Sahmiv

Õumaigaad, kyll ma olen väsinud. Õhtu on ju käes, aga yleyldiselt ka. Vaata, sellepärast,  et.

Juhtus, et vahepeal, pärast nisu mahajätmist, võtsin lausa 20 kilo alla. Täna siis 75 koos mundriga. Kaalulangus on aeglane, aga järjekindel. Ei mäletagi, millal nii vähe sai kaalutud ja nii tillukesed riided selga läksid. Eelmise suve pykse igatahes tuleb triikrauajuhtme ja koormarihmaga yles siduda. Muidu ei saa õue mängima ja ennast rihmaks jooksma. Aga ma jõuan, saan, tahan ja pean! Olen kyll enneolematult sale ja sire, aga enne jõulu täitub mul 23. eluaasta 26. aastapäev, ja see seletab mõndagi. Näiteks seda, et ei jõua enam 6 ruumi puid 2 tunniga ladustada, saba jääb maha. Muru niita (heinakettaga, sest traktor igale poole ei roni) ka paluks ainult 2 tunni kaupa, parem, kui yldse mitte... töid, mida peaks lenneldes ruttu ära tegema, aga no ei tule hitti,  on hulgim. Ja hommikuti läheb liiga palju värsket aega lihtsalt majapidamistöödega plätserdades a la kraanikauss ja põrand, kyte ja pesupesu, mida oleks muidu hädasti vaja erinevate remonttööde jaoks. Kokkamine on kyll naudingut pakkuv kunstitegu, kahjuks võtab see AEGA... Aga ma PEAN koristama, mu uus pea läheb igal pool lasuva segaduse ja laste laiskuse yle pidevalt marru. (Noorim laps ei ole absoluutselt võimeline mingitki korda hoidma ega looma, õpeta teda, kuidas tahad.) Kompostist majast yldse kõnelemata... Ma kyll otse laiskvorstide kallal märatsema ei hakka, vahutan niisama omaette. Ja siis ma kraamin siin, roogin seal ja kärutan kolmandas kohas, ja õhtuks olen kypsekaalikas valmis, oma vana nime ja elu unustanud. 

Kahjuks tulevad need alati hommikuks tagasi.

Oleks siis minu armsate kallite kudumis-, heegeldamis- ja õmblusmasinatega mängimiseks see pauer võtta. Aga mai saa, rahutus ajab muid Tähtsaid Töid tegema ja aasta(kymne)id settinud kaost lahendama. Ma nimelt suudan endale asjade omadusi ja paigutust ning ruumide struktuure selgelt ette kujutada, varem oli see keskendumisprobleemide tõttu väga raske ja viimases otsas enamasti võimatu. Seda asja tuleb ometi ära kasutada. 

Uus pea on mul ju alles nii vähe aega olnud, vähem, kui pool aastat, aga õppida tuleb kogu elu eest. Uued teadmised, sealhulgas teadmine vanade teadmiste kasutamisest, on põnevad ja tekitavad enneolematult sooja tunde. Veel suve algul oli asi hoopis teistmoodi.  Kuradi rõve oli asju uurida ja õppida, kui pidi ennast jõuga paigale sundima ja tähelepanuvõimet pingutama, ma väsisin kiiresti ja siis läks kogu keha krampi ja mälu keeldus koostööst. Sellest refleksist lahtisaamine aga ei ole lihtne, sest omandatud on seda kogu elu, kehal tekib teatud asjadele keskendumise katsete peale automaatselt teatav tõrge. Uue kogemuse lihasmällu pressimiseks on vaja palju, palju eduelamusi ja rõõmu keskendumisvõimest. Ja aega, PALJU aega Mul on nyyd iga päev pesupäev. Ajupesupäev.

Mõtlev

Ilm tõmbleb.

Ykspä paistab päike, ma torman pärast lastele bussiringi tegemist kohe õue mängima, lõuna ajal kohvitan lamamistoolis ja imetlen oma imelisi säravavärvilisi perspektiive.

Teine päev algab tatise taevaga, tõuseb torm, vett lendab tonnide kaupa. Mitte yks elajas ei taha õue, mul on meeldiv võimalus mõnda 7 või siis 70 aastat kraamimata nurgakest rookida. Vahepeal on pime nagu oktoobris, siis aga pilvetekk rebeneb ja minu kallis tuumakyte hakkab jälle tööle.

Mis iganes ilm ka poleks, ma leian endale alati tegemist. Uus, alles aasta aega noor mina on asjalikum kui see eelmine, lihtsalt mahapõetud päevi ega nädalaid enam EI OLE, täitsa lõpp!!! Ma suudan vähemalt hommikupoolikul mõelda ja isegi asju ära teha! Loomulikult on töid palju ja alati on midagi pooleli, sest jõuvarud, õhtusest õudmasendavast surmväsimusest ei päästa miski. Aga päeva peamine mõte on alati 1 ja sama: ma pean oma vana katkipekstud pea, elamata elu ja komposteeruva maja korda tegema, alles siis tulevad lõbustused, pidustused ja bakhanaalid. Niikaua istuvad pillid kapis. Kui asjalik olla vajalikul hulgal ei jaksa, siis läheb sellega lihtsalt kauem, nii on.

Ja selle totaalse muutumise käigus leian majapidamisest kaua aega kasutamata maruhäid asju. Kuu alguses nt leidsin sahvri.

Põnev

Milline loodusjõudude väljanäitus. Kõik peale äikese ja maavärina on oma parimat andma tulnud. Tugev tuul puhub juba yleeile õhtust; kohati päris tihe hoovihm langeb vasakult paremale ja loodest kagusse, vahest ka lenneldes yle lagedama välja, aga MITTE ylalt alla; pahaaimamatu põllupidaja saab hooaja viimast tyrgi oa ja kabatskisaaki koristades jao lörtsi kaela. Põlduri talitsematud ja tormist ligased lokid pekslevad vastu optikat ja ajuti päris katavad vaatevälja,  sest mytse meil põlatakse, aga lõunamaa taimed tuleb iga hinna eest täna kokku koguda.

Ja ma käisin mitu korda oma pealt 2 meetri kõrgete puuriitade ja õrnemate massinate koormakatetele 17-kiloseid vundamendiplokke peale laadimas, meel hapu nagu norrakal enne nafta avastamist. Nimelt on KÕIK märg ja kylm, KÕIK yritab tormis kas sinu käest lennates põgeneda, sulle ämbrite kaupa jääkylma vett kaela visata või sind tappa. Sa tead seda, paned selga oma parima lammavillast metsakampsi ja suurima tormijope, jalga ehtsast kummist põlvini kummarid ja varustad end 3 paari kinnastega, aga tuppa tulles oled ikka märg nagu kalts. Su magamistoa seinast puhub tuul ilma igasuguse takistuseta läbi, seega kygeled oma valutavate kylgedega elutoa diivanil ja nokid nutihvoni, kuni õunakissell keema viitsib minna. Teed kisselli valmis ja oled õnnelik, et vähemalt 1 asjas on su närune vanapuidust piraadilaev suurepärane - kiiret jahutamist nõudvad toidud saavad meeldivalt ruttu söömiskypseks.

Päev kestab. Maakaablid teevad oma tööd, elekter põleb nagu peab, kuivi puid on, VEEL, höhö, ja köögis puupliit köeb. Kohe on vaja yks laps maanteelt bussi pealt ära tuua. Täna tuleb juba oma parimaid poris sõitmise oskusi rakendada, sest käes on pehmete radade hooaeg. Kui õnnestub õuest välja saada, siis tagasitulles on meeldiv võimalus massin poole tee peale kõvemale kynkale jätta. Seiklused on täna keelatud, kõik peab saama Õigel Viisil liigutatud. Mingil hetkel pärast seda on kissell päris valmis, soovijad saavad seda jätsiga kaunistada. Ma ei ole kindel, et tahan. Aga siis on õhtu käes, inimene läheb vanni, päike looja ja maailm magama ära. Ma ei saa, lähen siis veel korra sõitma, viin teise lapse uinuvasse Maa Konna Keskusesse ööseks tööle. Autol põles eile õhtul yks pirn läbi, parempoolne lähituli ei tööta. See selgus õhtupimedas linnast tulles, mingitel hetkedel oli tõesti veidi pime sõita. Uue pirni saan homme, kui on uus ilus nädal, torm läbi ja poed avatud.

Iigaav

Põlve lõhkusin ära.

Lilli kastma minnes, veepudel näpu vahel, köögis tasasel põrandal. Põlve kuratteabmiskõõlused tegid KRÕPS! ja ma muutusin sekundi murdosa jooksul yhejalgseks piraadiks.

Igav on diivanil molutada, ilus õuesjooksmise ilm on ju. Yritan internetti läbi lugeda, aga uvitavat on väga vähe. Telekat vaadata ei viitsi yldse,  pille mängida ei taha. Tahan õue! Ma pean!!!

P.s. hyva lugeja kindlasti kurvastab, et ma sisurohkeid ja tujukyllaseid tunde-, mõtte- ja suhtepostitusi ei kirjuta, et kindlasti olen ma nii laisk ja halb inimene, või et mul neid asjandusi koguni polegi. Tegelt on kyll - ma arvan, tunnen ja suhtun iga asja kohta, aga 2 näpuga nutitelosse on ebamugav teksti asetada. Ja kui sa näed väikesevõitu ekraanil sellest ainult mingit osa, siis juhtub, et serva taha jäänud osad ei seostu nähtavaga alati päris täpselt, ja siis hakka yle ja yle toimetama.

Maiviitsi. Mugavam on igavat inimest mängida. Sorri. 

Seeneke

Ei, mis õudus. Ma ei olnud seda kirjeldades väga täpne, vaid pigem kunstipäraselt yldistav.

See on tegelikult depressioon. Ma ei ole syndinud depressiivkodanik, sellel on alati olnud väljaspoolt tulnud põhjus.

Oli ka seekord sedalaadi põhjus. Ma veetsin just 2 väga silmapaistvalt koledat päeva.

Kuradi rõve oli.

Ja saab veel rõvedam olema, sest.

Kuna põhjus kestab, kuni ma elan, tuleb see õige varsti tagasi ja siis veel ja siis veel ja yhel päeval ma lihtsalt enam ei jaksa seda kägarassekiskuvat valu kannatada.

Aga kui ma veel surnud pole, siis elan ma õnnelikult, kuni surm mind võtab. Niikaua lõikan ma asjakohaste riistadega mitme põdemiseaasta jooksul hoovi kogunenud puidukraami kytteks. Lõpuks ometi ja ikka veel ma jõuan seda teha. Ja suudan vaadata mystilisi vaateid. Mitte alati pole see nii olnud, põnevate ja paljuytlevate pisiasjade nägemise oskus tekkis mul alles mõni aasta tagasi. Maailm on sellega palju sygavamaks muutunud.