Nääri vana

Sihuke ...kohutavalt vana tunne on. Igasugust on nähtud, talutud, yle elatud, ära tehtud. Mõndagi on ka tegemata jäänud, aga ausõna, mina ei ole syydi olnud. Iga jumala aasta tuleb seda igasugust juurde ja juurde ja juurde, nii et täna, kui inimesed teevad aastakokkuvõtteid, teen ma ...elukokkuvõtet, sest ei ole ykski aasta teistest eraldi, vaid yhtede Minu Elu kaante vahele asetet peatykk, lehekylg või mõni, järg eelmisele aastale-lõigule-peatykile. Ja ma tunnen, et mida ma olen saanud, olen ka ära teinud, ja mis on tegemata, see jääbki tegemata, sest nende asjade aeg, jõud, võimalused ja tegijad on otsas. Ma olen selle bilansi juures täiesti aus ja kindel, sest ma näen selles raamatus ridu, mida teised ei näe, ja lugusid, mida vähesed suudavad ette kujutada. Need read ja lood paraku muutuvad järjest erksamaks ja annavad teada, et neid ei saa eirata, neist ei saa yle ega mööda, neid ei saa kustutada ja nad ongi mina. Ma poen nende eest paksu suleteki alla peitu, voodi kõrval öötoolil on pakk rosinaid, sydameravum, vesi, supikausike ja rull wc-paberit, näpu vahel nutihvon, ja varsti hakkabki mul hea. Jõulude ajal omandasin koleda tatitõve, paar päeva oli ikka väga jalustrabav, aga täna suutsin juba õues porisesse sulalumesse käike uuristada ja veetorudega mängida. Soe sulailm peletas need miljonid lood seljaajusse peitu ja tegi mind tyki tervemaks. Aga nyyd olen jälle oma igasugustega omaette. Ylejäänud pere hakkab nääre pidama, söök kypseb ja keeb ja praeb, nad saavad hakkama. Mina ei jõua. Olen vana. Nääri vana.

Kunstielamus

Mul on maania.

Avastasin Pinterestist Kuntsniku.

Ma olen igast meistritöid ja muidu ilusaid pilta näinud õige mitu, aga vaat see!

Ma ei suuda joonistada, kardan paberit ette võtta ja endast isikupärast jälge maha jätta, kardan, et keegi näeb, et mina tegin sihukese jama, isegi mõte joonistamisest paneb mu sisikonna õudusesegusest piinlikkusest kokku tõmbuma. Kunstikoolis ma joonistasin, sest kästi, ja kuna midagi hirmsat ei juhtunud, vaid öeldi, et tubli, tee veel, siis ma joonistasin, sest kästi. Aga siis said koolid läbi ja elu tuli tagasi, ei mingeid lollusi, kellele neid sinu tehtud asju vaja on. 

Õhtud on minu omad. Hammustan tykke oma uneajast ja rullin Pinterestis, mis on imeline lõputu kunstisaal. Ma sukeldun moblaekraani, pildid hõljuvad mu ymber, ma valin yhe neist, ja virtuaalne galerist annab mulle uue saalitäie põnevat, nunnut, harivat või muidu ilusat vaatamist. 

Ja siis leian ma Tema! 

Tunne on, nagu oleksin 300 aastat kestnud unest ärganud. 

Huh. Kui ma siiski äkki kuidagi oleksingi illustraator, siis just niimoodi ma joonistaksin. 

Akiya Kageichi

Atmosfäär

See on meil hommikuti selline

ja õhtuti selline

Uuel nädalal aga hakkab sulaselget vihma sadama.

Muide.

Mul juhtus loll ...asi.

Lapsed viisid 1 toa tyhjaksrookimise tõttu hulga asju pööningule jalust ära. Pikema aja jooksul, mitmes jaos, mitmesse nurka. Ja nyyd ei leia midagi yles. Ma olen 3 päeva 1 kudumismasina kelke otsinud, selle käigus leidsin ahastamapaneva hulga kudumist ootavaid lõngu (kas ma juba ei maininud, et viimastel aastatel tegelesin teraviljatalumatuse tõttu pideva surmväsinud olemisega ja peale ellujäämistoimingute muuks võhma ei jätkunud?), mitukymmend paari lapitekiks muutmist ootavaid teksapykse, tikkimismasina, suveks ärapandud talveriideid ja talveks ärapandud suveriideid nii 105 kui 80 kilo kaaluvale mulle, kastitäie kitarripedaale ja kaableid, minifreesi, jaanipäeval lootusetult kadunud kruvitavad lauajalad ja veel igasugust.

Vanem poeg tuli kaitseväest pikemale nädalavahetusele, temagi otsis ja tunnistas asja lootusetut kadumust. 

Homme on soojem, siis lähen pööningule ekspeditsioonile. Hoidku meid jumal, kui seal ka ei ole.

Ma ei lähe enne metsa ka, kui need kelgud käes, olgu palgiteoga kui kiire tahes.

Natuke liiga palju sporti

5-kilose hantliga treening, aeroobika elementidega fitness värskes õhus, yks päev plaanitavast seeriast. Mul oli 1 pojake väiksema mänguasjaga seltsiks kaasas, lapsed peavad ka õues mängida saama. Panen hyvale lugejale spordiplatsist pildi ka yles, sest pole midagi sydantsoojendavamat, kui teadmine, et sygavas lumes võitleb inimkonna õnne ja rahvusliku teadmuse nimel keegi teine.

Tujutujututuju

Kylm on.

Iga kuradi asi, tillukesest vidinast kuni meetritepikkuste mateeriaobjektideni, tuleb välja võidelda, sõdida, vinnata, tassida, 10 kyynega kiskuda. Ja ausalt, see ei anna sooja, tõsta tuju ega kaunista võileiba. 

Et mis siis nyyd jälle.

- Mu viimasemaid kangelastegusid on ilma lae ja põrandata toale laepealse kivivilla ehituspoest äratoomine pereliikmete vingumisest hoolimata. Selleks oli vaja netis tuhnida ja teatud avastusi teha ning eirata pereliikmete vingumist. Veel oli selleks vajalik värskelt tulikallist remondist tulnud auto, millega ma tassin koju seda kõike, mida saab autoremondist ylejäänud raha eest, aga auto tahab jälgimist, sest väga kalli tunnihinnaga maksulisel mehel, nn autoparandajal, on hajuv tähelepanu, lohakas tööstiil, kahtlased töövõtted või siis kõik korraga. Ja see ei ole absoluutselt tujutõstev, eriti, kui ka pereliikmetel on kombeks vinguda. Eriti kõvasti vinguvad need pereliikmed, kes saaksid asja parandamiseks midagi ära teha, aga ei taha. Aga minu arvates kulutab asjade ärategemine vähem energiat kui nende yle vingmõlgutlemine, seega vingun ma ainult liigse vingumise yle. Ja homme lähen oma puukuurisarnase autologuga jälle ehituspoodi, sest nii palju head kraami jäi eile ära toomata, sest teised tahtsid ka asju ja minu päev ei olnudki kummist.

Tegelt hakkan haigeks jääma. Päeval käisime lapsega naabermaakonna naabermaakonnas tema puude tõttu ettenähtud rehateenuseid saamas ja kõik see 3 tundi, mis spetsialistid temaga tegelesid, ma kygelesin kylili kylmetavas poolunes keras yhe diivani peal, myts silmini peas, unenäod ja päris inimesed kõndisid minust mööda ja lendasid yle,  akna taga sõitsid, roomasid ja ujusid autod ja muud sõidumasinad. Maakera kõigub vastikult juba teist päeva, ma kukun asjade otsa ja kui tahan midagi võtta, haaran veidi mööda. Madalrõhkkond on vastik. Kui päike välja tuleb, saan terveks.

Hyva lugeja rõõmuks 1 dimensioonidevaheline vaade meie Majast, milles on palju mõistatuslikke ruume, portaale, aineid, vaateid ja olekuid. Täna on see Vaade kahjuks juba suletud ja läbikäiku ega -lendu ei toimu, aga tuleval aastal avame kindlasti mõne uue.

P.s. pealkirjas on mainitud haiguseelset seisundit nimega "rõõmutu vestluse meeleolu"

Ilujuttu kah

Kärutan mina puid ja mõtlen, et peaks ilusatest kibuvitsamarjadest pilti tegema, et talvel hea vaadata. Tassinud kärutäie puid tuppa ära, selgub, et alanud on lörtsisadu, jääb fotosessioon marjadega ära. Teinekord laon lauajuppe korralikumasse virna kokku ja vaatan, et säravvalge õiega sygisastrid on nii ilusad õhulised muidu pruunistuva novembrilooduse keskel, aga siis tõuseb torm, õiekesed õõtsuvad marutuules ja praktiline tõbras minus hakkab hoopis koormakatteid lappama. Kolmas näide veel: erakordselt kaunis vikerkaarevärviline päikeseloojang, selle aasta ainus taoline, millest loetud hetkede jooksul saaks rea kauneid kaadreid, aga paraku tekib veevärgis miskinegi olukord ja selle kiire lahendamise lõpuks on vikerkaarest saanud tavaline mustikasupp.

Oi, hyva lugeja ei kujuta ette, kui palju ilusaid mikrokosmoseid mu ymber hõljub. Nad on nii õhkõrnad ja hetkelised, nende pyydmine taasesitatavasse meediumisse aga nagu teerulliga lendoravat kyttida. Ma näen neid igal pool, ma hingan neid, toitun neist ja toetun nendele. Ja need maailmaseebimullistused saavad tekkida ainult sellepärast, et hirmsad asjad ja inimesed on KAUGEL ja lõpuks ometi tohin ja saan ma asju korraldada nõnda, et kellegi teise väärakad tahtmised ei maksa siinhoovis sentigi. Mitte alati ei ole see nii olnud ja seda hinnalisem see ISEolemise võimalus on. Paraku on see tunne kyllaltki habras, mul on sõjaveterani elukog... närvikava, ja teatud olukordades vallanduv teravate servadega kaos, mis paneb terve keha kipitama ja tekitab korraliku tankihirmu, nõuab nädalaid lahendamist. Aga nyyd ma tean, et see on lahendatav ja tihti isegi välditav.

Hyva lugeja rõõmuks lisan yhe ravitoimega makroskoopilise vaate objektist, mida siiski sulalumi ei varja, tuul paigast ei klopi ega kiire häda minema ei peleta. Praegu vedeleb see Vaade mu voodi kõrval öö...lauakesel ja tuletab meelde peaaegu et kõiki häid asju maailmas. 

P.s. lapsed koguvad neid. Kollektsioneerivad, noh. Ma pidin seetõttu kevadel suurema vanni ostma.

Aga sellest, kuidas järjest suuremaks kasvanud lastele koos järjest suuremaks kasvavate vannipartidega järjest rohkem vett hankida järjest äärmuslikuma kliima ajastul enneolematu sygisese põua tingimustes, juba mõnes järgmises osas!

Ei,

ei, ei, te ei saa aru, te ei saa aru. Mul ei ole absoluutselt piinlik selle pärast, mida ma teinud olen, ei, sugugi mitte. Mul on halb selle pärast, et ma olemas olen.

Kena

Vastuseks eelmise loo lugeja kirjale: head pyksid on palju pykse, aga kilepyksid lasevad vett samamoodi läbi kui kõik muud, ma kaalun tõsiselt lammavillast karupykste hankimist. Villane on ka märjana soe, kontrollitud mitmetuhande aasta jooksul. Praegu meil siin on veel soe, aga see ei jää nii.

Lausa nii soe on, et võililled õitsevad ridamisi kodutee ääres (või oli see hoopis rännutee?). Ma riputan oma lammavillast kampsi puuoksa kylge ja riisun tee pealt lehti, sest kompostina on neist rohkem kasu kui tee muldkehasse muda moodustama jäädes. Kaua ma vehkida ei jõua, võtan vahelduseks ette ajalookirjutamise. Kirjeldustõlge: novembrikuus õitsev võilill, kärbes tolmukatepulkade vahel paremale ära ronimas.

Sade

Täna on munder-märg-päev.

- Lähed õue, vead paar kärutäit puulehti. Hakkab sadama, lähed tuppa, vahetad riided.

Sadu leeveneb. Liigutad kärusid, sest homme hommikuks on vaja valla kogumiskampaaniaks registreeritud eterniidikoorem kokku panna. Hakkab sadama, kamps on kiirelt märg, pyksitagumik saab masinatel istudes rõvekylmmärjaks. Jälle tuppa. Ja niimoodi 4 korda järjest. 

Miks ma siis varem ilusa ilmaga ei laadinud, loll olen vä? Ei. Pärakäruvedaja-auto on remonditöökojas, aga teist, lihtsalt autot on iga päev vaja autona, mitte selles ohtlikke jäätmeid ladustada. Täna on see ainus päev, mis laadimiseks sobib. Ja ka see ainus päev yle 2 kuu, kui kogu päev sajab vihma ja kõik lageda taeva all jalutajad saavad tunda põhjapoolkera põhja-parasvöötme sygist.

Irooniline on asjaolu, et meiekandi salvkaevud on kuivavõitu, ka meie oma. Kes on õppind prepper (maailmalõpuks valmistuja ameerika keeles), nagu siinkirjutaja, see võtab muude tööde vahepeal virna suuri mördivanne ja ylespanemata jäänud vihmaveerenne ning saabki poole päevaga kantmeeter vett kogutud. Kaevu jõuab täna taevast antud vesi alles nädala pärast.

Mul said kuivad lammavillast kampsid ja tööpyksid ning -joped otsa ja see tekitas yletamatu soovi kurta inimese jaoks ebasobivalt paiknevate loodusvarude teemadel. Eterniidivedu on pyha toiming ja see peab tehtud saama. Mulle meeldib töötada erinevate materjalidega ja jälgida nende tekstuure, faktuure, dynaamikat ja staatikat, aga iga aine tõesti EI PEA vett sisaldama. Seda enam, et see vesi on täiesti vales kohas vales koguses valel temperatuuril ja sellisena moodustab rammusa kirsi hulluks läinud maailma tordil.

Draakonite lendamise päev

Asju vaadata

Saab yhest kyljest

ja teisest kyljest

kui ma oleksin kepsakam,  siis praegu metsas elaksingi, hingematvalt ilus ja mõnus sygis on. Mõned samblarohelised toad on siin-seal veel alles, aga ykspäev just avastasin mitukymmend kilomeetrit uusi lageraieid. Iga ilus asi siin maamunal saab kord otsa, ja kohe algab igavene november.

Veel avastusi

Mul oli siin kuskil meetrine jupp eneseusaldust. Ei ole ammu näinud, ei tea, kuhu on ära pistetud. Paar päeva tagasi mõtsin, et joonistaks väheke, aga äkki tekkis kohutav iidne hirm endast tuvastatavat isikupärast jälge maha jätta, mis sundis töö alustamata kujul ära panema. Ma parem kohendam puuriita, panen pesu yles ja õhtusöögiks hakkliha sulama, sellest on vähemalt mingit kasu.

Nädal gluteenivaba elu. Kuna keha on juba kannatada saanud, siis tuleb tulemusi veel pikalt oodata, aga ma vähemalt  yritan. Kusjuures ei ole seda meeletut ilmajäetuse tunnet ja leiva-saia-nälga, meil on kaua aega mitmekesise sisuga toidukapid olnud. Iidse kõigesööja-päkapikkude hõimu järeltulijal on meetrine menyy, sest pere väiksemate tervisele tuleb ka mõelda, mitte ainult tuima näoga nisu ja rukist ette visata, sel teemal on meil peetud nii mõnigi arutelu. 

Mul tuli muuhulgas meelde, et mannapudrust ja pannkookidest on mul kogu elu jälepaha hakanud, ja muul ajal pidigi mul halb olema, sest ma olin ju halb laps suurtel jalus, ja teraviljatalumatuse teiseste symptomite täiskomplekt oli ju juba kooli minnes olemas, lihtsalt tol ajal ei olnud see mingi teema. Aga pärast põhikooli tuli u 7-aastane nälja-aeg, millest ma siirdusin omakorda mitu aastat kestnud poolnäljasesse riisiperioodi, ja tundub, et see oli tervisele päris hea, aga siis läks elu paremaks ja "lastele peab ikka putre ja makaroone tegema ja tee ikka võileibu kaa". Kahjuks on tänaseks vähemalt 18-19 aastat omnivoorielu ning muuhulgas järjest syvenevasse väsimuseuima vajumist selja taga ja selle remontimine saab olema pikk ning tulemuslikkus kaheldav. Aga ma vähemalt proovin.

Omaette teema on see, et mina pärisin selle oma vanematelt ja nyyd tuleb võimelda, et minust syndinud laste elus oleks yks häda vähem kui mul. See mõte tekitab juba praegu syymekaid.

Huvitav on, et ma ei mäleta enam isegi seda, kuidas oli elu erksa ja tegutsemisvõimelisena. Saab kyll siit vanemaid postitusi vaadata, aga ma ei taha. See on siiski yks teine inimene yhest teisest ajast, ja las ta jäädagi. Liiga palju asju jäi pooleli või läks kaotsi või raisku, ma-oleksin-pidanud-palju-rohkem-pingutama-sest-kuhu-kõik-teised-minu-vanuseks-on-jõudnud, ja ma ei taha seda mõttetut lootusetust toita. Täna on tähtis liikuda nende jalgadega, mis mul on, asjade juures, mida ma teha jõuan, ja oleks-peaks-tuleks-asjadele mõtlemisega jõudu raisata ei tohi.

Aga alati võib esihoovis jaapani enela põõsa õisi uurida, see on kohe väga tervislik.

Avastusi

Viimasel ajal olen ma muudkui väsinud, nagu kosmosest kukkunud, välja väänatud, ära kurnatud ja mu toss on väljas, selmet olla oma õiges kohas. Ootamatult  sattusin spetsialisti juurde (naistearst!), kelle esitatud kysimused viisid järelduseni, et minu sees elab ja mu sisikonda õgib gluteenitalumatus, sest täiskomplekt symptomeid ja summana päris jäle enesetunne. Veel 1 autoimmuunhaigus, aitäh, universum!

Täna vestlesin eakama inimesega, kes sellega samuti ammu elanud. Ja praegu olen rõõmus, et peale 4 tervistkahjustava teravilja on järel veel u 400 asja, millest toitumisel on leebemad tagajärjed, ja et suvi kestab veel, päike, soe, pilvitu on taevas, meri sinine. Ja et venelaste toss ukrainlaste maa hävitamisel on otsa saamas. Sel nädal on kohe selline ilus.

P.s. antud lillepeenar, väga võimas, värvikas, graafiline ja elujõuline Oudolfi peenar, on tänaseks likvideeritud, sest sisaldas põllumehi huvitaval määral rapsi.

Vihmatriibud aknaklaasil

Mu laboratooriumilaud on suure akna all ja sellest välja vaataja silma toidab lopsakas, lainetav, kobrutav, mahladest pulbitsev elu. See käärib sellise hooga, et ei mahu enam õue ära ja kes vähegi suudab, ronib minu juurde tuppa sooja. Kui ma kuu aega tagasi, troopilise suve õndsas ootuses, tassisin enamuse oma 100st toalillest õue, siis vabanenud sooja parasniiske ruumi katsuvad hõivata igasugu sikud, põrnikad, majasööjad mardikad ja muud umbusaldusväärsed putlased. Ja karjade kaupa noori ämblikke, keda ma siis regulaarselt enne nende linnade tolmuimejaga lammutamist õue kolin - seal on ju ometi VEEL rohkem syya ja pikemad pidulauad. Ja teie, mu kaheksajalgsed sõbrad, olete laisad olnud, miks mulle põmst iga päev laest mõni väike putlane pähe kukub, mh, ah?

Ja õues sajab sooja kerget kesksuvevihma, see jätab aknale triipe ja täppe, millest saab näha Tagurpidimaailma. Selle maailma nägemiseks peab olema õige kollakashall pilvealune ilm, tuba peab olema parasjagu soe ja köögist hoovama valmiva tatrapudru lõhna. Mul ei ole just palju selliseid Armsaid Asju, Mis On Alati Olemas Olnud, sest peaaegu kõik on seotud Inimestega, Kes On Ohtlikud Ja Keda Tuleb Iga Hinna Eest Vältida, ja need Maailma Põhiasjad on tuntavad alati ja ainult siis, kui kedagi läheduses pole, või õnnestub majas  viibivad pereliikmed ja nende vajadused ja hädad korraks täiesti ära unustada. See viimane on võimalik ainult muusika abil, sest ma mõtlen mitte sõnades, vaid helides ja viisijuppides, millega ma saan oma mõtteid vaigistada ja veidi suunata. Muusika kyll ei ole praegu päris õige, aga ma praegu kasutan ära märga ilma ja yritan yles äratada paari vana ja peaaegu meelest läinud laulu. Sellega on halb lugu, sest mul on kyll nägemismälu ja viise suudan väga kiiresti meelde jätta, aga tekstid kaovad kiiresti, nagu neid  poleks olnudki. Ja isegi viisijupi meenumisest pole kasu, sest mu tekstimälu kaob myhinal, vaat mis. Jäävad viisid, vahemängud, kitarrid, trummid ja arusaamatus keeles lauldud pikad ja keerukad lood, millesse ma lahustun ja kaon igatsetud kergusega.

Meie igapäevast kohut

Ilmamere lained on jahedamaks läinud ja meie, õhuookeani syvaelukate, pähe paistev päike ei kõrveta enam nii koledasti. Aga ega siinkirjutaja sellest usinamini jooksu ei ole pistnud, samm on ikka nagu sajanditaguse mängufilmi vangil, kellel triibuline rõivas seljas ja raske pomm jala kyljes. Oi, sihukesi pomme on minul terve silmapiirini ulatuva moonalao täis, igayhel mõni eluseaduste paragrahvi või täitmata eluylesande, või kaaskodanike tahtmistele mittevastamise nimetus peale maalitud, ja minu peas, kus ongi tegelikult see valvuritorn, kivimurd ja okastraadist aedik aatomipommidega lagedaks tehtud kõrbes, synnib aina uusi ja uusi paragrahve. Ma olen iseenda karistamise ringkondlik meister ja vähemaga minu sees elav kohtunik juba ei lepi.

Aa ja vangimajast põgenemisega tegelen ma alalõpmata. Mõnikord tunnen, et peaks rakendama fyysilist vägivalda kaitsetute objektide vastu, selline asi pakub mulle suurt rõõmu ja rahuldust. Lõikan siis puid, nii et elusa kasemahla pilv ymber pea ja teisale jääb hõljuma sooja ilmaga hapnema läinud haava- ja toomepuu mahla lehk, mina aga olen õnnelik, et olen saanud kurja maailma kyljest endale tykikese ellujäämisvarusid rebida. Ja kuskil kukla taga tiksub mõte, et aga puud olid meie hellad velled ja osa elusloodusest, ja ma siis nyyd niimoodi. Peaksin ju olema õrn eluandja, kodukolde omaenda hingeõhuga sooja hoidma ja miu kätesoojus peaks peletama ka kõige karmima pakase. Aga ei ole mina selline, ja jälle yks vangisangpomm juures, ja rahutust jätkub kauemaks - kuidas sellest siis põgeneda?

Teinekord vajan hädasti vaimsema vägivalla tegemist. Asetan lauale spetsiaalse õõvatekitavalt rohelise lõikamisaluse, võtan riiulist paki mulle jaokaupa pähe kukkudes vaikivat protesti väljendavaid kangaid, valin piinariistade kummutist sobiva suurusega terava ketasnoa, ja ribastan, tykeldan, jupendan, lõigun ning peenestan need ilusad suured kangapaanid väikesteks tykikesteks. Miks ma ei kasuta suuri kangapaane, et oleks rahu maa peal ja valitseks leebe äraolu? Miks ma tahan need kangapalakesed veel hirmsate torkivate masinate abil uuteks pulseerivateks ja mõnikord kuntsipärasteks maalilisteks pindadeks kokku liita nagu yks doktor Frankenstein kunagi? Meie esiemad ei teinud selliseid hulle tykke, korralik voodipesu oli valge, voodile käiv kanooniline triibutekk esiemade kangastelgedel kootud, synnis kardingi pidi saama nii, Nagu Alati Tehtud On, või olgu siis maitsekas pastelne poerõivas, ja mitte yks vällamaa narrus ega lolakas kunstitegu, no milleks ometi? Sest minu jaurav pea otsib kõiges mustreid, arvutusi, muusikat, kujundeid, struktuure ja valemeid ning suured kangapaanid, yhetaolised värvid ja igavesti puutumata materjaliriiulid tekitavad minus tapva igavuse ja igatsuse põgeneda. Sinna, kus on mustrid ja muusika. Ja kui ma ei jõua kangaste peenestamiseni, sest lyhikesed päevad, siis yks kavandimapp saab täiendust, et millalgi. Ja jälle yks vangisangpomm juures, mille ärapanemisega tykk tegu.

Oi, ja õues on veel õudsemate kuritegude polygoon, sest mul ei ole ju synnis ja siivas maakoduaed, vaid metsikumast metsikum loodus, millesse ma muude eluvajalike tööde vahel jõudumööda erinevate masinatega käiguradasid ja palliplatse niidan. Esihoovis on praegu Karikakra- ja Köömnepeenar ning mitu Hiireherneklumpi, mille kohal kõrguvad kuldsete tolmukatega kasteheinad, see kaugelt vaadates jõle segadik aga meeldib väga liblikatele. Liblikatel on Mustrid ja nende tantsisklemine palava suvepäeva sees on Muusika, peen, keeruline ja kaunis nagu progerock. Aga see vangisangpomm on seda väärt, sest liblikaid näeb lendlemas väga lyhikest aega sydasuvel, ja ma tahan Korraliku Kodumuru arvelt nende vastu lahke olla.

Minu sees elab ka yks puruvana Kohtunik. Tema on alati olemas olnud niikaua, kui ma ennast mäletan. Oi, kui kuri ta alguses oli, aga elu ei jäta kedagi õpetamata. Praegu on see Kohtunik paaalju leebem. Tema praegu ytleb, et vaieldavad asjad jäävadki vaieldavateks ja sinu sisse pekstud väärtuskonfliktid särisema, nendega ei saa sa rahu enne, kui päris õhta käes ja sa viimast korda silmaluugid kinni paned. Minu sisemine Kohtunik teatab nyyd ka, et pideva vaidlemise käigus peast puruks mineku vältimiseks tuleb teha asju, mille sees on mustreid ja muusikat, sest see hoiab minu vangihinge tuumakõrbes hukkumast ja hoolitseb, et silmapiirini ulatuv Kuritegude nimekiri pysiks enamasti ikkagi moonalaos, mitte ei mataks mind enda alla, nii et masendus matab hinge ja syytunne Valesti Olemise Ja Teiste Inimeste Elu Vussi Keeramise pärast keerab mind toanurka kägarasse ja käsib oma elu käbe lõpetada, nagu enamus mu elust on olnud. Aga mul on tunne, et elus on veel mustreid ja muusikat ja ma tahan veel neid kogeda. Vana kuri kohtunik paneb haamri kolksuga käest ja tõstab mustreid täis monokli,  kaleidoskoobi,  yhe tema hiiglaslikul laual lebavatest, akna suunas ja vaatab, vaatab, vaatab, mustrid lendlevad kaleidoskoobist liblikatena õhku, ja minu Kuritegude ja Syytunde tõesti põhjatust keldrist pimedust kiirgav valus voog saab nende maheda värvilise valgusega leevendatud.

Mitte alati pole see nii olnud. Ja ma pean hoolitsema, et mu sisemisel Kohtunikul oleks kyllalt kaleidoskoope, millega tapvaid varje peletada, ma pean alati seda meeles, ma ei tohi seda unustada ja varjudesse uppuda.

Puudega

Käisin mina oma nähtamatutel tuttavatel kylas. Kuulasin mitutki harivat ja kosutavat vestlust, ise ei hakanud eriti targutama. Lugesin hulka häid mõtteid, endal polnud tungi palju öelda. Sest kui keegi on öelnud midagi sellist, millega ma saan ainult tuliselt nõustuda, siis on juba meel Minusarnase Inimese (TM) olemasolu yle nii hea, et sellest täiesti piisab, ei pea minema Neile seda nina alla hõõruma. Olen juba väga ammu tähele pannud, et oma olemasolust märku anda pole yldiselt  tark, leebematel juhtudel sind lihtsalt  tõrjutakse passiivagressiivselt, palju kordi  on aga juhtunud, et mõni mees leiab, et korralikud kättemaksuaktsioonid on miinimum, Selline Olemise eest. (Hyva lugeja ärgu muretsegu, õudusi täis aastad ja koledusi teinud inimesed on mu pealuu sees peidus ja välja tulevad nad sealt ainult ametiisikute juuresolekul. Teisest kyljest, nad on seal peidus, aga alati minuga.) 

Palju kordi kordunud korduvate vaatluste ja katsete tulemusena saan järeldada, et nähtamatu olla on kõige tervislikum ja kasulikum. Mulle tundub, et hakkan selles vagas kunstis juba kuhugi välja jõudma - kunagi nii haigekstegev valus ja leevendamatu igatsus Minusarnaste Inimeste (TM) juurde pääseda ja valu sellest, et nad tegelt ikkagi polnud Minusarnased Inimesed (TM), vaid parimal juhul lihtsalt yleolevad inimesetõrjujad, on kadund, läind,  otsas. Mälestused on, aga need tänu ravumitele suhteliselt kergesti hallatavad. Ja nii ma siis rõõmustangi selle yle, mis on, niikaua, kui see on, sest mitte alati pole see nii olnud. Seda pole palju, aga mitte miski pole kergelt ega niisama tulnud, kõigel on olnud ysna korralik hind. Mina olen seda hinda teades äriga rahul, aga ylejäänud maailm minuga mitte, seega istun peidus edasi.

Õnneks on, kuhu varjuda, teed on pikad, võpsikud tihedad, puud jämedad, hunnikud kõrged. Lugeja rõõmuks lisan kosutava kaadri sellest,  kuidas põlisrahva esindajad teevad sellestsamast võpsikust puid nagu hullud (anekdoot indiaanlastest käib täpselt meie kohta). Juba märtsis-aprillis langetada ja välja vedada oli puhas mõnu, sest pikk talv oli otsa saand, hilistalv pehme nagu päeva esimene võileib. Viskasin peale lammavillast kampsumi, valuvaigisti sisse, ja võssa. Päris mitu nädalat läks ja kohati oli rõveraske ka, sest seda tööd sai teha ainult hommikul vara kylmunud maaga, ja siis olid lapsed koolis. 

Praegu on veel paar-kolm ruumi lõigata ja lõhkuda, aga peagu 30 on juba tehtud. 5 kollet ei saa eriti vähemaga, olgu öeldud. (Ja vahepeal said lapsed oma koolid käidud ja lõpetatud. Mina olen laisk lontrus, puudega lapse hooldaja ja värki, tööl ei käi, mis mul muud teha ongi kui nt puid.)

Multitaskimine on saadanast, rohimise ja lillede peale ma praegu isegi ei mõtle. Kudumine ja heegeldamine tulevad ka ehk kunagi hiljem, praegu on puust asjad kõige tähtsamad, vt ka eelmise postituse sauna ärakraamimine.

Kuna päikese käes on ikkagi u 50-55 kraadi sooja, siis liigutan aeglaselt ja valivalt nagu mu latimeeriatest esivanemad soojas triiase meres, õhk on pehme ja mähkub tulise voodilinana, higiherned jooksevad nagu kuumad helmed mööda nahka. Ma olen uimane nagu eelpoolmainitud esivanemad, pea on vatti täis, reaalsustaju tundub vale ja kohatu, aga ma olen veel siin.

Lapsed

Sel nädalal oli meil mitut sorti kooliaastalõpetajaid. Ma pidin iga natukese aja tagant sae, niiduki või traktori käest viskama või katkestama sensoorse ylekoormuse tõttu voodis värisemise ja kedagi koolist ära tooma, sest eel- või pärisviimane koolipäev ja. Täna oli samuti sihuke ennelõunase molupesemise päev, sest vanem poiss lõpetas ametikooli. Palju õnne mulle, aitäh!

Fotol näeb hyva lugeja, mis juhtub siis, kui kooliplikal ilusa ilmaga vaba aega yle jääb. Siis ta lammutab paljaste kätega sauna ära. Jah, ta on hulljulge lapsuke. Jah, saunapalgid olid läbinisti mädad ja pehmed. Jah, ma pean seal jätkama tööd riistadega, mida ma lastele veel kätte ei anna. Või kui, siis ikkagi varsti, sest oleme aus, kere on minul juba logu, tegemata kodutööde nimekiri juba päris pikk ja tulebki juba pärijaid välja õpetama hakata.

Ilusat suvejätku mullegi!

Lopsakad lood asjadest

Just tõstsin oma õmmeluse- ja kudumisetoa ringi, sest lõppenud nädala algul Põlva rootsikunnikast e vanakraamipoest, kus myyakse iidse Rootsi kuningriigi aladelt pärit vanakraami, vaat sellest poest ilmnenud uus mahukas kilakolakummut ootas kannatamatult köögist jalust ära viimist, ja mina selle täislaadimist. See tehtud, TÕESTI sai tuba naaaatuke lagedam,ja nyyd saan vajadusel töölaua taga juttusid ja laulusid kirjutada, ja ei peagi paberivirnade, kastide ja karpide vahel kygelevate õmblusmasinatega  võitlema, et paar ruutvaksa ruumi saada. Miskipärast tikuvad igasugu asjad muudkui minu juurde, tee aga ruumi ja leia soe tuba. Igasugu masinad lausa ryndavad ja jälitavad mind. Neist on kyll palju abi, aga mõnikord juhtub... asju.

Vahepeal sai pesumasinatega nalja. Vana masin hakkas lolle hääli tegema ja põrandale pissima, oli teine ka õige eakas, seega tuhnisin internetis ja tõin Maakonnakeskusest ilusti uue. Aga kodus osutus, et tänu kuivatifunktsioonile on sellel mulle vajalikke kindlat laadi PESUprogramme puudu. Õnneks oli just vanemal tytrel just sedasorti pesumasinat vaja ja see olukord lahenes siis niimoodi, Regioonikeskusest  tytre juurest tagasi tulles ostsin meile uue aparaatumi ära. Edasi läks huvitavamaks. Uus internetieeltöö oli andnud meile justkui täiuslike näitajatega masina, aga kolmanda, täiskoguse pesemise eelpesu ajal läks masina trummel kärssama. Ruttu vesi ja elekter kinni, uksed-aknad lahti, öäääk! Tuulutasin köögi ära ja klienditeenindusi pidi helistades, silmamunad paelaga pealuu kyljes, leppisin ekspertiisi ja garantiikorras ringivahetamise aja kokku, sest kui masin on juba 1 korra midagi sellist teinud, siis on tal konstruktsioonis rohkem asju valesti ja lõpuks tuleb ikka uus masin osta. Ma nägin selgesti, et masina vedrustus käitus imelikult ja trummel oli õrnalt lopergune... Too masin jäigi sinna töökotta, sest mehhaanik ytles, et oligi trummel kõver ja mingeid hädakesi veel. Uuesti pool päeva, et Regioonikeskuses vahetusakti alusel uus masin võtta, ja siis õige mitu päeva kullipilgul jälgimist, et kas masin käib korrektselt, kas trummel ...on ikka õige kujuga. Hyva lugeja vist ei tea, et mul on närvid p..ses ja igasugu yllatused löövad sydame rytmist välja ja vererõhu lakke, seega Ei Mingeid Kuradi Tossavaid Yllatusi, Palun!

Ahjaa, pille on mul endiselt palju. Viimased paar aastat on selles mõttes kohutavad olnud, et riigid, asutused, kultuur, kunst, sport ja äri pandi uue ettearvamatu käitumisega gripilaadse tõve pandeemia tõttu tõsisele unerezhiimile, see tähendab, et ka igasugu ringitolgendavad hobimoosekandid pidid oma pillid kotti ja kappi panema. Täiesti tõsiselt, ma heal juhul korra poole aasta tagant võtsin yhe või teise pilli kätte, häälestasin, mängisin pool lugu... ja panin ära. Ma ei suutnud laulda. Ega ka mängida. Aga laupäeval kutsuti mind täiesti ootamatult iidvanade sõbrannade poole sõbra synnipäevaks mängima. Elagu lihasmälu! Ma vist ikkagi proovin veel paremini pillide mängimist harjutada ja ei tassi neid pööningule ära, kuigi ma olen täiesti ebaatraktiivne kahjustatud kaup, mitme retseptiravumi kõrvalmõjude tõttu väriseva kartulikoti konditsioonis ja riietes, millega viisakad inimesed autoparandamise ajal mootoreid kuivatavad, aga ma olen elus!

No ei anna rahu. Ukrainas käib sõda keskaegsete ja tänapäevaste väärtuste pooldajate vahel, keskaegsed on ikka päris arulagedalt marutõbised, aga ma täna parem ei hakka.

Noh

Ma vähemalt MÕTLEN kirjutamisest.

Muidu olen hõre nagu tuul.

..............

Pildil on iludus karukell mu kopsikusuuruses alpinaariumis.

Taevastkukubkurgesid

Andkevägaandeks, iluskevadtulijakõikasjadjatööd kukkusidpõmstyhekorragakaela. Maiteakohekuhupoolejoosta, midahaaratajakuhuedasivisata.  Ohhoijajahhjajaa.

Pikem päev, pikem samm

Vastab tõele. Rohkem päikesevalgust tähendab rohkem tonnkilomeetreid.

Tegutsen st koperdan yhe töö juurest teise manu.

Täna ei saa veel yhegi töö valmimisest ette kanda, aga ehk homme.

Pildil on minu noorem mina loodusjõude taltsutamas.

Aga sellest, kuidas mu elu esimene poest ostetud uus pesumasin teise kasutamispäeva järel garantiiremonti pidi reisima, kuidas õrnal, aga kogenud naisterahval on vestelda tehnikast kogenud, aga dementsevõitu tehnikuga, millised  eluvormid võrsuv...laiutavad aknalaudadel, miks ma pilli ei mängi, kes jooksevad öösiti ymber meie maja, kuidas edeneb Kärbeste tikkimine, mida meie majas arvatakse hulludest diktaatoritest ja mida ma selle kõige juures unes näen, juba järgmises osas!

appi kyll

Kyte on vaja kiiresti metsast välja tuua.

Enne, kui lumi põllult ära sulab. Mul on aint mõni päev veel.

Prokrustes tegutseb jälle

Täna hommikul võttis mu peas kuju kuri kysimus: KAS SEE JUBA OTSA EI SAA???

Sellise meeleoluga edenevad puude kärutamine ja koera julkade koristamine suurepäraselt. Ma oleksin mdg meelsamini näinud, et käru peal on pruunide kuklikeste vahel mõni põhjaslaavi generaalstaabi asjapulk, aga täna polnud antud.

Mul on hulk Kärpseid tikkida, ja aju muudkui säriseb ja lykkab uvitavaid põhjuseid ette. Millised värvikombinatsioonid võimalikest miljonitest valida? Milliseid tugikangaid kasutada, et detailid yksteise suhtes ei liiguks? Kas Kärbeste saajad on tulemusega rahul, mul ei ole ju korralik profimasin, vaid kõvasti tähelepanu ja jälgimist vajav hobikas. Ja yltse, ma olen nii väärtusetu, närune ja kasutu amatöör.

Vähemalt koera s.tt sai koristatud, olgu muuga, kuidas on.

Ja päike paistab läbi alusmetsataimede lehtede.

Väikesed rahvad

Ma arvasin asjadest asju ja see trykiti väikeses lehekeses.

Täna võimlesin veel yhe omalaadse märgotuse juures. Mul on lihtne ja väiklane mõistus, mis teha.

Varakevade märgid

Yleeilsest on linnukesed kevadist lärmi lööma asunud, akendel sirutavad troopilised kapsad oma lehekesi, lauspäikest naudivad kõik, kes saavad. Ma VIST hakkan coviditõvest terveks saama, see närvivaludega variant kestis imelikult kaua ja oli kurnav. Kes minu kuuldes ytleb, et covidit pole olemas ja see kõik on nt juutide vandenõu, saab mu käest karguga piki piilumist.

Puutini sõda Ukrainas on võtnud väga õudsed mõõtmed. Kuna ma olen venelastega koos pidutsenud ja ukrainlastega koos töötanud, siis tunnen praegu sellise ajupestud kindralitest topiste juhitud sõja yle kohutavat pahameelt. Nii töökaid tyype, nagu need ukrainlased olid, pole ma elus näinud, ja nyyd lyyakse neid kellegi vaimuhaige tuju tõttu lihtsalt maha.

Ma PEAN nende heaks midagi tegema.

P.s. inimesed panevad sotsiaalmeedias juba kevadlillede pilte yles, aga minu maja asub vaat sellisel põneval igijääst saarel. Ykskõik, kuhupoole ei vaata, on silmapiirini säravvalge.

Slava Ukraini!

Mitu kuud ettevalmistatud sõda hakkas täna öösel pihta. Venelased hakkasid massiivse pommitamise toel Ukrainas ringi sõitma.

Mistahes sõda on ropp raiskamine. Miljonite eest lastakse asju puruks, inimesed saavad surma, rääkimata hirmust ja reaalsest vägivallast ellujäänute kallal. Ma kasvasingi yles pideva kodusõja sees ja tunnen jälle oma esimeste eluaastate ärevusi. Need sõjad on minuga ALATI kaasas olnud.

Ainult et täna olen tugevam, võimekam ja tohin enda kaitseks kätt tõsta. See ei tulnud niisama kergelt, keegi ei andnud mulle midagi niisama ega armastusest, otse vastupidi. Ja paistab, et õhus on jätkuvalt mitmesuguseid võitlusi, sest mistahes kaos ja häda jõuab kiiresti naaberriikidesse. Tänu laamendamise keskel yles kasvamisele, 1990te kaosele ja Puhja valla kaklustele tean ysna täpselt, mida tunnevad need, kelle põllud värskelt pommiauke täis on lastud, majade aknad puruks lennanud, ja et iga võõras tähendab röövliga taplemist.

Mul on tunne, et lyhike armuaeg on otsa saanud ja JÄLLE tuleb elu eest võitlema või varjuma asuda.

Ma ei palveta, sest palved on jõuetud. Halamine annab vastaspoolele jõudu. Vaikin vihaselt ja kaalun tegevusplaane.

Pea asi

Meeletu kogus lund, millest osa on veel novembri lõpust pärit, sulab tasakesi. Iga päev tuleb vastikut vihmakest, mõnikord koos tugevama tuulekesega. Mõnikord sajab jääkuubikuid ja öösiti salaja lund. Samas tempos jätkates on jyripäevaks maa must, kui optimist olla. Soe ja pehme sulailm aga on enamasti pilves, mida syva-õhuookeanielajas väga ei armasta. Ma tahan päikest ja minu troopilised aknalauasõbrad samuti!

Teisipäevast alates on meil aga avatud karoovaviirusepesa. Kõigepealt tuli 1 laps haigena koolist koju, kiirtest positiivne. Järgmisel päeval jäi teine laps haigeks, kiirtest positiivne. No ja eile õhtul jäin mina. Testi teen ...pärastpoole. KÕIK VALUTAB, KOGU KERE, JALAD, PEA, ERITI PEA, KURAT KYLL. Muidu on nagu tavaline kõritõbi. 

Aga helmekaktustel on õienupud.

Ja mul on maruhea suletekk.

Olgem positiivsed, onjä.

Luuvalupäev ja kärbsed peas

Õhta on käes, ma vedelen voodis ja rullin Pinteresti. See on kunstinäituste, moešõude, käsitöömesside, töötubade ja reisimise eest ja asemel. Jõuan (denim, taaskasutus, moekunst) suuurte, XL teksakleitideni ja imestan ikka ja jälle- kuidas, oh, kuidas naised, kehakaalust olenemata, saavad pikalt kapata kõrgetel kontsadel? Mitte ainult pildistamise ajal, vaid mõned kõneldavasti pikkade tööpäevade kaupa??? Mul on alati, põhikoolist saadik, 3-4-st sentimeetrist kõrgema kontsa peal pöia- ja varbaliigesed koledasti valutama hakanud, nii et kogu elu ei mingit ilu ega naiselikkust. Täna on mul õige mitu paari korralikke ja ilusaid elamisväärselt madalaid jala-anumaid, millest mõned kõlbaksid ka kleidi juurde, kui ma neid kannaksin, aga jälle - mis kleiti kannab inimene, kes ei kasuta kontsi, vaid kärutab puid ja viskab sit...remondib toru? 

Ropp rööprähkleja mõtleb nyyd poolikute projektide lõpetamisele, ja enne ei õmble mitte yks kleit, toodagu ukse taha kasvõi tonn ilusaid kingi (madal, nahast, tänan) ja teine tonn kauneid (teksa, kamo ja suured lillmustrid, aitäh) kleidikangaid. Minu meisterdamiseurkas on praegu soe tänu sulailmadele ja igasugune prokrastineerimine seega kohatu. Jäänud on veel madalrõhkkonnaprobleem, aga selle vastu aitab peenhäälestus kohvi ja ravumitega. See kyll paneb vere ringlema ja laseb töid teha, aga ajab ka koledasti rööprähklema. Ma olen nagu parv kärbseid inimese nahas. Kärbsed on mu peas ja neid jätkub igale poole mujale.

P.s. olen ostnud korraliku portsu tikkimisfaile, lilled-linnud-liblikad, aga konkurentsitult kõige enam kasutan Kärpseid. Antud tööst tuli kingitus tytrele, see oli põllekangas enne välja lõikamist. Ma arvan, et ei ole kohta, kuhu need Kärpsed ei sobiks.

Rajake udus

 Tuhnisin vanemates plogipostitustes, et leida luuletusi. Ja ma leidsin sealt hoopis midagi muud - iseennast. Täitsa lõpp, ma olin elus, mõtlesin, tundsin, suutsin ja tegin huvitavaid asju! Tänaseks on sellest vähe järel, oleme ausad. Kogu see supp, mis seljataha jäi, on mulle palju märke kylge vajutanud. Täna olen ma kuusekännuvärvi ja puupeaga mittekeegi. Suur osa selle tunde tekitamisel on rohkem kui 2 kuud kestnud talvel. Peale lumekyhveldamise, kottpimedatel hommikutel koolilaste sõidutamise, veevärgi täitmisel voolikute lappamise ja puude kärutamise ei ole õue muud asja, päevad on ikka veel lyhikesed, ja tillukeseks kahanenud talvine maailm kägardab ka su enda kokku nagu märja kinda. Aga pimedaim sydatalv on juba läbi, hommikul kellu 7 paiku on idataevas vähem pime ja kõik toataimed on uusi võrsekesi ajamas. Kui kaugemates maakondades vahepeal lumi ära sulas ja inimesed said muru kasvu imetleda ja seenel käia, siis meil on järjest 2 ja pool kuud maa valge olnud, aga talve on ju veel umbes poolteist kuud pluss kylm varakevad. Seepärast on iga roosa ninake ja kollane ladvake kulla hinnaga, see on elu jõud ja oodatud märk veel mäe taga, aga varsti kohale jõudvast kevadest.

Hyva lugeja ehk mäletab, et ma tegelesin vahepeal ketramisega. Et pole tykk aega mu lehtedel voki pilti näinud. Sellega juhtus selline kole asi, et lõnga sai palju, ma pidin vahepeal ju kuduma ka. Nikerdasin sokikesi, käsitsi, varrastega, sest kudumasinate jaoks pole ruumi. Vahepeal tikkisin ja õmblesin, sest oli kingituste tegemise hooaeg. Yleeile aga korrutasin paar vihti lõnga, mis läheb yhe koera- ja kyylikuvilla pakkujale vahetuskaubaks. Jeei, saab ometi kodust välja!

Kindlasti saab kodust välja. Põnev reis võib tulla ka sellest, et meie piiriäärse valduse naabritel käib metsavõtmine ja vend helistas eile õhtul, et harvesteri tuled paistavad soo peal seal, kus ei tohiks. Meil on soo servas veel riba palgimetsa ja levinud tava kohaselt kiputakse yldiselt veits yle piiri ka minema, et saaks suuremad koormad ja rohkem raha tasku panna. Naabritel on oma metsad juba maha võetud, viimane tutike läks eile, meie oma seisab veel pysti ja loomulikult tiirleb sellel näljaseid huvilisi ymber. Aga mina mõlgutlen selle yle, et lapsed on juba suured ja oskavad sae kätte võtta, palk on ju tore ehitusmaterjal nii ymaras vormis kui saekaatrist läbi käinuna. Vend tahab majapidamist lappida, meil on siin materjali vaja, ja milleks osta, kui. Kui just mingid ahned onud neid puid ära ei enne varasta. Kurat, ma lähen närvi.

Nähtamatu

Hommikupoole sõidutasin koolilapsi, kärutasin kyttepuid, tikkisin 1 putuka, pakkisin puhast pesu ja nokkisin veel siit-sealt asju. Lõuna ajal tõin noorema koolist ära ja kuna maanteel lyhikeselgi otsal tahtis uni ära tappa, lasin kodus lapse arvuti taha ja keerasin magama.

Õhtupoole tõusin yles, võtsin osa abikaasi ja tytre häälekast tylist, kytsin ahje, võtsin ravumeid ja viskasin uuesti pikali.

Eile käisin Tartus, naistekliinikus. Väga suur ilus megalomaniakaalne polikliinik, avar, hele, puhas. Naistekliinik oli sama ilus ja arstid-õed sama kenad nagu neil ammustel aegadel, kui ma veel synnitamisega tegelesin. Seekord olid teemaks kauem kestnud hädad. Leiti mingi ...kasvaja ja varsti kylastan ma veel mingeid uuringuid. Mõte kasvajast mind ei häiri, pigem on selline õlekõrre-tunne - 1 ähmane ja kaua vindunud asi on konkreetsema käigu saanud, äkki on selle jaoks isegi ravi. 

Tegelt tahtsin kirjutada sellest, kuidas covidi epideemia on paljud inimesed väga yksildaseks teinud. Sa ei saa enam kuskile minna, sind ei oodata enam, su teeneid ei vajata, sa kaod inimeste mälust. Ja kui see kestab piisavalt kaua, kaotad sa selle näo, mis sul teiste inimestega koos eksisteerimiseks kujunenud oli. Sa ei mäleta isegi, milline sa olid. Ma olen sellist elu elanud kogu oma kuradi elu, synnist saadik nähtamatuna, see oli valus ja see kasvas läbi kogu mu hinge ja keha. Ja sedasama nyyd lugeda paljudest-paljudest kohtadest on õudne. See on MINU osa, yksindus ja nähtamatus on minu elemendid, mina hingan ja joon seda, olengi ise see, väljaspool normaalset maailma, olgu see kõik siin, aga las kõik ilus olla Nende maailmas edasi olemas,  ärgu piinatagu neid sellega, mis minu osa! Ma tahan lugeda Nende ilusaid lugusid ja vaadata värvilisi pilte, palun kestku see edasi, sest see salvib ja lohutab mind mu nähtamatuses nagu kunagi virnad muinas- ja ulmejuturaamatuid seda tegid.

Talvesõimu kah

Hyvad lugejad tundsid kaudselt muret, et kas mina siis oma uberikku ei kytagi, et elektriarve nii väike on.

Tegelt on meil elektrilisi kyttekehasid õige mitu. Ma olen väga ihne inimene ja ykski masin ei pea ainult 1 asja pärast kallist põrandapinda raiskama. Mismõttes seadme ainus töö on nurgas seista ja ilus ...soe olla, ei, sellist asja me ei luba. Nii et lisaks köögi kui talvisel ajal kõigi lemmikruumi soojendamisele on meie aparaatumitel ka nt söögitegemiseks sobivad pinnad, mõni teine muhe kyttekeha peseb samal ajal põrsakommetega koolilaste riideid või siis lugematuid pudrukausse. Ruuter, õmblusmasin ja tolmuimeja lähevad ka töötades soojaks, boilerist rääkimata. Ja valgust andvateks soojaallikateks on 21. sajandi disainikompvekid, nimelt odavad, aga maitsekad ja kenad kandilised led-prožektorid ehituspoest, mis otse märkimisväärselt kuuma annavad. Lisaks mõningad puukyttel ahjud ja pliidid, ja niimoodi ehk õnnestubki jälle kevadeni välja venitada.

Ärme unusta ka sellist iidset tehnoloogiat nagu villasokk ja -kamps, nemad soojendavad sind isegi kohtades, kuhu ahju kaasa võtta ei saa. Ilma lammavillast kytteelementideta oleksin ma juba ammu surnud.

Näljane mõtleb ikka leivast, seksist ja bensiinist, kylmetaja mõtleb kyttekehadest. Hoolimata korralikust talvemundrist on mul alati kylm, kui õues vedelikud jäässe lähevad. Ilus hõbedane lumi on tegelikult valge surm. Sa liigud selle salakavala ja ohtliku kraami peal ja sees ainult niipalju, kui hädasti vaja. Sa ei tohi seda sisse hingata ega endale peale määrida ja hoidku sind kõik jumalad, kui see riiete sisse pääseb. Sest algul ei tunne sa midagi, aga hiljem hakkab Sellega kokku puutunud kehaosa valutama ja ravi võtab aega, kipitus jääb mõnikord nädalateks. See teeb inimese aastate jooksul ravimatult haigeks ja kulutab ta elujõu. Parem on neid säravaid, aga tapvaid kristalle vaadata läbi paksu pakettakna, vaat niimoodi.

Arvepaanika

Paar kuud tagasi, muude katastroofide käigus, läks osade elektripakettide hind lappama. Ajalehest võis lugeda, kuidas inimesed ikka 1200 ja 1500 euri jagu pidid oma rösteri, telku ja veesoojendaja arveid maksma. Mul on kyll fikseeritud hinnaga pakett, aga nädalaid ajusse tilkunud jauramist, valitsuse sõimamist ja muud meedjašjõud tekitas korraliku psyhhol...psyhhiaatrilise barjääri minu ja elektrimyyja vahele. Juba mitu päeva prokrastineerin ja ei taha yhtegi äppi ega keskkonda kohutavalt suurte arvete hirmus avada - minu sisemine Robert McPart vehib jalutuskepiga ja karjub: "Ma ei anna mitttte kellelegi mitttte ainsatki senti oma armsat rahakest!!!" 

Aga looduse st elektronide voolu vasta ei saa. Telo teavitustes on ootamas värskete bittide järele lõhnav trykisoe elektriarve ja ma toksin masohhistliku värinaga seda hiiobi sõnumit. Mul on kõik teised arved veel maksmata, autosid remontida sel kuul ei tahaks, reisimiseks on liiga kylm, majaremonte ja muud mudru saab veel edasi lykata, nii, nii... syda pigistab, kõri kipitab... 44.82 €.

On kyll suur arve.

Nagu tavaliselt.

Kurat.

Ajaloosõimu kah

Head, tervet ja meelepärast uut aastat hyvale lugejale, sest on põhjust soovida tõsiselt, sygavalt ja veenvalt :)

Kui 2022. aasta uks on ettevaatlikult, piiludes, harjavarre abil lahti nygitud, siis esialgu ei ole juhtunud mitte kui midagi. Kamber nr 2022 on rahulik, hämar, käes on hallikas varahommik. Õhus on kyll veel ettearvamatult kulgeva hingamisteede viirushaiguse pandeemia salakavalat auru, hõljub uue Venemaa-sõja kibedat rasvast haisu (see riik on Ukraina piirile ja Pihkva oblastisse, mis on minu suhtkoht naabruses, kolinud hulga sõjapidamiseks vajalikku kraami ja rahvast), interneti-vaatlused näitavad ka mitmesuguste tsiviilkaupade, eriti masinate, vähemalt kolmandiku ulatuses kokkutõmbunud pakkumist, mis oma tootmis- ja tarneahelate juures on juba näitaja, aga ikkagi on tuba veel rahulik ja hämar. 

Tänu elukogemusele ja regulaarselt hapnikupuuduses aega veetvale ajule (ei, sinule, närune mõttetu kasutu omaksehooldaja, pole uuringuid ja ravi ette nähtud, tee oma tööd ja ole vait!) veedan päeviti nii mõnegi hetke, et mitte öelda päris palju aega tunnetuslikult esimestes eluaastates, mille hommikud tänu Moskva ajale olid nt talviti tund aega pimedamad. See tähendas, et talviti hakkas valgeks minema alles peale kl 9. Ja kuna in riil laif on mul jalas villasokid ja seljas piisavalt pikk t-särk ja lammavillast kampsum (aga lapsena mul sihukesi luksusi ei olnud), siis saan ma armulikult ylevalt alla vaadata mälestustele, kus tuli lihtsalt tekinäru sees kangestunult kylmapeidus istuda, või siis märja kylma koolivormi sees koolipingis istuda ja imeilusate kollakaks tõmbunud lambivarjude sees säravate 150-vatiste leenini valguste paistel vaadata klassi ees uimerdavat õpetajat (kellel ka kahtlemata kylm oli) ja õues esimesed poolteist koolitundi märatsevat talveööd. 

Mu järjest tuimemaks muutuv aju kougib oma sahvritest välja selliseid asju, et otse imesta. Näiteks ilmus detsembris välja mälestus rõvedatest lukuga viltsaabastest, mis kooli minnes ja tulles jääkamakaid täis kleepus ja pärast 2-kilomeetrist matka oli võimatu seda lukku kohe lahti saada, aga sellest, et su jalad ja käed on märjad ja kylmast kanged ja valutavad, nii et valu lõikab sydamesse, ja madalad kyllalt laia lõikega saaparaisad lund täis, ei tohtinud kellelegi piiksatada ka. See horrormuuvi hakkas kerima muide minu lemmikkaltsuka- lapitöökangatarnija saapariiuli juures, kus olid just sellised saapad, kenad, puhtad ja kuivad, kenas, soojas, valges ruumis. Selliseid klippe on mul veel hulgim, nii et kui keegi hakkab nõukaaja defitsiiti ja lausvaesust ning Eesti iseseisvuse esimese 15-20 aasta põhimõtteliselt pidevat majanduskriisi, mis mõnel pool ei ole ikka veel läbi saanud, kiitma kui midagi eriliselt helget, kylluslikku ja vaba kõigi võimaluste aega, siis mind huvitab, et mis privileegid tema perel olid, mida tal praegu pole, ja kuidas ta sai nii pime olla, et ei pannud ymberringi valitsevast elust kohe midagi tähele. Sest ma olin kyll erakordselt hulludest oludest pärit, aga eakaaslaste elu detaile, kylavaateid, tänavapilti ja meedias voolavat ma ometi nägin ja kuulsin, need haakusid iseenesest mu silma ja kõrva, ja ikka päris paljudel olid suht samad olud ja varustustase, nii et asi ei saanud olla ainult minu, khe-khe, isiklikus tragöödias.

Praegu mul seda seisu pole, et ilma aluspesuta, ebapiisavate yleriiete ja ainult 1 paari õhukeste kotadega tuleb jala kõmpida kilomeetreid lumetuisus mäest yles, peaaegu nagu internetis levivas „meie vs tänapäeva lapsed”-tyypi naljades. Ka on mul tuba, kus ma ise tohin öelda, kui soe siin olla võib, milliseid esemeid ja kuidas ma paigutada tohin ja suudan, kyttepuid ei pea kuskilt kerjama või hoopis ilma olema, vaid mul on, kuhu minna, millega lõigata ja siis koju kärutada, vesi tuleb torust ja läheb toru kaudu ära ka. Ja selle kõige juures ei ole eriti kellelegi aitäh öelda, sest kogu see mugavustase tuli väga pikkade aastate ja parajate lahingulöömiste käigus, sest mida SINA ometi tahad, istu peidus ja ära roni oma lõustaga inimeste silma alla, kui ei anta /mida iganes/, siis ole ilma, raisk, ja igasuguse vastuhaku eest tuleb kättemaksuaktsioon. Kui meil oleks olnud selline yhiskond, milles igal inimesel on jäigalt määratud roll, nagu veel mõniteist aastat tagasi oligi ja mõnelpool on veel tänagi, siis ma päris kindlasti oleksingi seal, kus veel sajandivahetusel – väga hella pekstud koera närviga põmst kodutu, kes ei suuda isegi inimestega rääkida, sest see on kogetult ja eranditult OHTLIK. Ma ei taha seda yhiskonda ega neid norme mingil juhul tagasi, paraku praegune mõningane heaolu on äärmiselt habras ja 2 aastat uue erakordselt agressiivse hingamisteede haiguse pandeemiat on näidanud, KUI inertne inimkond oma suhtumistes ja loomuses ikka on, keerukates oludes pöördutakse tagasi seljaaju tasemel olevate teadmiste ja kommete e tugevamaõiguse juurde ja seda näitavad ka paljud uuringud ning politsei ja sotsiaalvaldkonna statistika. Seega, ma jään enda juurde – vaja on suurt maja, olgu see siis ykskõik milline, suuri puuriitu, vanarauahunnikut hoovi serva, ja naine, sa õpi torutöid tegema, sest sinutaolistele juba lasteaiaeas õpetatavad prostituudinipid ja rollid ei tööta, kui on vaja võidelda loodusjõududega, ja SINULE ju keegi lihtsa kena palve peale midagi tegema ei hakka. Minu ajus on nn naistenipid seetõttu puudu, ja elus on millegi saavutamiseks vaja läinud kõigepealt jagusaamist surmahirmust kaaskodanike ees ja siis hoopis teisi kehaosi ja elundeid – nimelt neid, millega tassida oma varjupaika kõike eluks vajalikku, sest keegi teine seda ei tee, pole teinud ja ei hakkagi tegema. Ja hoidku jumal meid selle eest, et äkki muutub kättesaamatuks nt mootorikytus, veelgi enam -  eluaseme omamine ning selles hädapärase varustustaseme ISE hoidmise võimekus (no et naabril pole, aga tahab sinu õmblusmasinat ja mootorsaagi endale ja kaebab võimudele, et sa oled ilge riigivastane) muutub selliseks kuriteoks, mille eest karistatakse ka sinu järeltulijaid nii, et veel mitukymmend aastat hiljem on sellest rääkimine raevutekitav tabu. Ja viimaste välisuudiste valguses on see mingil kujul täiesti reaalne.

Selle mõtiskelu valguses on õues valgeks läinud, esimene koolitund on läbi, ja sinakashallikas taevas on yksikuid kollaseid ja roosakaid triipe. Lumi sulab, maanteel on ideaalne uisujää ja kohe pistan ma kirjutusmasina sahtlisse ning viin yhe lapse koos tema puhtapesupakiga yhikasse. Sa mõtle, meil on voodipesu nii palju, et jätkub ka lapsele yhikasse, ja ta ei peagi ette võtma teadmata kestuse ja ooteaegadega liinibussimatka 15 km kaugusele oma moonakottide lohistamiseks, kusjuures matka tuleb alustada hiljemalt 6.15 hommikul, et 2,5 km kaugusele bussile jõuda, maakonnakeskuses on siis ymberistumine. Jälle – ma ei ole mingi eksootiline imeelajas mingil hiigelsuurte vahemaadega tyhermaal, me elame yhest perearsti, poe ja imekombel säilinud põhikooli ning raamatukoguga asulast tõesti 20-minutise jalgsikiirmatka või 4-minutise autoreisi kaugusel, ja erinevad asjakäigud on näidanud, et kaugemates metsatagustes elab VEEL huvitavamates kohtades ja tingimustes inimesi, ja nad tahavad ja suudavad seal elada, aga see ei tule niisama!

Ehk tuleb palvetada, et meiekandi pärismaalaste ja meie järeltuleva põlvkonna õhkõrna heaolu mõnede näruste poliitikute huvides puruks ei rebita ja põrgulikku vaesusse ning orjusse tagasi ei heideta, nagu siin veel alles inimpõlv-poolteist tagasi oli. Vähemalt minul on, millele mõelda ja mida MITTE tagasi oodata. Ja kambrisse 2022 paluks rohkem kõrgrõhkkonda, pidev pilvitus ja udus kuplialune ei kõlba kohe kuidagi. Lyhidalt - päikest!