Ma ei armasta maa ja mullaga mängida mitte ilmaasjata. (Sellest rääkimata, et viimased aastad on olnud progresseeruvalt selja- ja kaelavalu poolt mustaks maalitud ja kõik doktorid suunavad mind nagu yks mees krooniliste haigete st suurte retseptiravimiannuste ja taastusravi maailma, kust minul enam tagasiteed pole.) Just praegu toimub rohkem kui pool aastat oodatud syndmus - kevadine looduse ärkamine. Marjapõõsastel on rohelised ninad ja kõrvad väljas, esimesed sibullilled tärkavad kosmilise kiirusega, esimesed umbrohud yritavad võimust võtta ja sulanud ning piisavalt tahenenud maa hakkab jälle maavarasid välja andma.
See rõõmustab mind mõnevõrra. Nagu ka see, et pikemaajalised ilmateated selleks suveks enam öökylma ja lund ei luba, see tähendab yhtlast ja tasast ilma. Mulle sobib, sest sygisel alustatud lääne- ja loodekaare st valitsevate tuulte poolne kuusehekk peab kähku paika saama. Ja nii tore on elu veidruste eest kuhugi rohelusse uppuva aia tagumisse serva sooja tuule kätte nokitsema minna.
See rõõmustab mind mõnevõrra. Nagu ka see, et pikemaajalised ilmateated selleks suveks enam öökylma ja lund ei luba, see tähendab yhtlast ja tasast ilma. Mulle sobib, sest sygisel alustatud lääne- ja loodekaare st valitsevate tuulte poolne kuusehekk peab kähku paika saama. Ja nii tore on elu veidruste eest kuhugi rohelusse uppuva aia tagumisse serva sooja tuule kätte nokitsema minna.