Puntratants

Tähelepanuhäirega isikuna teatan, et aasta ilusaimal ja õitsvaimal ajal, kui inimesed on õnnelikud ja liiliate, flokside ja tomatite lõhn sulatab eluvõitluses kivistunud sydamed, olen olnud nii laisk ja rumal ning nii mõnegi õie pildistamata jätnud. Sest mu valdused ei ole sugugi hiilgavas korras, sest kaelavalu ja vatt peas, pesupesu, toit ja lastekasvatamine, kyte, nafta ja kivi. Ja alati, kui ma tahan niidumasinate teri ihvata, on relakas kadunud. Ja kui ma selle ykskord leian, ongi käes hämar augustiõhtu ja aeg jalga panna Muhumaalt toodud tudusokid.

Ja see kurramuse surmväsimus.

Pagulikud lood

Mu vanem tytar on mugavuspagulane. Kunagi, kui ma hariduse saamiseks kultuuripagulaseks hakkasin ja hylgasin oma õilsate esivanemate maa ja siirdusin Läti piiri äärsest looduslähedasest lapsepõlvekodukesest suurde hirmsasse Tarto linna, siis sellega ma muidugi ei piirdunud. Ma asusin otsekohe kerglast elu elama ja sain võõrast verd meestega karja lapsi. Need lapsed kasvavad nyyd järjest suureks ja mis te arvate, kas nad tahavad oma kalli ema synnikodus soos kraavi kaevata, lodumetsast käsitsi palki välja vinnata ja kardula-, rukki- ning suhkrupeedipõllal kõblata, et sygiseks paari kummikute raha teenida. Ei, kussa sellega. Yhesõnaga, vanem tytar elab Tardo liinas töötava tudengi elu, ei kavatsegi oma vanale kallile emale ja isamaale rodu lapselapsi synnitada, aga see-eest käib iga veidi aja tagant kylas ja siis me lõbutseme maiselt, malbelt ja kombekohaselt. Näiteks kärutame savi. Kuna see on ohtlik töö ehitusobjektil, peab omanik vastutama tööjõu turvalisuse eest. Ja kuna maailmas on rahutud ajad, soovib mu tytar jääda anonyymseks orjaks Lõunamaalt, rõhutades seda oma peakattevalikuga.

Yks lõbustus, ilma milleta mu elu oleks sisutu, värvitu ja mõttetu, on sõitmine. Mida kaugemale, seda parem. Tänutäheks Lõunamaa Orjale tegime yhe väikese Valmiera-reisi, mille meenete hulka kuulusid muuhulgas allahinnatud pyramiidtammed, halumasin ja ennenägematud šokolaadikypsised.

Ja loomulikult vaated Valmiera hõõguvsäravas muuseumis imeliste SUURTE suvelilleseadete ja tellishoonetega.

Pätsu ja Hruštšovi aegsed lood

Meil synnib nörritavaid asju. Osutus, et koridori põrand on vaja asendada, komposti asemele paneme värskema puidu. Praegu on seal pika sammu sygavune auk ja kõik kohalviibijad tegutsevad, et lähemal ajal asi ära parandada. Kyhveldame savi ja mädapuidu välja,  Abikaas nikerdab veidikaupa konstruktsioone asendada. Mina olen muidu lammutamise ja kyhveldamise spets. Ja kõik toad on savi täis.
Hyvale lugejale sellest koledusest praegu pilti ei pane, vaid lisame peene asitõendi suure e elutoa e muusikasalongi tapeetimise aastast - maja ehitusest saadik on siseseinad olnud valge lubivärviga kaetud, aga arvatavasti 1958. aasta jooksul kogutud ajalehed kleebiti seina arvatavasti 1959. suvel, sellele omakorda tapeet. Ja nagu paljudes nõukogude  põllumajandust orjavates peredes, kiiretel aegadel ei hakka keegi vana tapeeti maha võtma ega seinu lakkuma, kord 15-20 aasta jooksul pannakse vanale tapeedile uus peale ja jälle tykk aega muretu.
Ei, ma ei mõista neid inimesi hukka, otse vastupidi - ma olen sellise riigikorra ja elu keskel yles kasvanud. Lihtsalt, praegu on absoluutselt teistsugused ajad ja arusaamine remondist, tapeedist ja hygieenist on hoopis erinevad nõukogude orjamajanduse omast.