei meeldi, äkki on nõme. Minu pillimehekarjäär algas kyll inetult ja traumeerivalt - joodik tassib oma "imelast" pilli mängima, häbi on kyll, et tytreraibe mängib ja poeg isegi viisi ei pea, aga mängitud ja imetletud saab. Seepärast ma kaua pärast põhikooli ja kodunt tundmatusse lahkumist ei võtnud yhtegi pilli kättegi, aga nyyd kaalub mängimisest saadav nauding kõik aastatetaguse yles. Muusika peseb, ravib ja parandab. Soovin meile kõigile meloodilisemat maailma.

Palun koera-abi!

Kevadel mõõdetakse meie krunt uuesti yle, sest osad piiripostid on "kadunud", ja meile lisandub ka veidi põllumaad. Et aga vähendada naabrite imelike ideede teostamise isu, tuleb teatud osale krundist aed ymber, ja aia sisse asetan jooksma paar-kolm koerakest. Mul on ju praegu ka yks koer, aga tema on kahjuks suurt kasvu domineeriva loomuga elajas, keda ma tema purelemiskombe pärast mingil juhul isegi lahti lasta ei taha, aitab naabrite penide purelemisest kylavahel kyll. Vanake on ta ka, ja kõva peaga. Seega soovin oma loomaperet täiendada koerakestega, keda ma jaksaksin rihma otsas vedada (seega mitte yle 30 kilo), kes valvaks hästi ja kaitseks karja, aga oma peret hoiaks hellalt. Palju lärmata ei tohi see koerake, vaid olema vaikne ja kiire. Mõte läheb kohe mitmete karjakoertetõugude peale, aga nende huvitavate loomade hinnad on ypris euroopapärased krõbedad. Hundikoerake on ka ilus ja tore loom. Kolli ja kauka pidid ka maakoju sobima. Rotveiler ja dobermann pidi veidi äkilised olema... Aga huvitav, milliseid koeri veel olemas on. Yks asi on netist lugeda, aga teine asi inimeste konkreetsed kogemused ja kooselu koos oma loomadega. Koerad on tore.

Korraks õue

ja kohe tuppa tagasi. Eelmine kord käisin õues mitu päeva tagasi, olen haige ja põhiliselt jaksan ainult lamada ning kapi otsast valuvaigisteid võtmas käia. Aga täna panin juba pesumasina täis ning tõin paar pliidipuud. Hingasin värsket, kevade järele lõhnavat õhku ning otsisin päikesekiirte seast neid soojendavaid ja elustavaid. Kange isu on õue tagasi minna, aga vara veel:) Lumi on ära sulanud, meetrised hanged sootumaks kadunud ja inimesekõrgusstest vaaludest ainult räbalad järel. Kui kurikylmaks läheb, siis tuleb sygisel kottidesse jäänud lehti juurde visata, kuhu vaja. Huvitav aga, milline on kevadel tammelehtede seis, novembris olid need meeldivalt kohevad ja traadised isegi märjast peast. ............................... Ja ei saa eelmise postituse teemadest mööda - et lollid lisakohustused raiskavad väärtuslikumate tööde tegemise aega. Mu elu ei ole niigi kummist ja vanamoodi koperdades ei jõua mingite tulemusteni, mille yle yldse uhke olla. Kui vaadata oma eluga kõrgele ja kaugele jüudnud inimesi, siis on neil alati olnud perekonna tugi, rammus sõpruskond ja võlujõud nimega isiklik veetlus. Mida teha olukorras, kus neid asendamatuid väärtusi pole?

Veel haiguste ravi ja riigisõimu

No kui vähegi halbu, kurbi vm pahasid olukordi ette tuleb, siis ma jään kohe stressist haigeks. Immusysteem teeb korraks restardi ja ma pean tubli nädalakese voodis veetma - köha, nohu, käsi ega jalgu liigutada ei jaksa, magada ei saa, mõelda ei jaksa, rääkimata millestki kasulikumast. Mõtlen kyll, et teen igasugu asju ja pingutan. Aga kuidas ma saan ette võtta pikaajalisemaid keerukaid projekte, kui keha iga stressiolukorra puhul vedru välja otsustab visata? Lapsepõlve peksmistest ja tapmisähvardustest ning noorusaja näljast ja mitmekesistest õudustest oleksin justkui yle saanud, samuti ei lähe mulle korda madala inimkvaliteediga naabrite õelutsemine ja pidevad isiklikud rynnakud. Aga paistab, et mu kehale läheb see korda. Ma tahan veel õppida, näha uusi asju, alustada millegi suurema ja väärtuslikumaga, aga keha tahab olla ainult vaikses valges toas, teki sisse keeratult ja trellide taga. Huvitav, milline oleks mõitslik lahendus. Yhiskonna poolt maanaistele ettenähtud vagur ja õigusteta elu mulle ei sobi, kuigi seda ootavad ja isegi nõuavad isegi mitmed riigiametnikud KOVi omadest kuni prokuratuuri töötajateni (mitmed räiged isiklikud kogemused olemas). Vbl peaks väljamaale kolima, kus pättidel niipalju sõnaõigust pole? Ma ei viitsi enam kuulata riigiametnike lollakaid õigustusi, kuidas nad inimeste kaitseks ikka MITTE MIDAGI teha ei saa ja kannatagu ma parem välja ja katsugu inimesi mitte ärritada. Mis mõttes? Seda enam, et täiskasvanud inimesed, kellel peaks mõistus peas, haridus taskus ja julgus sydames olema, pigistavad silmad ebameeldivate asjade ees kinni, et ju siis naised ja lapsed on ikka ise syydi, miks nad siis segavad meeste head äraolemist. Nagu oleks 17. sajandi nõiaprotsesside aega sattunud, halloo... ............................................ Yks naaber, kes hiljaaegu vangist tuli(alaealise vägistamine vms, 7a kinnimajas) käis meile head vana lõppu soovimas. Tema suust kuuleb ainult ythe plaati - kui kõva kakleja ta ikka on, kuidas ta ikka meiega hästi läbi tahab saada, jne lõpmatult sama joru. Ma olen täiesti kindel, et pärast räägib ta kõigile, et kui julge ta ikka on, astus yle mõrtsuka ukseläve, ja kui kuri ja paha inimene ma olen, ja kui normaalne mees mul on (kes igayhele järgi kiidab ja kunagi vastu ei vaidle, ongi normaalne, oma arvamuse omamine on lubatud ainult alfaisastele). Muide, sellest ajast, kui ma pidin yksi oma koju laamendama tulnud pätijüugule vastu astuma ja hirmust lolliks läinud ning kiiresti teadvusetuks löödud abikaasa elu päästmiseks inimese vastu käe tõstma, on mul mingi "kirvekangelase" kuulsus. Seda enam, et Tartu Prokuratuuri töötajad panid mu avalduse kõrvale ja menetlesid ainult pättide valeavaldust ning minu korduvatele päringutele ja nõudmistele prokuratuuri töötajad reageerisid arusaamatult ja ebakorrektselt, samuti ajas yks uurija väga imelikku juttu. Seega jäid minu perele konkreetseid varalisi kahjusid ning kehavigastusi tekitanud inimesed täiesti karistamata, ja neid juhtumeid on olnud ikka päris mitu, kusjuures mitte kordagi ei ole yhtki vara- ega muud kahjutekitajat leitud ega kahjusid hyvitatud, kuigi asi toimub teatud seltskonna silme all ja rõõmsal heakskiidul. See, mida pätid aastate jooksul korda on saatnud, pole aga kõne väärt, noored mehed ikka peavad jõudu katsuma, see on ju normaalne, lapsi ja naisi peabki karistama, räägivad needsamad kortermajades elavad inimesed. Kahjuks on nad oma laimu minu pere kohta ka laiemalt levitanud ja nyyd seisab mul ees ränk ettevõtmine vallavalitsus jalule ajada, et kasvõi tagantjärele oma pere kurjategija-mainega midagi ette võtta. Sest kui sa hakkad tegutsema kodust kaugemal, siis ei saa päris paljusid asju juhuse hooleks jätta. Ja kuna mu mees antud teemat alati ignoreerib v hakkab lollusi karjuma, pean sellega yksi tegelema. Ma ei taha lõpmatuseni täiskasvanud inimeste lolluste ja pahatahtlikkusega tegelda, aga see tuleb mulle alati ebasobival hetkel koju kätte. Kurat, riigiametnikud, tehke oma tööd ja karjatage ise oma sandid. Ma ei ole selle eest mitte kopikatki saanud ja minu tuksikeeratud tööpäevi ei maksa ka keegi kinni. Kaua võib.