Muudkui vuhiseb

Päikese peal on päikesetorm ja minul siin maatorm. Põhjakirdest marutav tuul on kohe päris tormi mõõtu. Hommikul oli vaja linnas käia ja tuul kõigutas 2-tonnist bussi isegi metsa varjus korralikult, sõida nagu jõelaeva kapten.

Inimesed kiidavad, et väga ilusad virmalised on. Värvilised ja liikuvad ja yldse. Kuna mina olen poolpime, siis minu eilehilisõhtune taevas oli must nagu päikesetuulevaiksetel aegadel. Hommikul tõusis päike oma tavalise ilmega, hehe. Käisin linnas, toitsin elajad, mängisin nõude- ja riidepesumasinaga, sõin lõunat, võitlesin kohutavat muda täis veevärgi filterkannudega, yritasin lõigat kõhtu mitte väga häirida, väsisin ära. Aga nyyd, lõunase pikutamisteraapia ajal, telos internetti lahti tehes, on esimene asi teade e-Bay myyjalt - Saksamaa DHL systeem ei suuda leida andmeid ja luua aadressi! Ehk siis 8 aastat eksisteerinud ja töötanud aadress kadus päikesetormi käes nagu poleks olnudki. Haruldane kudumismasina jupp, mille ma tellisin, maksis päris palju ja kui päikesetorm esmaspäevaks läbi pole ja ka meie klienditeeninduste arvutid ei tööta, nagu vaja, siis ma olen väga solvunud ja ei taha virmalistest elu sees enam midagi teada.

Tormist veel, et päris jäle on kuulata, kuidas maja nagiseb ja kasvuhoone kägiseb. Kasvukal on kyll elupuudest kaitsev hekk lääne - ja põhjakyljes, aga kõva kirdetuul poeb selle kõrvalt läbi ja klopib ning väänab, nii et valus vaadata. Kurat. Ma pean kiiresti, palju ja suuri puid istutama, sest hoolimata Delfi.ee kommentaariumis valitsevast ekspertarvamusest,  et kliimaga on sealsamuses kommentaariumis kõik väga hästi, on vähemalt minu maal viimase 4-5 aastaga tuulist ilma palju rohkem, torme palju tihemini, need on tugevamad ja lõhuvad rohkem. Kuna ma betoonist punkrit ehitada praegu ei jaksa, kasutan vana rahvatarkust, et merekaldal elab ainult loll, õige majaehitamise koht olgu ikka metsas peidus. Mu muinsusese...maja paraku ehitati Vanadel Headel Aegadel enne koledaid torme kohe keset avarat lagedat põldu, ja nyyd ongi hirmsate moodsa aja meretuulte käes, ja Vanade Aegade Inimeste valikute tagajärgi pean mina helpima, ehk metsa istutamisega on väga kiire. Varsti panengi kummari jalga ja hakkan pihta. Ja yritan mitte näha, kuidas Päike irvitab, nähes minu kogemuslikku segadust kauni varasuvevalguse ja jäleda varakevadetuule käes uut maikuu-ätituudi leida pyydes.

Helehall

Tänan ja tervitan kõigi heade mõtete ja palvete eest, sest jagatud tervitus on rõõmuhormoon. Oksytotsiin aga suudab parandada haavu ja kasvatada uusi närvi- ning sydamerakke. Mul on neid praegu väga vaja, sest lopsakas loodus tungib peale ja hammustab majapidamisest korralikke suutäisi. Ma pean ruttu terveks saama ja asuma oma valdusi jälle rohelise laviini alt päästma.

Kui ma selle nimel just õnnest sädeldes paranemisega ei tegele, siis larbin väidetava ravitoimega maarohuleotisi. Mul õnnestus endale veits haiget teha ja põhi on ka alt ära, st ykski toit ei pysi sees. Nii et ajaviiteks loen nt "Setu luulõantoloogiat" ja võitlen pähetykkivate laulujuppidega. Pärast Põrguskäimist need mind ei rõõmusta, vaid ajavad närvi, ma ei suuda piisavalt kaua keskenduda, et neile korralik vorm anda. Ja õnnetud laulud tiirlevad mu peas nagu puulehed tormis - yks tuleb, teine läheb. Pikkadest aastatest yksildasest elust on need laulujupid võrukeelsed, sest ma ei pea riigikeeles synkroontõlkimisega kuigi palju tegelema. Kui varem polnud see mingi kysimus, see toimus seljaaju tasemel ja energiakulu oli 0, siis praegu ma enam sedamoodi pidevalt protsessida ei jõua. Aga ei, ma ei taha muutuda riigikeelt kõnelevaks kodanikuks, kes oma vanaema laule ei mäleta (sõna otseses mõttes, sellest mõni teine kord), vaid mäletada oma Esimesi Mustreid, mis olid alguses veel terved, ilusad, omamoodi, ja vanad nagu Päike. Ja teha ise uusi ja paremaid.

Kui ma ainult suudaks.

Eile läksin esihoovi ja leidsin väidetavalt raviva tee jaoks rohte korjates mahajäetud muna.

Selles munas on kogu maailma kurbus.

Täna on see ikka veel seal ja kurbus mu hoovis lainetab kõrgelt ja terashallilt. Ma tunnen isegi selle maitset ja lõhna.

Huh

Eile hommikul päris vara sõitsin Maa Konna Haige Majja ja läksin aga ukse taha kraapima, et tehtagu mind nyyd ometi 10 aastat noorem... tervemaks. Et neil olla imerohte ja võlusõnu. Lahked prõuad lasid mu kohe tuppa ka, pakkusid peenemat särgikest ja mõnusat kyljealust. Pärast 3 tundi kestnud asjatamist ja 50 vereproovi andmist kärutati mind sõbralikult suurde valgesse tuppa ja hakati aga joovastavaid jooke otse veeni kallama. Rahvast sebis mitmesugust, kõlas ka hoiatavat terase kõlinat, aga kes seda õigel hetkel märgata oskas. Muusikat kahjuks ei pakutudki. Ja siis tabas mind korralik mäluauk, ärgates olin yhes teises toas, kõht lõhki lõigatud, pea paks.

Mul OLI olnud mitu põgenemisvõimalust.

Ja siis oli juba hilja.

Täna hommikul siiski ajasin kargu alla ja tulin ruttu kodu ära. Käisin poes, toitsin kanad, kytsin pliiti, tegin koerale pudru valmis. Nyyd vedelen keset hoovi päikese käes lamamistoolil, nikerdan kinnastele sõrmi ja imen hapupiima, sest päris toite ei tohi. Lõbustused, nagu nt halumasina lohistamine, keelati kõik ära. Aga praegu on mul sellest jumala ykskõik,  sest kõht valutab ja minu erakollektsiooni valuvaigisti ei taha mõjuda. Kurat teab, mida need nugadega onud mu kyljest ära nysisid, kuni ma õndsat joomaund magasin.

Inimene ja masin

Inimene on kunstnik. Talle öeldakse, et tee nyyd midagi ägedat ja kõvade näitajatega. Tööd jätkub nädalateks ja tulemus saab olema vinge.

Ka teine inimene on kunstnik. Ta teeb asju, milleks on vaja neidsamu kõvade näitajatega riistu. Paraku need riistad on iseloomuga ja kaks kõva kivi kulutavad teinekord päevi, et minimaalnegi jahu, ee,  teineteisemõistmine ja töötulemus saavutada. Ja täiuslikuks see kõigest hoolimata ei liigitu. Sest kymne anduriga masin teeb sinu pakutavate, näiteks õmblusniitide ja kanga paksuse, kohta selliseid järeldusi, mida sa uneski näha ei oska, aga iga jumala eraldi töö juures, kuigi samadest materjalidest, kipuvad need veidi erinema ja see mõjutab tulemust. Ja on suhteliselt lihtsaid õhukesi asju, mida kompuutermasin normaalselt menetleda ei suudagi, sest ebayhtlane materjal tekitab tema agregaatides segadust, mida mehhaaniline masin iial ei tunne. Meeldiv tutvuda, ma siis arvestan sellega.

Kõrvalepõikena mainin ära, et ka uuemad kui 17 aastat vanad autod on saadanast, sest nad on täis meie kliimas ootamatult surevat elektroonikat. Kui minu 20-aastased volkarid mulle asju ytlevad, siis tean, et neil on tõsi taga, aga tuttavate isegi päris uued poest ostetud autod on nagu hullumaja kinnine osakond. Ja inimesed maksavad kõvasti peale selle eest, et ei saa normaalselt tööl käia.

Ränt õuver.

P.s. eelmise kolmaba põrguskäigu järel vajab mu mälu uuendamist. Kuna teha eriti midagi ei jõua, palki tõsta ja, siis ajaviiteks kraamin siin-seal, otsin ja leian näiteks õmblemise tööpoes vanu varandusi. Ja ma mõtlen tõesti VANU. 3-4 aastat ja vanemaidki karpides peidus olnud asjakesi, kaste, mis seest palju suuremad kui väljast, suuremaid töid, mis riiulis teiste all täiesti ja täiuslikult meelest läinud, ja käpatäite kaupa juppe, mille jaoks oli vaja spessäl tööriistu ja erilist kannatust. Noh, nyyd on mul ka need olemas, vahepeal sain ju hypikuravi tulemusi nautida... kuni selle talveni napilt pool aastat. Rõõmustan nagu laps, kui leian yhe korvi ja kangapaki alt Kärpsed ning tikkimismasina, sest see on ju imeline ajatäide nendeks nädalateks, mis kuluvad lõikuse ootamisele ning seejärel sellest paranemisele. (Oleme aus, kogu aiaarmastuse ja kauni kevade juures, aiatööd oma asendi tõttu ei sobi, kuradi ebamugav ja valus on kykitleda ja selle juures veel midagi teha ka, muude suuremate tööde kohta sama). Aga mul jäi põrgusse maha hea tykk õppimisvõimest ja lyhimälust, nyyd ma olen loll nagu lauajalg ja lasen liugu lihasmälus olevatel oskustel, muus osas peavad juba abivahendid aitama. See väsitab ja raiskab aega, tulemused tulevad venides, kunded on juba päris närvilised. Eriti see pyksata poiss.