Jaani silmad

Pealkiri vihjab ytlemisele esimeste soojade kevadeilmade kohta - "suve silmad, talve hambad". Täna oli yle mitme paduvihmapäeva 1 kena suvise näoga päev, aga tõesti - Jaani silmad, Jyri hambad. (Jyripäeva paiku on tavaliselt jahedapoolne varakevad, samas kui jaanipäeval ENAMASTI on soe) Need hambad on veel mitu päeva õige teravad, aga te ainult vaadake neid silmi!

(iluõunapuu "Royalty", aedõunapuu "Antoonovka" ja meie võilillepõld keskpäeval)

Taevavesi

Maikuu on tavaliselt pigem põuane st kylvid ja värsked istutused kuivavad, aga ehitajad ja katusepanijad rõõmustavad. Noh, sel aastal oli kõik hoopis teisiti. Maa on hästi kastetud ja taimed kasvavad raginal. Aga õue minna ei ole tark, kividest laotid teerajalt kõrvale astudes on oht sattuda salakavale õõtsikule ja kaotada näiteks kummik. Või siis viib kylm tormituul pea kõrvade vahelt ära ja lennutab hooletult õlgadele võetud jope 

naabermaakonda... Selle vältimiseks otsime me endile tubaseid lõbustusi ja nina ilma VÄGA tõsise põhjuseta õue ei pista. Las aed rohtub ja metsistub, las lainetab omaette, vettinud peenardes solberdamine ei ole praegu mõttekas.

Mul on käsil yks mitu kuud tagasi alustatud töö, arvutimänguteemaline teki ja padja komplekt nooremale pojale. Kui hästi läheb, siis jaksan selle sel nädalal ära lõpetada. Madalrõhkkonna ajal on tunne pahavõitu, aga mitte nii paha, et päevas paar tundi õmmelusemasinaga mängida ei jaksa. Lapitekkide tegemine aga on kosutav ja parandab tervist. Seda enam, et lõpuks ometi on olemas vajalikud töövahendid ja ruum ning lapsed on nii suured, et ei lammuta mu töid ja asju laiali.

Päris kevad

Maikuu kohta tavatu suur veeuputus st nädal lausvihma sai yleeile läbi. Eile kannatas juba õues asjatada ja seda meie majas ka tehti - vanem poiss lammutas lauda vundamendi varet ja aitas issil võsast kyttepuukoormat välja vedada, tytar aga kolistaa pööningul ja muuhulgas tegi mulle selle päeva parima kingituse - viskas pööninguaknalt alla taastamatus seisus nõukaaegse köögikapi, hoides seega kokku hinnalist aega ja jõudu lammutamise arvelt. Ma ise võtsin ilusa ilma puhul ette asja, mida iga päev just ei tee - köögipliidi ja selle kyljes oleva 2 leso korralikuma rookimise. Sellel on 6 tahmaluuki ja kogu töö AINULT selle kyttekeha imedega võttis mul pealt 3 tunni. Korstnapyhkija töö ei ole raske ega keeruline, kui sul just mõnda kroonilist autoimmuunhaigust pole. Mul on RA, seepärast väsisin lõunaks ära ja lihtsalt kraamisin siitnurgast ja sealtnurgast keskpõrandale kokku :))

Emadepäevast. - Mulle on laste saamise ja nendega koos kasvamine (jah, ka vanem ise kasvab koos lastega) alati olnud imeline nagu nt jälgida mõne haruldase taime võrsekese kasvu või õitselepuhkemist. Nad on osa minust sõna otseses mõttes, aga parandatud ja täiendatud versioon. Nad ON paremad. Mina olen juba aegunud mudel ja pealeselle kahjustatud kaup, mille eksistents hakkab peagi lõppema. Umbes nagu mu 21 a vana sõiduauto, mille kõrgsurvepump on õhtal, seega läheb see aparaat varsti elundidoonoriks. Kas mul endal veel kasutuskõlblikke juppe kyljes on, on aga kahtlane. Aga minu isiklikest tragöödiatest tähtsam on see, et Mina2.0, keda on kokku 4, on kõik alles ees ja hoolimata maailma hullustest ja õhus rippuvast majanduskollapsist on kolmel vanemal niipalju närvi ja pealehakkamist, et nälga ja kylma kätte ei jää. Noorim laps on mälestus Puhja valla probleemidest ja sealsest pidevast sõjaolukorrast, tal on vaimupuue ja tema ei hakka kunagi iseseisvalt toime tulema. (Ärgu hea lugeja nyyd hakaku muid põhjuseid pakkuma, ma tean seal olnuna paremini, mis täpselt toimus ja mis on mille tagajärg arstiteaduslikus mõttes.)

Täna saab emadepäevast sujuvalt emadenädal - algab soojalaine, ma larbin oma kohvi ära ja siis lähen õue mängima.

Muinasjuttu kah

Elanud kord härra Orav. Tal olnud kenas metsas vaikne ja mugav pesake, kõik oma käpakese järgi seatud, isegi ereda päikese eest kaitsvad kardinad aknakese ees. Härra Orav elanud vaikset elu ilmakärast eemal ja mitte yks liberalismus ei kippunud ligi.

Selles kenas metsas aga elanud veel ka prõua Kaaren. See olnud hirmus elajas, kellele rahulik metsaelu ei passind, ta muudkui rööveldanud ja traageldanud ringi, tassind igasugu kola, vara ja manti oma pesasse, nõnda et vaevalt kylg ees virnade vahel hiilida saanud. Nendes virnades leidunud kõike - servatud ja servamata lauda, 10 patja, iidvanu autosid, 15 tekki, lagund suitsusaun, kuuliauguga aiakäru, mustrilisi siidisukki, punane trumm, kindrali tagumikujäljega maakivi, ilma käota seinakell, tonn kangaid, 5 kartulivikla, puruvana halumasin, suur must koer, kollane kannel ja lugemata hulgal kudumis-, ketramis- ja tikkimismasinaid, muust kolast yldse kõnelemata. Ykskord hakanud prõua Kaaren aga himustama härra Orava kardinaid. Sest need olnud väga hubase moega, suursugusest niidist ja kuninglikult langevast kangast, millistest prõua enda materjalivirnades absoluutselt puudus olnud. Prõua Kaaren ei kõhelnud oma ahnuse juures, vaid haaranud need kardinad hoolimata härra Orava kaebtustest ja hädakisast oma kätte ning tikkinud kärbseid täis.

Kuna kärbsed ja muud satikad tulnud siiski väga ilusad ja värvilised, siis härra Orav leppinud olukorraga ega tõstnud tyhjast kärbsest tyli. Prõua Kaaren andnud proovilappidena äratarvitatud ja putukaid täis kardinad härra Oravale tagasi ja elu metsas kulgenud edasi sama vaikselt, nagu enne.

(Kõik koha- ja isikunimed ning tegevused on muudetud ja kokkusattumused juhuslikud. Pilt on illustratiivne ja erineb tegelikust objektist, sest valguskontrast ja peegeldused.)