Sydasuvine kompostitegu

Kuna eelmisest talvest jäi yksjagu heina ja põhku järgi, ja see kõik jõudis aastaajale kohaselt hallitama ja seenetama asuda, siis võtsin täna muudest töödest vaba päeva ja tegin alla puuviljaaeda kurgipeenra pikenduseks ja päevaliiliate laopeenra jätkuks ilusa kompostipeenra. Et mis maa sees olev iidne põlvesygavune traktorirööbas ikka niisama tyhjalt seisab, las tuleval aastal olla seal kena kõrvitsa- või päevalilleklump. Sinna sisse asetasin juba varem esteks ämma juurest toodud oksarisu, oma mahalõigatud marjapõõsad ja laudadelõikamisest ylejäänud sodi, et oleks kohevam, nende peale aga kihitasin täna hoolikalt ning tähelepanelikult sõnnikut ja mulda pluss pool rulli e u pool kantmeetrit põhku ja teist samapalju heina ning koogi viimistluskihiks jõudsin alustada mulla säädimist. Muld, milles on mh ka majast välja tassitud vana krohvi, tuleb hoovi servast, kuhu ma järgmise paari päeva sees kyhveldan kandvamat pinnast ja vaatan, kas nyyd on piisavalt ruumi lauavirna tekitamiseks. Hea tunne on, et sodi sai ilusasti vormistatud. Paha meel on, et lapsi nii vähe ja nii väikesed on, minu enda töökätest jääb siin asutuses väheks.

Oo, kui tore

on olla lahti öelnud mammonakummardamisest ja pyhenduda rõõmudele, mis pole siit ilmast... Õigemini keha lippab talveks valmistuda, aga hing nohistab oma asja ajades ja teeb nägu, et kõik on hästi. Täna mängisin saekaatrit, sortisin laudu ja tegin kanamaja otsad valmis. Ei koristanud ega pesnud, rohinud ega olnud ilus, tark ja hea. Ptaegu on kasulikum olla turske, kole ja yleni õli ja saepuruga paksult koos.

Heinaaeg

Sygava sisu ja mitme mälestustekihiga aeg. Osad neist meeldivad, paljud mitte. Ja mõte, ebameeldiv nagu pirisev parm - heinakyyni vaja. Ja kanamaja vaja. ....... Aga täna kraamisin hoovi ja kilemaja, pesin pesu ja tuigerdasin tublisti ja asjalikusti. Ei saanud parem. Kuidagi rahutu ja vastik on olla.

Jälle labidalainel

Vahepeal oli mul episood kylmetuse ja liigesetõbedega, ja väike hullumeelne katsetus unerohuga, mis tekitas piinarikkaid kõrvalnähte, nii et pärast 2 põrgulikku ja täiesti kaotsiläinud päeva otsustasin jätkata vanamoodi. Siis läks ilm ilusamaks, puiduvirnad kuivavad ja kompostihunnik peab kähku nende uue kodu eest omaenda uude koju kolima ja kurgipeenrana uut elu alustama. Kurgilised on tillukesed, aga tomat lapse kilemajas vohab nagu bambus. Murust on hein saanud. Iluaiandus tekitab rahulolematust, sest tekkivate kõrvalhoonete paigutus ja uued liikumisrajad sunnivad kõike ymber hindama. Ja loomulikult kaevama.