Suletud ukse taga on luud ja labidas

Ajaloo huvides yks sulnis ilupilt muidu nii retard-postituste vahele. Meie koerake on saanud aasta vanaks. Ta on minu esimene nö päris minu koer kutsikast saadik. Loomulikult ei käi ega käitu ta nii, nagu ma tahan, vaid nii, nagu yks rõõmus noor koer - hyppab, näksib, mängib, kraabib uksi, tahab mul pidevalt järel käia, kiusab vana koeratädikest ja kasse, ronib mulle narivoodisse järele, ja kui ma teda vahest sõitu kaasa ei võta, siis ronib ka nari otsa ja niuksub seal. Saapaid, juhtmeid, aknalt taimedega lillepotte ja kappidest v restilt pesu enam ei võta närimiseks, aga armastus sokkide vastu on jäänud.
Koerake kardab väga võõraid ja ma pean laskma tal kylaliste tulles pärast tervitushaukumist peitu pugeda. Aga järjest julgemaks ta läheb ja enne peitupugemist haugub juba korralikult hirmsa häälega. Eks vaatab, kas kasvab lihtsalt umbusklikuks või läheb ka kurjaks, nagu arad koerad kipuvad minema. Sel juhul pean mõne tagumise toa sisustama sellise mööbliga, kuhu koer korralikult pugeda saab, praegune kirjutislaua, riidekapi ja nariga tuba ei ole head. Aga omade vastu ollakse muidu viisakas. Mina olen muidugi tähtis, minuga proovib ta häälekalt rääkida, poeb, annab käppa ja suhtleb veel õige mitut moodi.
Mul on olnud veel yks laiutava iseloomuga poolrotveiler ja yks õnnetu Linnukoeraneiu, puhaku nad rahus. Praegu on lisaks Matule Koeratädi Ciara, kõik nad on täiesti erinevad ja omaette isiksused. Seda on nii tore avastada, sest mu lapsepõlvekodus koheldi loomi ja lapsi esemetena, st hoolimatult, tähelepanematult ja jõhkralt. Ma kartsin ja vihkasin koeri, tegelikult kartsin ja vihkasin ma kõike elusat ja elutut peale raamatulugemise ja yksinda olemise, kuni Kunstikas õppimise ajal yhes yyrikorteris tuli elada koos hundikoeraga ja peremees saatis mind vahepeal koera jalutama. Huvitav hull taat oli ja tema koer suhtus minusse hästi ja kompleksivabalt. Me saime headeks tuttavateks. Aga loomi päriselt ja hirmuvabalt armastama hakkasin ma siis, kui lapsed syndisid. Siis purunes varasemas elus kogunenud paks jää ja absoluutne hirm ja umbusaldus kõigi elusolendite vastu ja tekkis arusaamine, et mõni inimene ja loom võib sind esimese asjana mitte vihata ja pyyda haiget teha, vaid kõigepealt ta on lihtsalt viisakas ja hea. Ja et sina võid loomalikust hirmust hullumise ja kaitseseisundis kapseldumise asemel kohe lahkesti suhtlema asuda. See on imeline ja vabastav õppetund, mille ma olen saanud omaenda lastelt ja inimese jaoks asendamatult mõistuslikult eluvormilt nimega koerad. Sellest on väga palju abi olnud, et mitte öelda - see on andnud mulle elu.
...
Pereasjad, eriti mõned äralagund autorajakad, ja kallis hobbi nimega abielu on mul hoolimata suurtest armastusekogustest siiski juhtmed korralikult kokku ajanud, ja jalad on pehmed nagu joodikul. Eks see suurest pingutusest viisakas olla tuleb. Aga varsti läheb kas paremaks või halvemaks, ma arvan, et mõlemat. Kuna mul on mitmes korvis palju mune. Eiei, mitte armukesi, vaid hobbisid. Kevad on ka kohe ukse ees parkimas. Ja jalgadel on kõigest närvi pitsumise häda, seda saab tänapäeval ravida.
Pikemaajalisemate ilmaennustuste järgi ei paista sel talvel enam kõva kylma tulevat. Ma olen selle yle vääga rõõmus. Sest kuigi ma ei tunne kylma ega kuuma, teeb kylm keha kangeks ja olemise ebamääraselt vastikuks. Praegu on enamus mu töid sellised, mis nahka soojaks ei aja, liigutamist on vähevõitu. Kui keret kangeks tegev kylm on otsas, siis saan ma jätkata maja kallal nokitsemist, mis kõva kylma tulles kõrvale sai pandud.
Tunnen liikumisest puudust. Ja seda, et väga paljud armsad ja harjumuspärased elunähtused on kas katki või kadunud ja ei tule enam kunagi tagasi. Turvatunne on yks neist ja jube hirm sõna otseses mõttes iga homse päeva ees. Selle vastu ei saa, see on mul kontides.
Selle peale ma... Koon. Ketramisega on selja pärast paus.

Laul pyhapäeva pärastlõunast

Õhk on sinine siin ja sume kui ime,
Mõttes kiidan Rootsi kuninga nime.
Taldrikult pannkoogi võtan ja keeran ta rulli,
Moosil on koogirulli sees soe ja pime.
...
Malmist panne ma olen armastanud
Niikaua kuni ennast ma olen mäletanud.
Veel yhe pannkoogi võtan ja keeran ta rulli.
Kõik on nyyd saanud, kõik on nyyd tõesti rahul.
...
Sellest, mis on ja mis tuleb, ma praegu ei mõtle,
Päevapoliitika lehed mu laualt nyyd võtke.
Kolmanda pannkoogi võtan ja keeran ta rulli.
Kohe lajatab kellegi sõnavits nõtke.
...
Kodus on hea, kui kodus on suits ja malmpannid.
Kappide sees on virnades saatuse annid.
Kord jälle pannkoogi võtan ja keeran ta rulli.
Niipea, kui möödas on koeravahtide tunnid.

Yks kiri, kaks nägu

Panin neile kinnastele nimeks Punane ja Sinine. Sinine on kootud 2mm varrastega, hall lõng on lammas, sinine ilmselt akryyl.
Punane kinnas on juba tõsisem ettevõtmine, sest vardad ja lõngad on number peenemad, nimelt 1,5mm. Tegelikult, hall lõng on mu enda esimesi ketrusi, poolenisti lambast, poolenisti tiibeti mastifist ja ysna mummuline ja ebayhtlane. Kui sinisel kindal oli 18 silma vardad ja need on mulle veidi suured, siis punasel on 20 silma vardal, ja kinnas tundub kitsavõitu. Ma koon esimest korda nii peente varrastega. Olen siiani teiste peenemaid kindaid imetlenud ja nyyd proovin sportlikust huvist ise järele. Aega kulub palju, aga õhtul enne magamaminekut on selline peenike kindake just paras mõnus nikers.

Reisimehe bluus

Kord tallan mootorratta stardivänta,
Või astun paati , kaldast lykkan lahti.
Siis rongis, mida vaksalis ei nähta,
Loen reisiplaanist kylmi taevatähti.
...
Kus täidan oma ämbrit, kus ryypan tassi teed?
Kus paikan oma saapaid või toidan sydame?
Kust leian õiged särgid, mahagonist riidepuud,
Kus sydameis on sama, mida räägivad ka suud?
...
Kord ikka tuleb pilet ära anda,
Sest suund on selge, reis on alanud,
Siis õige aeg on sellest rõõmu tunda,
Et öösse kaovad linnad põlenud.
...
Kus täidan...
...
Vean yhte armsat narmendavat kohvrit
Ja yht-teist veel mu järel lohiseb.
Pedaali tallan, ma ei vaja sohvrit,
Ykskõik mis tuul mu kõrvus vuhiseb.
...
Kus täidan...
(ja siis, head kidramehed, soolotage ise niipalju ja seal, kus heaks arvate.)

Pehmed lood

Mu vatti täis villane peake luges täna Lillekasvataja plogist, et ka sel aastal tuleb suvi ja saab aiatöid teha. Ole Sa tervitatud ja tänatud lohutamast ja ergutamast! Ka mul on hea meel seda teada. Sest peale puiduvirna ja savi ning muu sõnniku on meiegi hoovis hostad, liiliad, lursslilled ja need teised. Kuna mul on tervis, eriti see vaimline, kunstiinimesele kohaselt yles ytlemas, siis täpseid ja peeneid plaane ei tee, kyll aga luban, et nii mõnigi vedelema jäänud puidunutsakas saab viimse klotsini ära lahendatud ja kenasti täidetud ning tõstetud kruusapinnaga hoovis saab peagi jälle keegi muretult parkida ja korralikult parandatud mullaga peenarde lilli kasvatada. Ainult mida teha hullu pundiga P. majapidamisest, kellel ilusa ilmaga pidevalt skaipluss ja hitteffemm jõuravad Keeri järveni, hoolimata väga erinevatest viisakatest meeldetuletustest nii isiklikult kui politseipatrullide abiga? Ja mida peale hakata nende teistega, kelle jaoks naised ja lapsed on ainult objektideks, kellega ei pea arvestama ega isegi viisakas olema? Kuidas pidada yhist ettevõtet, kui su partner täiesti stiilselt ja järjekindlalt keeldub objekti panustamast ja koostöö tõhususest ei taha midagi teada, aga sinu tehtud töid nimetab alati ja eranditult mõttetuks ja ebakvaliteetseks?
Jaa, on, millele mõelda. Mul on põnevad ja erutavad perspektiivid. Lausa nii erutavad, et juhe jookseb kokku ja töövõime keeldub mõttetu ja ebakvaliteetseks kvalifitseeritud töö peale jõudu kulutamast.
Kuna aga mõtlemine on raske ja haigekstegev tegevus, siis selle asemel tegelgem meeldivamate ja kasulikumatega.

Vurr-vurr.
P.s. Ma jälestan nädalavahetusi.
P.s.2. Valestimõistmise vältimiseks peab täpsustama, et naabrite puhul pole tegu lihtsalt muusikalembeste inimestega, vaid pättidega, kes kambaga mu majapidamises laamendamas, ropendamas, ähvardamas, lõhkumas ja ka tõsisemalt peksmas tavatsesid käia, lapsi koolibussil kiusasid, loomi vigaseks lõid, jne. Jne. Kuna ma nende nõudmistele "normaalne naine" olla järgi ei andnud, on kaklemine lõppenud ja pidev just nimelt meie akende all lällamine ja autostereode paugutamine lõppenud, sest nooremad pätid kolisid minema. Ma sain kogu kamba vihalaviini ja pideva valju mõnitamise enda kaela, sest "su mees on normaalne ja meie sõber, aga sina oled paks värdjas", jne jne kymnetes versioonides. Mu abikaas on algusest peale olnud "kena", st õppimis- ja teovõimetu ja väga kergesti mõjutatav, ja kui varem oli mu rabamisest mingitki kasu, siis praegu on suureks probleemiks see, et ma kogu maatööde ja majapidamise nimekirja juures ei saa oldud tubli teenindaja-koristaja. See, kes tegelikult majapidamist käigus hoiab, et ikka kraanist vesi tuleks, kodumasinad funkaks, kuur oleks puid täis ja kyttekolded töötaks, ei ole mehe asi. Ja kindlasti peab olema suitsu ette panna ja alkohol käpas, sellega ma ei jõua enam ära võidelda. Kahjuks jäävad need lollused ka lastele, eriti poistele kylge, kellel on väga mugav ja kasulik naisi teenijatena kohelda ning kohustustest lihtsalt keelduda. Sellel olukorral pole lihtsat lahendust, kuna kena olemine ja ilus jutt ei aita, kaklemine mulle ei sobi, aga kuidagi ei tahaks oma 12 aasta tööst ja väheste eranditega põhiliselt minu raha eest ja minu tööga remonditud majapidamisest purupaljana lahkuda, aga kenasti ja vaikselt peret ylalpidava hariduse, ameti ja tulevikuta teenija amet on traditsiooniliselt alati kurva lõpuga. Me oleme paremat väärt. See ongi see perspektiiv, sest ma ei ole loll ja teatud syndmusteahelad on kulgenud nii loogiliselt ja kindlalt, et nende mitte nägemiseks peab olema pahatahtlik, vaimse puudega või mõlemat.
P.s.3. Muidugi on mu syykoorem ja piinlikkustunne tohutu. Aga sellisel taustal millegi muu kui ellujäämiseks vajaliku tegemine tundub mõttetu võimlemisena, dekoratsiooni ja enesepettusena. Mul on häbi seda kõike kirja panna, kuid ennast petta ja ilusast elust uneleda pole just arukas ega perspektiivikas. Fffhhhhhh.

Kaunis ja kivikõva

Pärast praktiliselt paljale maale tulnud -30 kraadist yllatuspakast jõudis kohale tagasihoidlik lumekihike. Kuidagi heledam ja helgem on olla, kylma vastu aga aitavad villased vatid.
Mul jäi mitu toredat tööd õue lume alla kevadet ootama, aga hea sõber ootab viisakalt. Tubased sõbrad saavad nyyd rohkem vatti. Nt lõngategemise ja kindakudumise riistad. Ai reo, täna hommikul ma kudusin paar vardatäit valesti, niisugust asja pole ammu juhtunud. Eks muud asjad lähevad ka järjest rohkem udusemaks, sest aastaid magamatust ja kõige erinevamat laadi vägivallakogemuste peitmist ei ole niisama mahapestavad. Eriti kui teatud asjad on juba hästi unustatud, aga siis yks raadiosaade, yks ajalehepealkiri, yks tuttava pillatud lause tõmbab asjal teki jälle pealt.
Siis ma teen tööd. Ja koos lastega kasvatan iseennast. Ja pean alati meeles, et nad näevad kõike läbi omaenda silmade, mitte nii, nagu mina seda soovin. Oleks mul pauerit teha see, mida nad näevad, paremaks ja tsiviliseeritumaks. See, et mul on see või teine koht haige, katki v sassis, ei ole mingi vabandus.
Vabandusi polegi.
Vaja on hagu anda ja rohkem.
P.s.
Mis on maakal kõva kylma ajal voodis?

Tubased lõbustused

Kosmilise kylma ajal istun kaitsvate seinte vahel ja teen täiesti tarbetuid asju. Yks neist on nt lambavilla värvimine. Sellest saab hiljem koos valgega kedrata laigulist lõnga.
Kudumasinad olen kinni katnud, sest laste kõrvalt, ja yks neist on mh pidevat jälgimist vajav, ei saa mehhanismidega töötada. Aga traditsioonilised käsitööd on piisavalt lihtsad ja ohutud, et neid multitaskingu korras teha ja vajadusel kiiresti käest panna.
Mõistus tudub ja on endale puudega lapse vanema paratamatu ja eluaegse vabadusekaotuse leevendamiseks kooriku ymber kasvatanud, aga needsamad kasutud kallid hobbid hoiavad mõistuse sooja ja lasevad tulevikul vähe värvilisemana paista. Igal tööl on ykskord palk ja iga õmblemine lõpeb uute pykstega.

Silmad liiva täis

Vana aasta lahkus. Ei olnud just parim, aga kaugeltki mitte halvim. Olen tänulik, et ta oli, aga praegu valmistun rõõmustama uue ja värske üle.
Uus aasta algas kylmalainega. Oli vaja veevärk ymber ehitada. Tõstsin oma torumehe kvalifikatsiooni enneolematutesse kõrgustesse ja vabanesin lõplikult lapsepõlves saadud toru- ja voolikufoobiast. Ka autodel on tervis paha, aga ma keeldun jonnakalt autolukksepa ametist, sest milleks siis yldse majas meest pidada. Pluss muud tööd ja koolivaheaega veetvad lapsed, nii et kaunitest kunstidest olen saanud viljelda ainult tarbekunsti, nimelt pätikinnaste kudumist. Jõuludeks tegin paar paari noortele sugulastele ja titeteki nende lapsukesele, nyyd on vaja oma pere ja kere talvitumise nimel tegutseda. Hakkan kohe pihta, nimelt keeran magama, sest kell on 2 öösel.
P.S. Vastan kohe kommid ka ära. Tegu on valelapilisega jah, see on tegelt lihtne muster. Selle otsa panin võru, mis koosneb ripskoes reapaarist, yhest kihnu raamatust leitud pakukesest ja veel yhest ripsist.Valge on poelõng, punane seesama ise poevärviga värvitud, hall on isekedratud 50% lammast ja 50% tiibetikoera. Aitäh kiitmast, rõõm on siinpool samuti.