Tärkab maa seest

Ma ei armasta maa ja mullaga mängida mitte ilmaasjata. (Sellest rääkimata, et viimased aastad on olnud progresseeruvalt selja- ja kaelavalu poolt mustaks maalitud ja kõik doktorid suunavad mind nagu yks mees krooniliste haigete st suurte retseptiravimiannuste ja taastusravi maailma, kust minul enam tagasiteed pole.) Just praegu toimub rohkem kui pool aastat oodatud syndmus - kevadine looduse ärkamine. Marjapõõsastel on rohelised ninad ja kõrvad väljas, esimesed sibullilled tärkavad kosmilise kiirusega, esimesed umbrohud yritavad võimust võtta ja sulanud ning piisavalt tahenenud maa hakkab jälle maavarasid välja andma.




See rõõmustab mind mõnevõrra. Nagu ka see, et pikemaajalised ilmateated selleks suveks enam öökylma ja lund ei luba, see tähendab yhtlast ja tasast ilma. Mulle sobib, sest sygisel alustatud lääne- ja loodekaare st valitsevate tuulte poolne kuusehekk peab kähku paika saama. Ja nii tore on elu veidruste eest kuhugi rohelusse uppuva aia tagumisse serva sooja tuule kätte nokitsema minna.

Paradiisi väravate taga

Siin passivad need, kellel tööinimeste sekka enam asja ei ole. Ma kuulsin, et mu eelmise suve tööandja oli ostnud kopp-laaduri ja ootab mind juba suurematele objektidele. See tähendaks väga viisakat palganumbrit ja seda, et ma saan oma eluaseme nimelist varet mõnevõrragi kõbida.
Aga mul on juba oma käte-jalgade valitsemisega probleeme, pidevad valud ja valusööstud liigutamisel ei lase eriti midagi rasket teha, ja 3 erineva ravimi peal tiksudes on maailm kyll talutav, aga mitte midagi enamat. Kuradi kahju.
Teiseks, mu noorima lapse, 4 diagnoosiga autisti, koolipäev kestab ainult 4 tundi ja siis pean ma ta koolist ära tooma. Suurem poiss tuleb alles kella poole 3 paiku. Kuhu, kurat, ma lapse pistaksin selleks ajaks??? Oletame, et ma mõnda aega kangemate valuvaigistite peal suudaksin palgatööl käia, see tähendab, et hommikul kell 7 ajan lapsed yles, istun kohe autosse ja minema. Õhtul 6-7-8 paiku jõuan koju, viskan porised riided pliidi kohale kuivama, loen lapsed yle ja krambiravimi abil kohe magama. Eelmine suvi just nii oligi... Ja suve lõpuks olin 8 kilo JUURDE VÕTNUD...

Väike kollane uku

Ylemöödund pyhapäeval käisin Riias, juba 6-ndat korda. Aga esimene kord, kui ei pidanud kella vahtima ja kaubakoormaga arvestama, vaid, väike seltskond pardal, me Reisisime.
Noorte sabas koperdades ei olnud aega pilti teha. Aga mu isiklik mälu on täis päikest, sooja ilma, pyhapäevaselt hõredat päälinnaliiklust, suuuuurt ja avarat linna, suuuuuri ja avaraid vanalinnamaju, miljon poodi ja poekest sadadel tänavakilomeetritel, raudteejaama ymber parvlevad kerjused, kylmavõitu meretuul.
Teised tahtsid pildistada, euroopa meenet, nt sõjaväelaste mytse, odavat alkoholi, arhitektuuri, muljeid. Ma tahtsin aiapoodi ja kitarripoodi.
Programm õnnestus 100%. Auto ei lagund ära, me saime oma meened, muljed ja läti päikesest roosad ninad, mina ostsin väikese kollase ukulele ja lehtkaktuse spiraalja vormi.

Paldies, Latvija!

Mädapuidu poeesia

Nii, kui maa juba jalameest kannab, saab sulavee lompe ja mäda maad vältides juba jälle filosoofilisi tegevusi alustada. Varemete kraamimises on kurbust elu lyhiduse ja kõige kauni kaduvuse yle, pahameelt inimsoo allakäigu pärast, eduelamust jonnakamate tykkide võitmisest, tekkinud algmaterjalide kalkuleerimist, ja ka õige, õige natuke tulevikuplaane - oo, mida kõike ma selle lageda platsiga peale hakkan!


Pealeehitamiseks see kahjuks enam ei kõlba.
Aga kui mõistus otsas, siis aitab alati kõigele muru peale kylvamine. Head kylvihooaja algust!

Kevad on peegli taga

Näe, paistab porilombist.
Lumikellukestest leidsin 3 nina. Aga muidu on kevadistel sibulikel vaikus nagu veebruaris.
Tihased on väga tagasihoidlikud. Sookured käisid, laulsid ja siis läksid. Yks õnnetu kuldnokk keksis vana vahtra otsas, aga ilma laulumeeleoluta.
Ja minul selg haige ning jalad tuimad.
Oli siis vaja sellel märtsikuu ainsamal ilusal päeval hekist hagu koristades tuult eirata ja tormijope seljast võtta?
Kõik muu on selle kõrval tee ja kypsis.