Laul kunstnikust

Ma nilbelt naeratades neiu uksest sisse lasin
Ja õhtu otsa teda seina peale joonistasin.
Kuid õhtu edenedes otsa saab mul ramm ja rumm,
Sest selgis just, et puudub minul kustutuse kumm.

Nokturn punase ämbriga

Ilm on soe ja õhk leebe nagu päev pärast suurt veeuputust. Maapind on pehme ja paljulubav, eriti tehnikaga pealemineku osas, aga rumal on see surelik, kes loodab silmailu järele otsuste tegemisel kauneid tagajärgi saavutada. (Vihje pori sisse kinni sõitnud autode käsitlemiseks - parem kasutage traktorit.)
Ja siis ma võtsin labida ja istutasin. Lääneloode kaarde okaspuuhekki sai juurde torgitud 2 nulgu, 1 männike ja yle 10 kuusekese. Et tulevikus tormid meie onni uppi ei puhuks.

On värve elus

Inimese elu on rännak. Jõulureedel oli abikaasil vaja kaugelt linnast ära tuua varuosadeks ostetud auto, treileri abil. Õnneks oli mul samal ajal samasse linna asja, sest lihtsast asjast kujunes põnev ja erutav retk märjas, aga jäises lumetormises õhtus. Valesti kinnitatud auto nimelt vajus kohe peale esimest ringteed treilerilt poolenisti maha ja keeras ennast vedava autoga tagurpidi labakindaks kokku, ning halvimast st ahelavariist ja trahvist mitte korras oleva treileri eest päästis abikaasi ohutuledega tagasõitev minu nö turva. Seejärel ohukolmnurk välja, ja paanikas mehe päästsid veel korra minu tohutu kehamass ja teadmised raskete asjade kangi abil liigutamisest. Jäine lörts ja torm tegid asja põnevamaks, aga kaasliiklejad ettevaatlikumaks. Ma pidin ysna kurja häält tegema, et inimene seekord koorma jäigalt kinnitaks. Mõnikord on usu asemel kalkuleerimist vaja... Ja seejärel poolteist tundi ohutulede ja suunatuledega mängimist turvaautona, vettinud jope ja märjad alukad seljas auramas. See, et treileri rehv sõidu lõpuks ära lagunes (tänu eelpoolkirjeldatud mõlkimisele), on väike asi, sest kõik teised muinasjutu tegelased ja võluesemed jõudsid loo lõpuks tervelt ja õnnelikult pärale. See oli väga hädavajalik retk, sest minu auto on sama marki ja mudel ning tihendid, rullikud, juhipoolne uks ja muud kaunid jupid on näe, nyyd omast käest võtta- sest kellel on raha neid jälle kaugesse linna eraldi ostma minna... Juhhei!
Yks päev on ropp lumetorm, teine päev jälev, aga soe tuul, kolmas päev mitu kraadi kaunist virsikuvärvi kylma ja kõik ajalik kristallidega yle kallatud.

Ei midagi erilist

Talve tagatoad on siin majas rohelised.





Aga erinevalt muinasjuttudest on asi helgest meeleolust raas erinev. Nagu ikka, pimedus, talv, aastaid kogetud õudused roomavad kehamälust välja ja tekitavad resonantse mh pikkade painajalike valude ja õudusunenägudega, mille vastu aitab ainult ravumite võtmine. Ma sooviksin oma järelejäänud eluaastad annetada kellelegi, kes neid palju rohkem vajab ja midagi paremat peale mõistab hakata, ning kellel ei ole haigekstegevalt koledaid elukogemusi, mis hiilivad suvalisel hetkel ligi ja kukutavad taeva kaela, sest elu on ju ometi mõeldud selle mõnusaks tarvitamiseks. Aga niikaua, kuni mu sooviavaldust ja selle täitmist kaalutakse, kasvatagem aaloesid ja havisabu.

Täiesti kohatu

Praegu on väike sulaperiood, mis imekaunist lumest pehme porikaramelli tegi, aga see pilt on väärt 1000 sõna. Ja nagunii on ylehomme jälle kylm ja lumi.

Ma ei ela kyll riigipiiri ääres, aga piiripealse tunne on. Naha vahel kiheleb, et peaks tegema jao tisleritöid, st asendama kiirelt paar eriti hullus seisus akent, peaks ära lõikama viimse nutsaka mädapuitu, peaks kirjutama mõned laulud ja õppima korralikku saadet otsast lõpuni maha mängima. Aga valutav kere ytleb, et kõigepealt pese pesu, käruta kyttepuud sisse, pyhi põrand, ja siis alles vaatame, kas sa veel yldse midagi tahad. Ma olen leebe ja lahke inimene ja ei tahagi, sest soe tuba ja puhas kyljealune on asjad nr 1, kui peab piiratud jõuvarusid jagama.
Ei ole see niisama mingi põletik vms, vaid osalt kindlasti depressioon, kes ravumilt tappa sai, on peitu pugenud ja asunud õõnestustööd tegema kere kallal. Ma võin kujutleda ja kõigile rääkida, et lendan, aga ometi tatsan madalal maa peal, sest aastad on teinud oma töö. Ja minu paistes lõust annab kaaskodanikele teada: "Ah, mis tast muud oodata oligi." Hea vähemalt, et neid kaaskodanikke on vähe ja nendega kokku puutumiseks peab tyki maad maha sõitma.

Holmstrup sai vastu pead

Eile õhtul algas jõulumuinasjutt. St korralik lumi tuli maha lisaks olemasolevale muidu lumele. Kuna vallateid miskipärast ei sahata, siis tänasin kõhutunnet, mis ajas mind plekkhobesele uusi naelkumme ostma... et seejärel nentida tõika - maakonnakeskuse 3 kummiposti on kas hõivatud või suletud, muid variante ei ole. Aga ma ei nuta, sest eelmine omanik oli autole MS-d (st vanaduse tõttu naelteta naelrehv) alla jätnud ja seetõttu pole padukiiret.
Polaarõhtu vahetub peagi polaarhommikuga, e ees on veel 2 kuud videvikku. Loodus on mustvalge, linnud on vait, tõbised muutuvad veel tõbisemateks ja kydeva kolde eest ei tahaks kunagi ära minna, sest närvipõletikud... õnneks ilmuvad need platsi alles õhtupoolikul, aga enne seda jõuab... vähemalt lume teeotsast ja käiguradadelt ära kyhveldada. Ka terrassi katuselt, sest see on kyllalt väikse kaldega, mõnus istumiskoht suveks nt kitarristile, kes ei taha oma vorstisaia koeraga jagada.
Aga pealkirjas mainitud tegelane on elupuu sammasjas sort. Käisin peenemaid noori puid kinnastega peksmas, et rasked lumemytsid neile kurja ei teeks. Oi, ma armastan okaspuid. Nad on suurema osa aastast ainsad, kes tuule-, lume- ja tuisuvarju pakuvad ja silma rõõmustavad.