Mul on viimase paari aasta jooksul, yhe retseptiravumi kõrvaltoimena, lagedale ilmunud rida kõikvõimalikke seni peidus olnud ja hästi ära pandud mälestusi, sealhulgas väga varajasi. Ajast, millal ma veel käiagi ei osanud, vaid seisin, istusin või lamasin milleski. Ajast, millal asjadel ja olenditel veel nimesidki ei olnud, aga olid juba valgus, värvid ja vormid, olid helid ja puudutused. Nendes mälestustes käis elu, milles ma õppisin olema nähtamatu, või muidu. Nimelt olin ma väike, aga vahepeal ilmusid mu juurde täiesti arusaamatutel põhjustel mystilised Suured. See "või muidu" võis mind tabada suvalistel hetkedel, kui Suurtele aga vähegi vajalik tundus, ja nad ei jätnud seda võimalust kunagi kasutamata. Nad kõrgusid mu kohal hiigelsuurtena nagu äikesepilv. Ja kuna paljutki toimus juba ajal, mida ma ei mäleta - ja ma ei mäleta aega, millal ma veel ei näinud - siis olin Mälestuste tekkides, võib öelda, juba väikelapseeas väljakujunenud isiksus, mul olid kogemused, teadmised ja strateegia. Ma ei imesta raasugi selle yle, et mind alati on imelikuks peetud - jah, ma OLENGI. Nimelt tajun ma varju, fyysilise objekti, kellegi kulendite minu poole liikumist ohuna, mis paneb kõik häiresignaalid undama ja ohutuled vilkuma, sest kohe, kohe kaob mu pind jalge alt, miski suur pigistab mind käest v jalast ja kohe hakkavad vastu mu keret langema hiigelsuured, rasked ja tulivalusad puudutused ja hoobid. Sellega käib alati kaasas ylivali hääl, millest kajab ja kumiseb terve ruum, ja lisandub peenehäälne kile karjumine ilmselt mu enda poolt. See kestab terve igaviku ja lõpeb alati pöörlevasse sygavikku kukkumisega. Neid Suuri on mitu, jõhkrad on nad kõik, aga Eriti Hirmsa Syndmuse tekitamisega paistab kõige rohkem silma Kõige Kõvema Ja Jämedama Häälega olend.
Kuna ma olen seda teinud lugematu arv kordi ja syndmus on aja jooksul omandanud kypsemaid jooni, siis on see mu lihasmälus koos täiesti ise avastatud kavalusega seista kangena nagu pulk ja MITTE TEHA HÄÄLT. Siis kestab see, mõnikord koos lämmatamise ja lisapeksuga, veidi lyhemat aega, ja võib-olla et piisabki Neile ainult yhest korrast. See mälestus on mu lihasmälus alati, eranditult, ma ei ole kunagi talunud ega hakkagi taluma mitte mingit ootust, syndmust, rutiini, päevakava, eksamit või millegi muu taolise etteteadmist ja planeerimist, inimeste lähedust ja fyysilist suhtlemist. Lihasmälu peitmiseks, et Mitte Karjuda, Jumala Eest, hakkan vaimselt vingerdama, esitama vestluskaaslastega nõrgalt arvestavaid argumente, tegema kohatuid nalju, minu ymber tekib fyysiliselt valus pigistav kapsel ja ma ei suuda enam normaalselt rääkida, syytunne hakkab hinge matma sõna otseses mõttes. Õnneks hoiavad inimesed eemale ja ei haaragi mul käest, jalast või kaelast ega kukuta mind karjuvasse pimedusse, peale mõne yksiku erandi, aga õnneks olen ma ka raske ja kandilise kondiga ning tekitan mulje millestki tugevast, millega on raske jamada, parem siis mitte, eksole. Pärast mõningast kaugeltvaatamist olen kyll mõned inimesed ohutuks tunnistanud ja nendega lähemalt suhelnud, aga kuna mina olen mina ja nemad on osa Neist, siis on loomulik asjakäik see, et nad elavad kuskil mujal oma imelisi ilusaid elusid ja mina olen omaette. Nii on juba Aja Algusest saadik ja nii ka jääb, sest tundub, et nii on hea ja õige.
Selliste varanduste väljailmumine seletab nii mõndagi. Ei, see ei paranda, leevenda ega lahenda midagi, ei anna võimalusi ega ava uksi, aga seletab aegu, kus peamälu pidi pingutama, et arusaamatult stressava, imelikult ja ebaadekvaatselt käituva lihasmälu vigureid siluda, sundima end ootamatult tekkinud õudset paanikat varjama ja fyysilist valu koos lämbumistundega peitma. Selleks kõlbas kõige paremini huumor. Teiste jaoks võisid need lood ja naljad olla imelikud, aga minu jaoks olid need päästerõngas ja silmuse kaelast võtja, mõnikord sattusin isegi selliste inimeste sekka, kes imelike nägudega ära ei jalutanud, vaid justkui said aru, mida ma öelda tahan ja millest naljatan. Seda ei juhtunud just tihti, peab täpsustama, loodetavasti see kergendab mu syykoormat. Aga päriselt ei öelnud ma kunagi kellelegi, mida ma mõtlen, oluliseks pean, mis minu sees toimub, see oleks kaugelt liiga liiast olnud ja karistamist väärt - inimestele piisas lihtsalt räägitavast ja mõnikord sai sedagi korraks liiga palju. Õnneks meeldib inimestele endilegi igasugu asju mõelda, rääkida ja kirjutada ning ma võin täie sydamerahuga oma peas toimuvate protsesside, lugude ja lauludega omaette tegelda, sest see pole midagi erilist, kunstiväärtuslikku ega ligitõmbavalt kaunist, see ei huvita kedagi, juhhei!
Noh, ega tänane jutukene ka just mingi täpsuse ja sydamepuistuse mõõdupuu ei ole, ikka selline pealiskaudne naljalugu ja asjadest kergelt yle libisev labajalavalts. Mis teha, mõni inimene juba on kord selline. Hyva lugeja võib nyyd õnnelikult ohata - vähemalt ei ole ma hakanud tiktokki, juutuubi ja poliitikat tegema, nikerdan oma mädapuidu kallal ja kõik on häpid.
