Aeg-ajalt võtan oma ärakypsetatud ajule puhkust ja magan pärast laste koolisaatmist veel. Juhtus selline asi, et minu AD ja see unerohi, mis kirjutati, ei sobinud kokku, enesetunne läks nii koledaks ja tapvaks, et ma ei hakanud ennast rohuga harjutamise mõttes piinama, 3-4 päeva läksid täiesti mu elust kaotsi. Jätkan rõõmsalt samas vaimus nagu enne, kusjuures õhtuti unekiirendina töötab muusika. Kõrvaklappidest kõrvatroppidega on magamine päris jumalik ja imeline, sest öösiti ikka keegi nohistab, kolistab, norskab, jalutab kyynte krabinal mööda maja ringi, ajab riiulilt lusikapurgi alla, sahistab jne. Enamasti ma ärkan selle peale yles, sest mitme lapse titest peale yleskasvatamisel ja pättidest naabrite yllatustele valmis olles on selline autopiloot hädavajalik olnud, aga lahti sellest ei saa. Lihtsalt mõnus kõrvatropivaikus on 1 asi, aga sellest veel parem on sobiv muusika. Nn meditatsioonimuusika meeldivatest kõladest ja pretensioonitust hõljumisest olen välja kasvanud, hispaania kitarrimängijate hull meisterlikkus aga on natuke raske taluda, see hoiab magadasoovivat mõistust ärkvel ja mõnikord ärritab. Kuigi, Paco de Luna, Andres Segovia jmt on väga meeldivalt asjatundlikud ja neid on päevaajal rõõm kuulata. Avitab aga dzhäss. - Avastasin kunagi aastate eest Astrud Gilberto. Kuku raadios olid toredad vana muusika saated, kust nii mõnigi nimi igaveseks meelde jäi. Praegu netis kolades on võimalik oma vanadele kukukuulamise mälestustele aga reaalne pilt ja heli juurde saada. Mõni aasta tagasi leidsin yhest praeguseks suletud muusikapiraatimislehelt eelpoolmainitud Astrud Gilberto ja terve hulga tema kaasaegseid, eriti aga sooviksin elutöö eest tänada Jobimi-nimelist heliloojat. Kui ma moderndzhässi pean mitte muusikaks, vaid muusikute tööteraapiaks, mida kõrvalseisjatel on enamasti jube kuulata, siis Jobimi muusika on musikaalne, õrn, tantsuline ja samas uinutav. Parimad on 60tel ja 70-tel päris pillidega tehtud seaded, millel salvestuskvaliteet on natu karvane. Ahh, kui ilus on klaveri ja flöödi partii. Ja et paljusid laule laulma kutsuti Elis Regina, vaat selle eest ekstra tänud. ....... Tegelikult on Lõuna-Ameerika terve suur omaette maailm, millest meie oma raudses telgis mitte midagi ei teadnud. Neid laulumehi-naisi, kes said Brazilian-jazz-sildi all võimaluse oma elutööst paar laulu v isegi paar plaati teha, on tohutu hulk. Ja kui musikaalsed nad on. Ma ei kuula enam kunagi pop-ega klubimuusikat, sest kes ikka soovib jahu närida, kui saadaval on viisakad kypsised köömnete, rosinate ja kohupiimakreemiga. .......
Täna magasin peaaegu lõunani. Peaaegu inimese tunne on. ....... Päike paistab. Mõned toataimed on hakanud võrseid kasvatama. Iiri talv on hea. Ei pea puid juurde tooma, sest transitil on talveuni. Sel sygisel ma ei jõudnud bussile talvekumme osta, sest maja ja aiavõrgu sisse läks palju pappi, ja siis ootamatult tuli talv. Ja yldse. Inimene tahab vahest midagi päris endale ka, mitte kogu aeg majasse ja tehnikasse panustada, nii et moos ninast väljas. Eelpoolmainitud brasiillaste hulgast pärit Joao Gilberto ja Caetano Veloso olid nii tasemel taadid, suutsid korraga nii veatult mägida kui suurepäraselt laulda, et ma pärast kuudepikkust arvutlemist ja sisemisi dialooge kinkisin lõpuks täiesti kahjutundetult oma punase kidra oma vanemale tytrele... et saaks endale uue ja parema 6-keelse osta. Kuulutuselehtedelt sobivat ei leidnud, olid kas odavad nuiad v tulikallid elukutseliste pillid. Käisin linnas 2s poes pille proovimas, minu absoluutne lemmik on 3100-eurine euroopas tehtud Fender, selle mudeliga olevat mänginud isegi Elvis Presley, ja minu proovimängu-näoilme tõi poepoistele naeratuse suule. Ahh, milline kõla, milline kere, millised sametised keeled, ma ei unusta seda veel mõnda aega... Aga mul oli Eelarve ja tuli valida palju odavamate tööstuslike pillide hulgast. Uus korralik pill maksis närused 250 euri (selle eest oleks ehk isegi saanud 4 14c-rehvi,aga vaja on 5 ja kõige odavamaid ma oma vedude jaoks mõistlikuks ei pea) ja on väga mahlase kõlaga mahagoni täispuidust dreadnought. Suur tänu, Jõuluvana. ..... PS. Ma pean lisama mõned õigustavad laused. Palun: Tean kyll, et kõige tähtsamad on ikkagi pere ja majapidamine, et kogu mu elu peab minema pereliikmete vajadustele, et ilusad riided ja täis kõht on tähtsaimad jne. Aga. Mitu tuhat aastat on teada yks väike asi, millest on kirjutatud palju kõigi kultuuride ja tsivilisatsioonide aluseks olevaid yrikuid, savitahvleid ja raamatuid. - Kui sul on mõni talent, siis ei tohi seda eirata. Anne pole midagi, millega suvaliselt ringi käia ja kuskil aju kolikambrites tolmuda lasta. Anne on kohustus. See on midagi, millel pysib inimkonna eksistents inimestena, midagi, mis toidab kultuuri, mõtet, mõistust ja ajalugu. Midagi, mis hoiab inimesi nyri kaklemise ja koerapulmade asemel kasutama viisakusi, läbirääkimisi, olema hoolivad, analyysivad ja loomingulised. Kunst ei ole lihtsalt ajaviiteks iluasjadega tegelemine, vaid see parandab inimeste mõistust ja seeläbi ka igapäevase eluga toimetulekut. Ma ei halvusta mitte iialgi mitte yhtegi paberkarbikeste meisterdajat, polymeersavist helmeste nikerdajat, akordionivenitajat ega autotuunijat, sest nad tegelevad oma asjaga sydamest, on asjaga tegelnud pikki aastaid, ja kui nad isegi ei oska sõnu peenelt ritta panna, siis oma hobbist rääkides on nad väga tulised ja asjatundlikud. Kuna ma olen ääremaalt pärit ja praegugi elan väga mitmes mõttes ääremaal, siis tean väga hästi, millest räägin. Ilusad riided, maalitud näolapid, viimseni poleeritud muruplatsid ja kallis autos mitme kilomeetri kaugusele paukuv autostereo EI OLE kultuur, sest sellega käib pea eranditult kaasas väga loll jutt, enesestmõistetav jõhkrutsemine endast väiksematega, mistahes vägivallale õigustuste leidmine ja enda ylimuslikuks pidamine, lihtsalt ajaviiteks nende terroriseerimine, kes sinu rumalustele järgi ei kiida ja midagi muud teha tahavad v oskavad. Kogu hobi ja asjatundlikkus. Sellised inimesed keskenduvad ainult omaenda isiku vajadustele ja eliit olemisele ja tahavad, et teised nende vägevusele alluks ja vastuvaidlematult. Dialoogi asemel on monoloog, kultuuri asemel on ilusad riided ja suured telekad. Ja inimestega manipuleerimisel nii vaimselt kui ka nende vara kallal toimetades ollakse väga asjatundlikud, nii et kaasakiitjatest, õigustajatest ja fännidest sellel "eliidil" puudust ei ole. Andke andeks, aga ma ei ole nõus selliseid hobisid omavaid inimesi kummardama ja enesealanduse abil iga hinna eest sõprust ostma. Aga mis kultuurrahvast siis saab, kui päris talente omavad inimesed annavad sellisele tugevamaõiguse ajupesule järgi, oma muusiku, tekstiilikunsti, sepatöö jne jne talendi treenimise asemel lepivad, alkoholipudel näpus, tugevamatele jörridele tagakiitmisega, et mitte "imelik ja väärakas jobu" jne olla? Pilli asemel ostetakse alkoholi, normaalsete raamatute asemel viletsa kvaliteediga moehilpe ja kosmeetikat, et oleks vingelt põhjust "jobusid n.ssida"... Põlvkondade kaupa edasikanduv viletsus, millele isegi meie haridus- ja õigussysteem ei oska ega taha tähelepanu pöörata, et las matsid ise harvendavad yksteist. Aga Vestlused Prokuröriga on juba uus teema.
PS2. Eespool muusikajutu sees kõlanud lause popmuusika ja avangardjatsu kohta ning allpool öeldu selle kohta, et iga inimese harrastus on kiiduväärt, ei käi sugugi yksteisele vastu. Need, kes toodavad standardidest kokkukleebitud raadiotäiteid, või kolistavad pärispillidega, on samamoodi asja ARMASTAVAD inimesed. See, kas nende looming kellelegi meeldib v mitte, on omaette teema ja konteksti kysimus. Ma ei lähe kod Van Buurenile v kellelegi teisele ytlema, et nende looming on kohutav saast, see tuleks ära keelata ja et neile tuleks selle tegemise eest molli anda. Sest nii neil kui ka minul on molliandmise asemel muuhulgas võime keskenduda hoopis omaenda asjade arendamisele ja teiste kallal lammutamise asemel arendada iseennast. Ma lihtsalt EI PEA keskenduma mulle mitte meeldivale, vaid otse vastupidi, sest sellest on palju rohkem tolku nii mulle kui kogu perele ja tervele inimkonnale ikka ka. Peenes võõrkeeles öeldes, dekonstruktivismi diskursuse asemel kreatiivsuse paradigma.
