Nähtamatu

Hommikupoole sõidutasin koolilapsi, kärutasin kyttepuid, tikkisin 1 putuka, pakkisin puhast pesu ja nokkisin veel siit-sealt asju. Lõuna ajal tõin noorema koolist ära ja kuna maanteel lyhikeselgi otsal tahtis uni ära tappa, lasin kodus lapse arvuti taha ja keerasin magama.

Õhtupoole tõusin yles, võtsin osa abikaasi ja tytre häälekast tylist, kytsin ahje, võtsin ravumeid ja viskasin uuesti pikali.

Eile käisin Tartus, naistekliinikus. Väga suur ilus megalomaniakaalne polikliinik, avar, hele, puhas. Naistekliinik oli sama ilus ja arstid-õed sama kenad nagu neil ammustel aegadel, kui ma veel synnitamisega tegelesin. Seekord olid teemaks kauem kestnud hädad. Leiti mingi ...kasvaja ja varsti kylastan ma veel mingeid uuringuid. Mõte kasvajast mind ei häiri, pigem on selline õlekõrre-tunne - 1 ähmane ja kaua vindunud asi on konkreetsema käigu saanud, äkki on selle jaoks isegi ravi. 

Tegelt tahtsin kirjutada sellest, kuidas covidi epideemia on paljud inimesed väga yksildaseks teinud. Sa ei saa enam kuskile minna, sind ei oodata enam, su teeneid ei vajata, sa kaod inimeste mälust. Ja kui see kestab piisavalt kaua, kaotad sa selle näo, mis sul teiste inimestega koos eksisteerimiseks kujunenud oli. Sa ei mäleta isegi, milline sa olid. Ma olen sellist elu elanud kogu oma kuradi elu, synnist saadik nähtamatuna, see oli valus ja see kasvas läbi kogu mu hinge ja keha. Ja sedasama nyyd lugeda paljudest-paljudest kohtadest on õudne. See on MINU osa, yksindus ja nähtamatus on minu elemendid, mina hingan ja joon seda, olengi ise see, väljaspool normaalset maailma, olgu see kõik siin, aga las kõik ilus olla Nende maailmas edasi olemas,  ärgu piinatagu neid sellega, mis minu osa! Ma tahan lugeda Nende ilusaid lugusid ja vaadata värvilisi pilte, palun kestku see edasi, sest see salvib ja lohutab mind mu nähtamatuses nagu kunagi virnad muinas- ja ulmejuturaamatuid seda tegid.

Talvesõimu kah

Hyvad lugejad tundsid kaudselt muret, et kas mina siis oma uberikku ei kytagi, et elektriarve nii väike on.

Tegelt on meil elektrilisi kyttekehasid õige mitu. Ma olen väga ihne inimene ja ykski masin ei pea ainult 1 asja pärast kallist põrandapinda raiskama. Mismõttes seadme ainus töö on nurgas seista ja ilus ...soe olla, ei, sellist asja me ei luba. Nii et lisaks köögi kui talvisel ajal kõigi lemmikruumi soojendamisele on meie aparaatumitel ka nt söögitegemiseks sobivad pinnad, mõni teine muhe kyttekeha peseb samal ajal põrsakommetega koolilaste riideid või siis lugematuid pudrukausse. Ruuter, õmblusmasin ja tolmuimeja lähevad ka töötades soojaks, boilerist rääkimata. Ja valgust andvateks soojaallikateks on 21. sajandi disainikompvekid, nimelt odavad, aga maitsekad ja kenad kandilised led-prožektorid ehituspoest, mis otse märkimisväärselt kuuma annavad. Lisaks mõningad puukyttel ahjud ja pliidid, ja niimoodi ehk õnnestubki jälle kevadeni välja venitada.

Ärme unusta ka sellist iidset tehnoloogiat nagu villasokk ja -kamps, nemad soojendavad sind isegi kohtades, kuhu ahju kaasa võtta ei saa. Ilma lammavillast kytteelementideta oleksin ma juba ammu surnud.

Näljane mõtleb ikka leivast, seksist ja bensiinist, kylmetaja mõtleb kyttekehadest. Hoolimata korralikust talvemundrist on mul alati kylm, kui õues vedelikud jäässe lähevad. Ilus hõbedane lumi on tegelikult valge surm. Sa liigud selle salakavala ja ohtliku kraami peal ja sees ainult niipalju, kui hädasti vaja. Sa ei tohi seda sisse hingata ega endale peale määrida ja hoidku sind kõik jumalad, kui see riiete sisse pääseb. Sest algul ei tunne sa midagi, aga hiljem hakkab Sellega kokku puutunud kehaosa valutama ja ravi võtab aega, kipitus jääb mõnikord nädalateks. See teeb inimese aastate jooksul ravimatult haigeks ja kulutab ta elujõu. Parem on neid säravaid, aga tapvaid kristalle vaadata läbi paksu pakettakna, vaat niimoodi.

Arvepaanika

Paar kuud tagasi, muude katastroofide käigus, läks osade elektripakettide hind lappama. Ajalehest võis lugeda, kuidas inimesed ikka 1200 ja 1500 euri jagu pidid oma rösteri, telku ja veesoojendaja arveid maksma. Mul on kyll fikseeritud hinnaga pakett, aga nädalaid ajusse tilkunud jauramist, valitsuse sõimamist ja muud meedjašjõud tekitas korraliku psyhhol...psyhhiaatrilise barjääri minu ja elektrimyyja vahele. Juba mitu päeva prokrastineerin ja ei taha yhtegi äppi ega keskkonda kohutavalt suurte arvete hirmus avada - minu sisemine Robert McPart vehib jalutuskepiga ja karjub: "Ma ei anna mitttte kellelegi mitttte ainsatki senti oma armsat rahakest!!!" 

Aga looduse st elektronide voolu vasta ei saa. Telo teavitustes on ootamas värskete bittide järele lõhnav trykisoe elektriarve ja ma toksin masohhistliku värinaga seda hiiobi sõnumit. Mul on kõik teised arved veel maksmata, autosid remontida sel kuul ei tahaks, reisimiseks on liiga kylm, majaremonte ja muud mudru saab veel edasi lykata, nii, nii... syda pigistab, kõri kipitab... 44.82 €.

On kyll suur arve.

Nagu tavaliselt.

Kurat.

Ajaloosõimu kah

Head, tervet ja meelepärast uut aastat hyvale lugejale, sest on põhjust soovida tõsiselt, sygavalt ja veenvalt :)

Kui 2022. aasta uks on ettevaatlikult, piiludes, harjavarre abil lahti nygitud, siis esialgu ei ole juhtunud mitte kui midagi. Kamber nr 2022 on rahulik, hämar, käes on hallikas varahommik. Õhus on kyll veel ettearvamatult kulgeva hingamisteede viirushaiguse pandeemia salakavalat auru, hõljub uue Venemaa-sõja kibedat rasvast haisu (see riik on Ukraina piirile ja Pihkva oblastisse, mis on minu suhtkoht naabruses, kolinud hulga sõjapidamiseks vajalikku kraami ja rahvast), interneti-vaatlused näitavad ka mitmesuguste tsiviilkaupade, eriti masinate, vähemalt kolmandiku ulatuses kokkutõmbunud pakkumist, mis oma tootmis- ja tarneahelate juures on juba näitaja, aga ikkagi on tuba veel rahulik ja hämar. 

Tänu elukogemusele ja regulaarselt hapnikupuuduses aega veetvale ajule (ei, sinule, närune mõttetu kasutu omaksehooldaja, pole uuringuid ja ravi ette nähtud, tee oma tööd ja ole vait!) veedan päeviti nii mõnegi hetke, et mitte öelda päris palju aega tunnetuslikult esimestes eluaastates, mille hommikud tänu Moskva ajale olid nt talviti tund aega pimedamad. See tähendas, et talviti hakkas valgeks minema alles peale kl 9. Ja kuna in riil laif on mul jalas villasokid ja seljas piisavalt pikk t-särk ja lammavillast kampsum (aga lapsena mul sihukesi luksusi ei olnud), siis saan ma armulikult ylevalt alla vaadata mälestustele, kus tuli lihtsalt tekinäru sees kangestunult kylmapeidus istuda, või siis märja kylma koolivormi sees koolipingis istuda ja imeilusate kollakaks tõmbunud lambivarjude sees säravate 150-vatiste leenini valguste paistel vaadata klassi ees uimerdavat õpetajat (kellel ka kahtlemata kylm oli) ja õues esimesed poolteist koolitundi märatsevat talveööd. 

Mu järjest tuimemaks muutuv aju kougib oma sahvritest välja selliseid asju, et otse imesta. Näiteks ilmus detsembris välja mälestus rõvedatest lukuga viltsaabastest, mis kooli minnes ja tulles jääkamakaid täis kleepus ja pärast 2-kilomeetrist matka oli võimatu seda lukku kohe lahti saada, aga sellest, et su jalad ja käed on märjad ja kylmast kanged ja valutavad, nii et valu lõikab sydamesse, ja madalad kyllalt laia lõikega saaparaisad lund täis, ei tohtinud kellelegi piiksatada ka. See horrormuuvi hakkas kerima muide minu lemmikkaltsuka- lapitöökangatarnija saapariiuli juures, kus olid just sellised saapad, kenad, puhtad ja kuivad, kenas, soojas, valges ruumis. Selliseid klippe on mul veel hulgim, nii et kui keegi hakkab nõukaaja defitsiiti ja lausvaesust ning Eesti iseseisvuse esimese 15-20 aasta põhimõtteliselt pidevat majanduskriisi, mis mõnel pool ei ole ikka veel läbi saanud, kiitma kui midagi eriliselt helget, kylluslikku ja vaba kõigi võimaluste aega, siis mind huvitab, et mis privileegid tema perel olid, mida tal praegu pole, ja kuidas ta sai nii pime olla, et ei pannud ymberringi valitsevast elust kohe midagi tähele. Sest ma olin kyll erakordselt hulludest oludest pärit, aga eakaaslaste elu detaile, kylavaateid, tänavapilti ja meedias voolavat ma ometi nägin ja kuulsin, need haakusid iseenesest mu silma ja kõrva, ja ikka päris paljudel olid suht samad olud ja varustustase, nii et asi ei saanud olla ainult minu, khe-khe, isiklikus tragöödias.

Praegu mul seda seisu pole, et ilma aluspesuta, ebapiisavate yleriiete ja ainult 1 paari õhukeste kotadega tuleb jala kõmpida kilomeetreid lumetuisus mäest yles, peaaegu nagu internetis levivas „meie vs tänapäeva lapsed”-tyypi naljades. Ka on mul tuba, kus ma ise tohin öelda, kui soe siin olla võib, milliseid esemeid ja kuidas ma paigutada tohin ja suudan, kyttepuid ei pea kuskilt kerjama või hoopis ilma olema, vaid mul on, kuhu minna, millega lõigata ja siis koju kärutada, vesi tuleb torust ja läheb toru kaudu ära ka. Ja selle kõige juures ei ole eriti kellelegi aitäh öelda, sest kogu see mugavustase tuli väga pikkade aastate ja parajate lahingulöömiste käigus, sest mida SINA ometi tahad, istu peidus ja ära roni oma lõustaga inimeste silma alla, kui ei anta /mida iganes/, siis ole ilma, raisk, ja igasuguse vastuhaku eest tuleb kättemaksuaktsioon. Kui meil oleks olnud selline yhiskond, milles igal inimesel on jäigalt määratud roll, nagu veel mõniteist aastat tagasi oligi ja mõnelpool on veel tänagi, siis ma päris kindlasti oleksingi seal, kus veel sajandivahetusel – väga hella pekstud koera närviga põmst kodutu, kes ei suuda isegi inimestega rääkida, sest see on kogetult ja eranditult OHTLIK. Ma ei taha seda yhiskonda ega neid norme mingil juhul tagasi, paraku praegune mõningane heaolu on äärmiselt habras ja 2 aastat uue erakordselt agressiivse hingamisteede haiguse pandeemiat on näidanud, KUI inertne inimkond oma suhtumistes ja loomuses ikka on, keerukates oludes pöördutakse tagasi seljaaju tasemel olevate teadmiste ja kommete e tugevamaõiguse juurde ja seda näitavad ka paljud uuringud ning politsei ja sotsiaalvaldkonna statistika. Seega, ma jään enda juurde – vaja on suurt maja, olgu see siis ykskõik milline, suuri puuriitu, vanarauahunnikut hoovi serva, ja naine, sa õpi torutöid tegema, sest sinutaolistele juba lasteaiaeas õpetatavad prostituudinipid ja rollid ei tööta, kui on vaja võidelda loodusjõududega, ja SINULE ju keegi lihtsa kena palve peale midagi tegema ei hakka. Minu ajus on nn naistenipid seetõttu puudu, ja elus on millegi saavutamiseks vaja läinud kõigepealt jagusaamist surmahirmust kaaskodanike ees ja siis hoopis teisi kehaosi ja elundeid – nimelt neid, millega tassida oma varjupaika kõike eluks vajalikku, sest keegi teine seda ei tee, pole teinud ja ei hakkagi tegema. Ja hoidku jumal meid selle eest, et äkki muutub kättesaamatuks nt mootorikytus, veelgi enam -  eluaseme omamine ning selles hädapärase varustustaseme ISE hoidmise võimekus (no et naabril pole, aga tahab sinu õmblusmasinat ja mootorsaagi endale ja kaebab võimudele, et sa oled ilge riigivastane) muutub selliseks kuriteoks, mille eest karistatakse ka sinu järeltulijaid nii, et veel mitukymmend aastat hiljem on sellest rääkimine raevutekitav tabu. Ja viimaste välisuudiste valguses on see mingil kujul täiesti reaalne.

Selle mõtiskelu valguses on õues valgeks läinud, esimene koolitund on läbi, ja sinakashallikas taevas on yksikuid kollaseid ja roosakaid triipe. Lumi sulab, maanteel on ideaalne uisujää ja kohe pistan ma kirjutusmasina sahtlisse ning viin yhe lapse koos tema puhtapesupakiga yhikasse. Sa mõtle, meil on voodipesu nii palju, et jätkub ka lapsele yhikasse, ja ta ei peagi ette võtma teadmata kestuse ja ooteaegadega liinibussimatka 15 km kaugusele oma moonakottide lohistamiseks, kusjuures matka tuleb alustada hiljemalt 6.15 hommikul, et 2,5 km kaugusele bussile jõuda, maakonnakeskuses on siis ymberistumine. Jälle – ma ei ole mingi eksootiline imeelajas mingil hiigelsuurte vahemaadega tyhermaal, me elame yhest perearsti, poe ja imekombel säilinud põhikooli ning raamatukoguga asulast tõesti 20-minutise jalgsikiirmatka või 4-minutise autoreisi kaugusel, ja erinevad asjakäigud on näidanud, et kaugemates metsatagustes elab VEEL huvitavamates kohtades ja tingimustes inimesi, ja nad tahavad ja suudavad seal elada, aga see ei tule niisama!

Ehk tuleb palvetada, et meiekandi pärismaalaste ja meie järeltuleva põlvkonna õhkõrna heaolu mõnede näruste poliitikute huvides puruks ei rebita ja põrgulikku vaesusse ning orjusse tagasi ei heideta, nagu siin veel alles inimpõlv-poolteist tagasi oli. Vähemalt minul on, millele mõelda ja mida MITTE tagasi oodata. Ja kambrisse 2022 paluks rohkem kõrgrõhkkonda, pidev pilvitus ja udus kuplialune ei kõlba kohe kuidagi. Lyhidalt - päikest!