Hommik algas imeliselt.
Enamus mu hommikuid on imelised, või siis peaaegu imelised. Alustan uut päeva nagu uut elu. Isegi kange kere ei sega selle käimajooksmist. Kohvi ringleb veres, päike paistab, labidas on otse imeliselt kerge ja redel kõrge, inimesed on ilusad ja head.
Päeva peale ilmuvad hämaramatest nurkadest välja eelmised päevad ja aastad, nad haaravad mul jalust ja ronivad kukile, ja neid saab kokku nii palju, et ma vajun nende all looka, mul hakkab halb ja õhtuks lööb tihti väikese palaviku yles. Ei ole see midagi erilist ega hullu, talvel inimesed ongi tõbised. Mul ei ole põhjust hypohondriaga tegelda, lihtsam on kanda villasokke ja jõuvarusid hoida Eriti Tähtsate Asjade tegemiseks. Kyll hiljem protsessib.
Aa, jaa. Vana-aasta kokkuvõte ja uueaasta-lubadused. Ei, selliseid asju ma ei harrasta. 1. jaanuar on siinmajas kõigest tähtpäev, millal seinakalender tuleb ära vahetada. Kokkuvõtteid teen ma muidu hooaja- ja ettevõtmisepõhiselt ja 1. jaanuar ei ole ei yht ega teist, see. Lihtsalt. On. Lubaduste ja plaanidega täpselt sama - ei aastaajad, valdkonnad ega materjalid ei lõpe ega alga keset talve toimuval ypris suvalisel ajahetkel.
Hyva lugeja rõõmuks ma siiski luban, et värskel, riigi tasemel seadusega määratletud, raamatupidamisperioodil teen kõiki neid asju, mis eelmiselgi, aga võimalusel veits rohkem. Need kõik olid head asjad ja väärivad edasi tegemist. Ja sama teilegi!
Pildil on minu helge tee tulevikku. Libe on, kohe läheb pimedaks, ja tulevik kauge kurvi taga peidus, aga ma tean, et see on seal!