Sygishämmastus

Pikalt ei jahvata.

Laupäeval oli, ee, välismaale asja, sõitsin Viljandist läbi. Minu Maa Konnas on metsad juba novembri mundris, aga selles kauges linnas olid isegi pärnad rohelised ja värskelt värvitud puumajakeste aedades leidus nii mõnigi augustikuine lillepeenar. Kuna yle mitme aasta jaksasin ma nii pikalt sõita, ja jaksasin samal ajal ka ringi vahtida, siis suplesin äkisti kaela sadanud pärastlõunases suvetundes, nagu jaksasin.

Paar tundi hiljem tagasi kodu poole sõites oli juba kiire, väsimus õgis aju ja hääbuvatesse värvidesse imbuv õhtupimedus sundis kamikaze-rekkajuhi töövõtteid rakendama. Koju jõudsingi kõhedas kottpimedas, käsi värisemas ja gaasijalg valus. See aga oli seda väärt, sest nii värvilist sygist pole ma ammu näinud, ja pole ammu saanud nende värvidega yle kallatud maailmas lennata. Need maastikud hõõguvad veel kaua mu silmades. Aitäh, elu, et mul veel 1 korra lasid seda kogeda. Ära siis Odinile, Jõuluvanale ja Allahile ytle, nad saadavad mulle muidu mõne koleda tatitõve ja maksapõletiku, aga õige varsti tahan ma veel sõita.

Leidsin

Veits kehva on olla, muuhulgas sellest,  et meie eakal koerahärral on kombeks öösel vähemalt 2 korda õue nõuda, või muidu. Et tal on häda ja ta ei karda seda kasutada. Muidugi tuleb tema jalutajal selle jagu und puudu ja niimoodi ikka suht igapäevaselt. See on õnneks pigem ainult talvepoolaastal tekkiv nähtus, sest kui koer saab patseerida nii õhtul 10 paiku, siis saavad hädad inimlikul ajal lahendatud ja sellest on tal endalgi piisavalt hea uni. Kui aga palju varem pimedaks läheb, jääb öö koera põie jaoks kaugelt liiga pikaks.

Puid lõigata täna ei jaksa (mitte, et mul EI OLEKS pygamist vajavaid puid,  nt iidvanad poolsurnud ploomipuud tiigi taga, praegu oleks saemehel hea kuiv astuda), seega otsin muid lõbustusi. Kraamin siin-seal ja leian uskumatuid artefakte. Näiteks valge lauaplaadi, mis oli 2 aastat kadunud. Ja syletäie umbes sama kaua ära pandud trummirauda. Muuhulgas sellist.

Ei, kaua siin ikka jahvatada. Nii lõuna paiku taheneb muru ja siis jätkan aida-aseme prygimäe tasandamisega, sest ma olen mitu korda und ja nägemusi näinud sellest, kui hea on sinna nt igasugu kärusid jalust ära lykata. Kuna alles nyyd, septembri lõpus, kuivas sealne pinnas piisavalt ära, et saab pealmist kihti urgitseda ja ilma ennast yleni poriga määrimata iidseid elumärke sorteerida. Nt klaasikilde. Eriti põnevad ja erutavad on lambipirnidest tekkinud peened ja teravad killud, ja neid on palju. Aga korra ja systeemi piir siiski nihkub vaikselt ja kindlalt, vana tsivilisatsioon annab kriginal ruumi uuele ja paremale, korrastatud ruutmeetrid kasvavad ja minu tujuaju teravad nurgad saavad mahendatud mõttest, et yhel päeval on seal kibuvitsavarte ja traadipundarde asemel sile, tasane, puhas muru JA ILMA YHEGI POOLIKU VIINAPUDELITA, RAISK.

Mis ma veel tahtsin. Roosid yritavad õitseda ja soe valgus petab meeli. Kui tuult ei ole, tekib pealelõunati korraks hetki, kus kuldsed augustiõhupilvekesed viivad mu viimased 50 aastat kuhugi ära. Hetkeks hõljub leiget suve, linnud vaidlevad puuvõras õhtuse võileiva teemadel, naabrid niidavad lõbusasti muru, põllumehed uhavad traktoritega silohoidla suunal, ja vahtrad on ikka veel rohelised,  nii rohelised.