Tislerinurgake

Vanemal pojal oli vaja kooli loovtöö ära teha. Teemaks valis ta sigarikarbikitarri. Kuna kyttepuude lõikamisest kitarri tegemiseni on ainult 1 väike samm, siis astusime me selle rõõmuga.
Selleks tööks on vaja palju igasugu pahna ja absoluutselt kõiki majas leiduvaid tööriistu.





Ja kuna liimi kuivamine võtab aega, siis tegin yhe ajutise pullipilli.

See kõlas nagu (Guugel aitab) oil can st õlikanistrikitarr, aga ma juba lammutasin ta ära, et paika panna helipea ja lasta poisil mõelda, mida ta kaanele põletada v maalida tahaks.
Kuna lammutuspuitu on mul palju, ja kidra tegemine osutus ootamatult lihtsaks, hakkas ka tytar sellist soovima. Ma vajan töökoda, praegu teeme rämpsusemaid lõikeid ja lihvitöid õues, ja peenemaid köögis, aga nii ei saa, puutöid on siinmajas ju veel ees ootamas.

Soe tuul

Jalgrattakellade tilinaks on vara,
Sest autod sumavad poole rattani sulalumes
Ja keegi isegi ei mõtle kleitides ega petuuniatest.
Ma astusin täna tasakesi mööda sopast teerada
Ja pärastpoole astusin õlisel kõnniteel,
Imetlesin sooja porist tuult
Ja leidsin, et üksindus on kuradi mõnus.

Koledast koledam on see teadmine,
Et veel palju kolekylmi nädalaid võib piparmynti ja roosi
Leida ainult teetassi soojuses.
Ma käisin sulalumes all magavas aias,
Ja pärastpoole....

Ma olen naine, kodanik ja ema,
Mõtlen isamaast ja endale vahest yhtteist keelan,
Kuid mõnelgi hullusel on minugi elus kohtki.
Ma parkisin täna keelumärgi alla, astusin sisse, tellisin kohvi,
Ja pärastpoole....

P.s. Kogumiku jaoks on hea u 150 laulu treida. :)

Issand, lase

...mul armastada
Nii, et see haiget ei tee
Et mu samblahaljas käigurada
Ei eksiks raevu rabasse.

Jumal, hoia soe mu syda
Keset kylma rauaryyd
Ära kustutama seda
Tõtta nagu pärissyyd

Kuid anna jõudu hoida kange kael
Anna viha verd käia oma teed
Sest on jõhker mu armas aeg,
Hästi teab, mis mulle valu teeb.

Issand, hoia minu palel
Igiraudne rahumask
Las ma põlen salatulel
Söestun armu ihkamast.

Ja anna jõudu...

Juba soojem

Mu silmad mäletavad ammust kuusemetsa
Ja pilk läind aegamööda sedasama tooni
Näen iga maantee servas sedasama metsa
Yks kindel sinine ja härmas sambla toonid

Nii mulle kui ka muile aeg tõi aastarõngaid
Torm igal aastal oksi viis ja rahet tõi
Kuid jälle märtsipäikses pehmenevail kraavikaldail
Silm otsib elulubadust kui lilleõit.
...
Mul igal sygisel hing viskab lehed maha
Ja jalad juurtena on jäise mulla vangis
Kui suvi lennanud seitsme maa ja mere taha,
Siis seitsmeks kuuks jään pajupuuna kylmast kangeks.

Nii mulle kui ka muile...

Veel yks rõud muuvi

Talv hoiab kyynte ja hammastega oma elust kinni, isegi tihased ei kiirusta pulmalaule laulma. Kevadest annab siiski märku erakordselt kaua, lausa yle nädala paistnud päike, mis nt viirpelargoonidele elu sisse on ajanud.
Sõitsin jälle. Hea soe oli.



Nägu mäletab tänagi eilset päikest, mmm.

Laul kurjast talvest

Ja õhtu on valgem juba
Ja heledam on see tuba
Mille laepragudest sa äkki soovid
Näha sissetulvavat tähesadu,
Sest igiööst aitab juba.

Hämarus varitseb õues
Sa seisad veel, kahtlus põues,
Tyrkiisivärvi eha on kivikõvakindel
Ja armutu oma jäisuses
Kui sydatalv hingi nõudes.

Toas aga hõljub uni
Haarab sind kaissu kuni
Talve viimased hallid hurdad
On põhjataeva kaugusse kadunud
Sa ärkad, kui käes on suvi.