Laiskvorsti järgmised hädad

No ei viitsi läpparit tööle panna, et oma surematuid mõtteid maailmaruumi risustama saata. Kesse jõuab ja viitsib, mul protsessor ju kogu aeg huugab. Võtame parem mingi lihtsa ja yldinimliku teema, näiteks õgimine. Las siis täna raiskab internetti tegevaid loodusvarasid rõõmsa hernehelbepudru pilt.

Karrit on ka sees, et ikka kindlasti rõõmus oleks.

Laiskvorsti 5 häda

Pidin viima poisid ja masinad hommikul emamõisasse, et las lapsed mängivad paar päeva onuga metsas t1blade mahajäetud pommiaukudes, tassivad mõne kummuli kuuse metsast välja ja aitavad vanaemal paar marja ära korjata. Hommik algas ilusasti, ärkasin vara, kuulasin metstuvide jutte, korjasin riistu, aga siis. Yhe masina käru pääle laadimisel hakkas ramp kolinal liikuma, masin loksus natuke ja mu vererõhk lendas lakke ja jäigi, tykk aega oli rõve olla, tuli lihasmälu peal tegutseda, aju oli paanikas. Siis linnas hakkas tanklas pea ringi käima, sest mitu aeglaselt liikuvat autot tekitasid luulu, et ma liigun ka ja sõidan kohekohe oma käruga poe nurga maha. Sellises olekus hiilisime tanklast minema, linnas sees oli miskipärast hõre liiklus, pikkamööda hakkas parem ja ma sain kõik tellitud 7 asja aetud ilma uute ehmatusteta. Kurja, ma ei saa aru, kas see on ravumitest, klimakteeriumist, lähenevast vanadusnõtrusest või kõigest kokku. Ma ei teinud ju midagi rasket ja ohtlikku, sõitsin ettevaatlikult ja ökonoomselt, kõik kulges viisakalt, siis laadisin lapsed ja kauba maha ja tulin tagasi... ja ei juhtunudki midagi koledat. Aga ikka on halb olla.

Nyyd peaks mul olema hea rahulik, õnn ja rõõm, keegi ei kolista arvutiga, ei aja nälja tõttu, ehk et mängiti arvutimängu ja unustati syya, imelikku juttu, ei tekita ladet musti nõusid, ei tekita sundi ja syytunnet korraliku ajamahuka slõu fuudi tegemiseks 2x päevas pluss sööma sundimine pluss majatöödele appi kutsumisel argumenteerimine. Tydrukud ajavad ka kuskil kaugel omi asju. Ma lihtsalt olen yksi kodus, vedelen voodis selili, äike kolistab naaberkyla kohal, paks kärbes jõristab lae all oma uue mootoriga. Olen juba 2 tundi vedelnud, rohkem ei viitsi. 

Juulivaikus

Ma käin alati ringi, kulm kortsus ja käsi valmis esimese ettejuhtuva asjaga saatuse toodavale virutama. Sest viimasel ajal tekkinud rahu ja vaikus on väga mõnusaks osutunud ja seda tuleb elu veidruste eest ometi kaitsta, ka tõrjemaagiat ei saa mängust välja jätta. Kuna ma ei kavatse mitte iial mitte yhelegi vastassoost isikule oma malbuse, mitmekylgse hääduse ega kaunidusega muljet avaldama hakata, siis võin seda poosi endale lubada.

On ka põhjust.

Teisest kyljest, elu õppetunnid olid päris kallid.

Si vis pacem, para bellum. Ma ei kavatse sellest kunagi yle saada.

Ja niikaua, kuni maailm järjekordset koledust, käkki või lihtsalt pisikest katastroofi haub, tallan ma oma ylekasvanud õuemurul ja teen tavalisi juuliasju. Teate kyll, kyhvel, ämber, käru ja need teised õuemänguasjad.

Mängumaja on ka ylekasvanud.

P.s. mõned haruldused said lae all kuumakahjustusi, kraadiklaas näitas juunis mitu korda pealt 40 isegi lahtiste luukidega. Taimed lihtsalt  seisid oma kohal, ei kasvanud ega kuivanud. Ja mu iidne seljaaju tundis, kuidas päike sirinal kõike elavat kõrvetab nagu jumalikult hiigelsuur keevitaja taevalikus laevatehases. Aga nyyd on huvitavam, ööpäeva keskmine seal 17° C juures. Toasolijatele mõistlikum ilm muidugi sobib, kõik triipla elanikud on julguse kokku võtnud ja kasvada otsustanud.

Paelu ja tokke tuleb veel kõvasti juurde panna, sest tomatid on tõesti hullunud.

Niisama

Ma ei tea kohe, millest alustada, millisest mõttest haarata, kuhupoole joosta, mille yle vinguma asuda või siis lopsakalt kiita. Kere tegeleb õhtase laisklemisega, aga pea ei taha veel tööpäeva lõpetada. Laulukirjutamise läpparit kapist koukida aga ei viitsi, ja järele mõeldes ei ole ju midagi absoluutselt vältimatult ylitähtsat öelda ka. Kõik 10 muidu hääd mõtet nygivad korraga silma ees ja ajavad telo ekraani toksiva 2 näpuga kirjutusseadme umbe. Ja nende taga kargleb tasakesi veel 20 peenemat voolimist vajavat ähmast tunnet. Aga seda dynamiiti, et vaat SELLEST ma nyyd kirjutan, no ei tule. Selline tasapaks madalrõhkkonnatunne.

Ah mis, panen parem yhe täiesti asjassepuutumatu vanaisa 100-aastase kasuka pildi. Ja siis otsin villased sokid välja.