29 september 2017

Vanad masinad

Tõin jälle alla kolimise tõttu oma 3 aastat nurgas ja kapi otsas vedelnud kudumismasinaid ja lõngu. Uues kodus, ilma pideva vajaduseta pättide ja politseiga võidelda on väga mõnus neid asju kätte võtta... paraku on koledaid mälestusi nii palju, et rõõm lõngast ja tehnoloogiast on kibeda ja ebamugava maitsega. Ka on tarvis noorima lapse põrguliku väikelapsepõlve käigus sassiaetud lõngad kõigepealt korda teha ja masinate kõverate agregaatide kordategemiseks kulub veel päevi.
Täna hakkasin pitsimasinaga proovikudumist tegema. Kuna mehhanism rikub kudumit teatud korrapära alusel, siis oli vaja ekstra tähelepanelik olla... mille peale hakkasid mul peas ja seljas jooksma algul sipelgad ja siis kylmavärinad, seejärel tahtis mu pea selga mööda alla joosta. Brrrr. Panin masina ära, aga ikka on tunne, et midagi on nii katki, et ma seda tööle ei saa. Äkki olen see ma ise.

21 september 2017

Võrokiilne bluus (tyypäälkiri)

Om kallendrin mudakuu lehe´ jo käänet ette,
ja kylmäny kivi om visat su kodomaa vette.
Ku sõidat, sis tuulõving kõrvu ja silmi sul lõikas,
ku saisat, sis mõtsast yts kylmkäng tõist takan jo hõikas.

Klaas tolmunõ, tuust paistus läbi viil päiv kullavärvi
Sa sõidat, et õdagus taivaski om mullavärvi.
Om suurõ tii päält ärä minnä viil viimäne tiijupp,
a yle taht ujumist või tsukõldamist viil viilump.

Ma mõtli, et lähä viil pikembä pruntsiga vällä,
et hummogu illos om ilm ja saa näydädä vällä.
a syä käskse jalga no panda seerega saapa,
selle et õdagu laanõ takast levvät suvõ kääpä.

17 september 2017

Selfi seenega

Noh, yks õhtu hakkas abikaas unelema, et tema tahaks lõunamaa reisile talve poole. Et võtaks täiesti natuke aega ja puhkaks.
Järgmisel hommikul sattusin sotsiaalmeedias gruppi, kus inimesed jagasid oma Lätis kaubareisil, põhiliselt kyll ehituspoe kogemusi. Ja mul lõi pirni põlema - autos on veel myyja poolt tangitud naftat, ilm on ka veel ilus ja soe, vaat yks rutiinist välja sõitmine ja asja käigus mõningane hinnauuring oleks nagu pärlmutrist nööp halli pintsaku ees. Käskisin abikaasal kohe puhtad lõunamaareisile kohased riided selga panna, sest me lendame lõunasse, nyyd ja kohe, millal siis veel?!?
Reisi esimesed sadakond kilomeetrit läksid Võru-Valga maanteel regionaalpoliitikat, 1990-te maaelu kollapsit ja massilist majandusreformi nime kandnud varastamist, tänaste tegijate noorusaegsete traumade suurt mõju majanduse arengule, õieti selle puudumisele, maastiku mõju rahva iseloomule, ja muid kergeid seltskondlikke vestlusteemasid aretades. Taustaks, abikaas on yles kasvanud Tartu linna võimalusi eirates, minu jaoks on piiriäärne võsa aga lapsepõlvekodu.

Valga linnas on eelpoolmainitud kultuuride kokkukukkumise tulemusena mitu kilomeetrit teid, mida ehitavatelt firmadelt tuleks tegevusload ära võtta, sest paikkonna yks põhimaantee on täiesti sõidukõlbmatu. Tee on nii auklik ja sõidukorraldus lohakas, et nii sinnapoole, kui tagasi sõites ei leidnud ma pideva juhtseadmetega sebimise ja kohati kaootilise liikluse tõttu sobivat hetke pildistamiseks, kuigi eksootika mõttes oleks pidanud.
Kui eesti ääremaa, Varstu tagune, osa Taheva kandist jne paistab silma mahajäetud talude ja tervete kylade, yleujutatud maa ja võsaga, siis Valga pool olukord muutub, maastik läheb kynklikumaks ja tekib rohkem haritud põlde, tõsi kyll, inimasustus on hõredam kui hõre. Valga linn on tore ja võimalusterohke asukohaga, aga jälle - läbisõitjale hakkas silma terve rida lagunevaid, tyhje nii elumaju kui tööstushooneid. Läti Valkas oli pilt parem. Majad ja aiad olid paremini hooldatud, rohkem ja huvitavamat haljastust, rohkem rehadega inimesi õues.
Võtsin endale vabaduse sõidu ajal ringi vahtida ja otsida silte võlusõnaga "kokaudzetava", ehk puukool. Paraku, laupäeviti on nad varakult kinni. Strencist välja sõites ringteel näitas yks teeviit puukooli poole, aga kella 2 paiku laupäeval on mõttekas otse edasi kulgeda. Valmieras linnaservas paremal pool, rekkade ymbersõidu tarbeks ehitatud mugaval ringteedega tänaval, oli samuti kole kell 14.10 lugeda, et aiand on laupäeviti avatud kella 10-14. :/
Väike ekslemine viis meid seejärel võrukeste, pärnu- ja valgamaalaste armastatud poodimiskeskusse Valmiera kauni kesklinna kõrvale tekkivas arenduses.

Jahisaagiks sain väga meeldiva hinnaga kuningbegoonia sordi ja kollasekirjude lehtedega kõrrelise. Toalillede osakond oli vägev, õuetaimede väljapanek ilmselt hakkab otsi kokku tõmbama. Tegu on muidu korraliku kodukaubamajaga, milles hinnatase nii mõneski kaubagrupis eesti kaupmeestega võrreldes veerandi jagu odavamad. Korjasin koolilastele välismaa pastakaid, sest neid kulub alati palju, ja veidi käsitöötarvikuid... ja dushisegisti komplekti, mis meie man jällegi kymneka võrra kallim...
Tagasiteel oli meil suur au kylastada maanteeäärseid lätlaste seenekorjamise maid. Abikaas võttis asja tõsiselt, mina nautisin skeenet ja tegin pilte.







Ja päälkirjas lubatud autoportree.

Kaunis. Mu hing hõljub siiani lõunanaabrite kruusakyngastel.

11 september 2017

Rahvuspyha

Mõned pyhad päevad usuleigel ja kõledal eestlasel ikkagi on. Jaanipäev on väga suur pyha, ma pidasin seda viimase aasta sees koguni mitu korda. Suur mitmepäevane lõke, väike palanuvorst ja.
Jõul nii tore pyha ei ole, sest jõulu ajal on aasta kõige pimedam aeg ja paari nädala jooksul läheb veel ka kylmaks. Aga kaugelt lõunamaa kaupmeestelt tulnud komme panna värvilised tuled põlema, osta ilusaid talveriideid ja mõnevõrra rammusamaid sööke teeb seda mõnevõrra talutavamaks.
Kevaditi on iidseid mitteametlikke põllupidajate pyhi mitu tykki, kõige intensiivsemalt peetakse Kartulipaneku päeva. Ma sellel ei osale, sest suuremad pyhitsejad saavad sellega hästi ise hakkama.
Kartuli Võtmise pyha on palju tähtsam. Ellujäämiseks tehtavad pingutused on inimesi alati erutanud ja see on nii ka enneolematu heaolu ja ajaloo odavaima toidu ajastul. Minu ema elab ääremaal, kus poed on kaugel ja kallid ning seega peab endal alati tonn juurikaid varuks olema, tangainetest ja konservidest kõnelemata. See hindamatu elutarkus väljendub septembri 10-ndate paiku kiires ja otsustavas kartulivõtus, kuhu väga soovitavalt läheme ka meie appi. Sest alati on hoovihmad mulda ja mädanemakippuvaid kartuleid märjaks kastmas, traktori nõiakunsti valdavad mehed on alati ainult hetkeks saadaval ja teovõimelised ning, nagu ikka, juba 5000 aastat vana komme on, et inimene on peale 40-t eluaastat juba ysna logiseva ja yllatavaid haigushooge pakkuva tervisega. Seega tuleb tegutseda kiiresti ja konkreetselt, ega kartulivõtt ei ole sul mingi kannikesenuusutamine. Ka lapsed peavad iidsest tavast kinni pidama ja oma noored jalad arvuti alt välja vedama. Sest ei tule toit taevastest kappidest ega synni syya see, mis kasvab paberilehtedel.
Nii, vaatluse tulemused kirjas, paneme ka paar fototõestust.

09 september 2017

Uut septembris ja hypohondria palat

Panin pojakese kooli ära. Vald kinkis 1. klassi minejatele nimelised koolikotid. 1. klass on väike. Kuna mainitud pojake on täpsustamata arenguhäiretega, aga ikkagi häiretega, siis määrati "Rajaleidja"-nimelise asutuse poolt talle individuaalõpe. Esialgu istus ta mõnda aega tavalises klassis, aga teisel ja kolmandal päeval osutus, et ta ei pysi paigal, tähelepanu hajub ja väsimus tekib väga kiiresti.
Ma väga loodan, et ta suudab kohaneda ja on võimeline õppima. Et närvisysteemi probleemide tagant koorub võimekas laps, nagu teised, et ta ei jää kogu eluks lyhikese aruga kodanikuks... nagu mõned teised kodanikud siinkandis...
Hommikul panen lapse koos teistega koolibussile ja lõunaks lähen ise järgi. Mismõttes lähen? Liinibusse pole, 5 kilomeetrise ringi jala käimine lõpeb lohisemise ja karkude otsimisega, jalgrattale nii suurt hypikut ei pane...
Pidasin p/merelahingu sõidukite teemal ja ostsin kokkukraabitud kopikate eest peresõitudeks uue ridikyli. Odav ja iidvana, nagu ikka. Mondeo ford, nagu ikka. Meie peres on see 5. seda marki auto. Ma ostsin selle mudeli, sest selle hädad on tuttavad ja remondi hind ja keerukus ei aja härjahädale. Seega lõpeb mu jalutuperiood otsa. Pole pärast eelpoolmainit pojakese syndi gynekaloogi juures käinud, kyll pole aega olnud, kyll jalgu all, kyll rattaid, aga parem kõrv on kurt, maakera kõigub, syda jukerdab, depressioon võtab väga vastikuid uusi vorme ja tundub, et vaja on kylastada perearstist kraadike kangemaid doktoreid. Vaja on veel iidseid pudeleid, rauaprahti ja elektroonikajäätmeid ka ära viia, aga laupäeviti, kui abikaasi tööl käimise auto vaba oleks, on arstid ja asutused siinkandis kinni.
Ja äkki lähen ma pärastpoole isegi tööle. Kui ootamatusi oodata ei ole.
Praegu aga põen pingelangusest tekkinud kurgutõbe koos koleda peavaluga. "Aga temal on see lihtsalt närvidest."

07 september 2017

Uus melanhoolne metalballaad

Ma olen peegel

Väike hele valgussõõr kutsub
Raputan endalt une - ma tulen, ma tulen

Olen peegel, tehtud su näost
Sa võtad sõrmedest sõrmuseid
Mu sõrmed su sõrmedest
Mu elu su näost

Väike hele valgussõõr tuksleb
Raputan endalt une, kuid veri jääb kylmaks

Sa oled see, mida ma tahan,
Sa lähed ja tuled, on valgust seal
Veel inimesi, värve, lõhnu
Ma musta klaasi taga

Väike hele valgussõõr tuhmub
Sa lähed, ma vajun pimedusse, päästmatult

Sa oled sina, kuid mind ei ole
Päriselt olemas. Must vaikus,
millesse lahustuda,
kui kustub viimane  kyynal.

Väike hele valgussõõr tuhmub
Sa lähed, ma vajun pimedusse, päästmatult