tag:blogger.com,1999:blog-44316163519484443252024-03-19T00:44:09.988+02:00kaarnalillRaske bluesrock uduses aiasmustkaarenhttp://www.blogger.com/profile/07219370776642557461noreply@blogger.comBlogger947125tag:blogger.com,1999:blog-4431616351948444325.post-78681379551657180982024-03-19T00:41:00.002+02:002024-03-19T00:43:37.211+02:00MerehädaVäljas on praegu paha mängida. Sa võiksid seda ju teada ja turvalist tubast elu jätkata, aga ei. Ikka on vaja minna, kuigi tuul puhub tormijope pahupidi, pekslevad puuoksad rebivad sulle eluvajaliku optilise seadme peast ja lennutavad selle kõrge kaarega mõõtmatult sygavasse hämarusse - aga sina jääd ju selle hämaruse siinpoolsesse otsa; jääkylm muda neelab ahnelt jalast lupsanud kummiku ning sul tuleb elu eest oma viimastest varustuseräbalatest kinni hoides lähima varju alla liibata. Mõnikord läheb paremini ja sa ei kanna metsiku looduse rynnakus nii palju kahju, aga ilm on ikkagi jäle ja haigekstegev. Asjatoimetusi tuleb teha kiirelt ja jõuvarusid hinnates, sest loodusjõudude talumine vajab lisajõudu, mis paraku läheb maha teiste asjade arvelt. <div>Rõõm liigutada on kyll alles, kuigi sellel on hind. Mu 12-aastane mõistus nimelt ei suuda alati 120-aastase keha vajadusi meeles pidada ja jookseb liiga õhukeste sokkidega liiga kaugele, ning õhtul peab kuulama närvide pininat ja kõrvade vilekoori. Aga hommik on õhtust lollim ja järgmine päev jälle.<div>Märtsis on juba yksikuid hetki, kus november annab järgi. Näiteks on sajuhoogude vahel võimalik kyttepuud kuivana tuppa kärutada ning natuke ajaloo prygikastist väljailmunud või talvekurjamite poolt tekitatud sodi kokku korjata, aga pydelal pinnasel on selliseks agaruseks sobivaid ehk jalameest kandvaid paikugi veel vähe. Õnneks on minu maja liigveejärvekese keskel, ee, kõrguval saarel, mõne nädala jooksul voolab samune liigvesi mu põranda seest Võhandu poole ära ja ma saan jälle ennast tunda vaba inimesena, mitte Savist Saare merehädalisena. Nagu hyva lugeja isegi aru saab, on mul toas ja toa ymber ainult lyhikeste tiirukeste tegemisest kõrini. Ahje kytta, begooniaid kasta, teksapyksidest tekki õmmelda, valuvaigistit näksida ja nõusid pesta on ju nii tore, aga pysida oma tegemistega, maitea, 50 meetri raadiuses, nädalate kaupa, on liiast. Seni aga, kuni eelkõneldud õuemänguvabadus veel tekkinud ei ole, vaatan õhtuti enda lohutamiseks internetist ilusaid pilta. Mõni aeg tagasi kaevasin kudumismustrite maailmas ja leidsin tõelise pärli. See lihtsalt ei lase ennast unustada. Põhjamaade <a href="https://pin.it/7cTW5HvXh">kudumiskunst on</a> imeline. Ärge vaadake hindu, vaadake mustreid!</div></div>mustkaarenhttp://www.blogger.com/profile/07219370776642557461noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4431616351948444325.post-71139950715080820292024-03-11T21:01:00.009+02:002024-03-11T21:20:07.124+02:00IduMa peaksin praegu varakevadise päikese kullas supeldes õnnelikult puid lõikama ja rõõmsalt oksahunnikuid põletama, nautima oma uue pea hyvesid vanarauaga mängimisel ja, noh, õppind koduhaldjana muudkui lendlema, jättes seljataha korrastatud ruumi ja hästikasutatud aja.<div>Mõned minutid päevas ma seda isegi suudan. </div><div>Kui venitan mõne tunnini, siis on selle hinnaks õudne, piinav väsimus, millega kaasas käivad mõtted on niisama tumedad, kui neid synnitav kurnatus.</div><div>Käisin täna Maa Konna Keskuse Haige Majas, kus spetsialistid vaatasid arvutiga mu kõhu sisse ja muuhulgas leidsid sealt kristalle. Ylejäänud välismaakeelsest jutust ma aru ei saanud. Kuna nad ei teinud dramaatilisi hääli ega äkilisi liigutusi, siis ma ei vaevunud muretsema. Detsember sai yle elatud, näe, lohistasin veel ka märtsini, ees ootab tore kevad, juhhei, auu!</div><div>Praegu aga, kenal väsinud õhtul pärast mitut toredat poolelijäänud tööd, vaevab mind teadmine, et see siis ongi see, ja et tõepoolest, tuleb nentida, et midagi muud see tõesti olla ei saagi, jah. Sa pead järjest ja järjest endale olulistele inimestele, töödele, võimetele hyvasti ytlema. Lõpuks kaotad sa yksteise järel oma meeled, sa ei saa enam syya ja magada, jäävad ainult õudus ja valu. Kuna mu elu algaski justnimelt õuduses ja valus, siis ma tean, mis lõpus ootamas on, ja see ei ole just särav päikeseloojangusse ratsutamine. </div><div>Inimesed on mu elust juba ammu lahkunud. Tööd ja päris mitmed võimed samuti. Praegu on lahkumisjärjekord kuulmise, nägemise ja tasakaalu käes. Söön valitud asju ja magan ainult ravumite abil. Kuna ma veel mäletan, kuidas elu veel näiteks 5 aastat tagasi oli, siis tean, et see tõepoolest ongi see ja midagi muud see tõesti olla ei saagi, jah. Varakevadise päikese võlujõud selle vastu ei aita ja nii jääbki. </div><div>Järeltuleval põlvkonnal on oma väljakutsed, neid tundmatute artistide tragöödiad ei kõlguta. Nädal tagasi kylvas põlvkond tomati ja paprika. Just täna oli kylvikastis tomatitel suurem ärkamine. Vähemalt kellelegi märtsipäike mõjub, järelikult ei ole asi päikeses, tema töötab ikka täpselt nii, nagu tarvis. Huh, jumal tänatud. </div><div><div>
</div><div>
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEj63P_SZwz5QcR6jETHN8aT973NW-NugCLh88sj1R_cXqhDe7Z1mQUGszBI9pdFZevOnnIMWXIo8s9zL34vPbPjSXRKhhL9iyUM2rj3heUiXKry-1WCgzzny2NBPJ_OzKEMvbUjeCWbMlPL_G3vQunF0390LwqXU7_UaC0gER44axYJFVZn3PeBknfbqSk">
<img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEj63P_SZwz5QcR6jETHN8aT973NW-NugCLh88sj1R_cXqhDe7Z1mQUGszBI9pdFZevOnnIMWXIo8s9zL34vPbPjSXRKhhL9iyUM2rj3heUiXKry-1WCgzzny2NBPJ_OzKEMvbUjeCWbMlPL_G3vQunF0390LwqXU7_UaC0gER44axYJFVZn3PeBknfbqSk" width="400">
</a>
</div><br></div>mustkaarenhttp://www.blogger.com/profile/07219370776642557461noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4431616351948444325.post-15547801537066986962024-03-06T08:02:00.001+02:002024-03-06T08:02:40.693+02:00Lilled õitsevadMaakera muutub. Taimed kasvavad seal ja kuivavad seal, kus nad seda tavaliselt teinud pole. <div>Mul õitseb 1 toalill juba terve talve. Õiekese läbimõõt on poolteist millimeetrit ja taim on praegu täiesti yleni õitsev roosipõõsas. Tal kulus selleni jõudmiseks minu juures 2 aastat, enne seda elas ta mitu aastat hollandi kaupmeeste majades. </div><div><a href="https://en.m.wikipedia.org/wiki/Euphorbia_platyclada">Korjus-piimalill (wiki link),</a> ja nagu tuleb välja, on ka tema ainus looduslik kasvukoht hävimas.</div><div>Lõunamaa mehed on viimase 100 aasta jooksul lihtsalt sõjapidamise käigus ära põletanud miljoneid tonne naftat, aga minu 20 aastat vanad autod on loodusele suurem oht. Lollakad.</div><div>Selle peale lähen kastan lilli.</div><div>Nad õitsevad. Vaadake.</div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEjiywUaaDUyc0r2YVJjJ0U1s-Sxmm5pGqoAvXbqoIwy3Clggr24pbyffE1d3fAJRL5ujjWW00jQC02E6ZgDscgEJHsfAwE8_9WtzWydKE4QKZ8cCM1Xk0Y00gHDjA0Z_1Gb7p6Xr-JCzeKsqpMXBxYgcoztDknTuPo-7pNYMxwyN12202uFAknudIB4LOY" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;">
<img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEjiywUaaDUyc0r2YVJjJ0U1s-Sxmm5pGqoAvXbqoIwy3Clggr24pbyffE1d3fAJRL5ujjWW00jQC02E6ZgDscgEJHsfAwE8_9WtzWydKE4QKZ8cCM1Xk0Y00gHDjA0Z_1Gb7p6Xr-JCzeKsqpMXBxYgcoztDknTuPo-7pNYMxwyN12202uFAknudIB4LOY" width="400">
</a>
</div><br></div>mustkaarenhttp://www.blogger.com/profile/07219370776642557461noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4431616351948444325.post-47441765882232235912024-03-02T20:55:00.006+02:002024-03-02T21:21:12.169+02:00Veel stringidest<div>(Huumorihoiatus!)</div>I<div>Teatavasti see maja kõige tagumisem, kylmem ja pimedam nurk, kus ma õhtuti pildi tasku pistan, on nimelt ysna hõre. Seina sees krohvi all on peidus asjad, või õigemini nende puudumine, millele ma praegu mõeldagi ei taha. Seepärast olen ma selle sealt, kuhu ilma suurema lammutamiseta ligi saab, vooderdanud hinnaliste ja soojade materjalidega. Kes kaugelt vaatab, ei saa midagi aru, aga mina tean, et mu und kaitsevad peenemad puidud ja soojemad villad kui keskmisel eesti mehel muidu.<div>Hiljaaegu tekkis möödapääsmatu vajadus osta veidi samast kraami juurde. Tegin korraliku eeltöö, lugesin mitu kuud erinevate myyjate kodulehtedelt tootekirjeldusi ja nii, nii magusaid numbrijadasid. Nädala alguses tellisingi siis koorma ära, et kui hooaeg algab, siis on mul kraam olemas.<div>Eile aga hakkas pihta. Jubinamyyja kirjutas, et just see 1 vidin, mida just mina soovisin, on otsas ja jõuab alles tyki aja pärast meie kodumaale, et kas ma ehk ei taha mõnda analoogi või midagi. Ma selle peale näitasin yles haruldast erudeeritust vällamaa keeles kirjutamisel ja enneolematut sihikindlust ning väljendasin soovi ära oodata just see konkreetne asjake, tänan, parimate tervitustega. </div><div>Mul on ka põhimõtted, teate. </div><div>II</div><div>Kogu elu on ilma oldud, miinimumprogrammil venitatud ja katsutud niimoodi, et jumala eest teisi ei häiri ja neile tyli ja kulu ei tekita, aga siinmajas need asjad enam nii ei käi. Kusjuures see on yks mu uus supervõime - ilma irratsionaalsete syymepiinadeta oma valikutele kindlaks jääda. Mitte alati ei ole see nii olnud, sest ma elasin esimesed 40 eluaastat 19. sajandi elukorraldust viljelevate inimeste keskel ja nad olid tõesti kiired karme karistusi jagama. Neid jätkus ikka kõigisse kyladesse ja linnadesse, kus ma syndima või ellu jääma sattusin, sest vähe lahkema rahva sekka pääsemiseks polnud mul ressursse mitte mingisuguseidki. Aga seeeest oli mul kõva pealuu lollide ideede suhtes ja oskus vaikida. Osutus, et ainult sellest saigi syndida Oma Asja ajamine ja selle abil Millest Iganes Väljaronimine, kuigi kerge polnud seegi, selle eest rõõmuga ja järelejätmatult hoolitsejaid juba jätkus. Ma jään neid kõiki igavesti mäletama, aga mitte andestama. </div><div>Hyva lugeja vaatab, et siin muudkui aint 1 ving käibki - kõik on pahad, kõik kiusavad, ma olen see ainumas lilleke pa§ameres. Ei, nii lihtne see asi ei ole, kuigi siinne ongi žanriliselt vingumisplogi. Ma olengi lilleke, aga pa§amerest on saanud mõnus kompost. Ja kui tarvis peaks olema, siis vingun systeemselt, struktuurselt, ja protsess peab alati saavutama mingi positiivse tulemi. Elu on aga näidanud, et ylejäänud inimkonnal on paljudel sõnadel või koguni teemadel teine infoväli, emotsioon ja isegi sisu, sest see inimkonn on ju hoopis teistsugust elu elanud ja sõnad selle käigus veidi teistsuguse sisuga täitnud, me oleme mõne asja suhtes yksteisest meeldivalt kaugele kasvanud. Minu elus on rohkem kasu muidu negatiivseks peetavast, olgugi konstruktiivsest kriitikast ja muidu negatiivseks peetavast, aga ikkagi liigutatud mateeriast, mitte kenast rollimängusooritusest, mida iganes keegi minult ka ei oota. Ja kuna ootustest toituvad halbade asjade peegeldajad on väga kaugele jäänud, siis saan rahumeelega paremate asjade tekitamisele keskenduda, olgu siis minu sees või väljaspool. Tänase teadmise juures näen, et mu uus pea võib olla kõva, kompromissitu ja mitme päästikuga tõsine lõhkekeha, aga neil vähestel, kes mu lähedale jäänud on, on sellest ainult rõõmu ja kasu olnud. Ma jätkan.</div></div></div><div>III</div><div>Pildil on mu väga kaua otsitud synnipäevakink - leegivahtrast sahtel ja syletäis stringe (Guugli tõlke abil tehnilist teksti lugeda on lõpmatute imede allikas.) Ma valisin nii kaua, et kõik suitsutatud eukalyptist, salmilisest saarest ja lihtsalt koapuust isendid kadusid poest ja miskipärast tagasi ei tulnudki. Kuuske ja mahagoni aga juba on niigi, võtaks siis vahtra, soovitavalt põlenud päikese värvi... Selle isendiga tekkiski tänase lorilaulu I salmis mainitud olukord... Ja kui seegi peaks kadunuks jääma, mida ma siis riidekappi kleitide vahele kyljelauaks pistan??? On ju ilus?</div><div><div>
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEj57T3D5KQEWizhWx1VjANPBL-XdVYhUFl_C9Ya6_h2oH2TAQUul0Rcq4r7JvZ-ukslcmqTN291dUIC72h9izVsraJWZZZmJAGP1ZoECTOXynyDFHnQTLp5FhAXH-WlTx736ZurqvG8GrcI1UAwB6d4z70kQiyvLFzfuwaN2E60PjftKNpQviKs3zGtfvM">
<img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEj57T3D5KQEWizhWx1VjANPBL-XdVYhUFl_C9Ya6_h2oH2TAQUul0Rcq4r7JvZ-ukslcmqTN291dUIC72h9izVsraJWZZZmJAGP1ZoECTOXynyDFHnQTLp5FhAXH-WlTx736ZurqvG8GrcI1UAwB6d4z70kQiyvLFzfuwaN2E60PjftKNpQviKs3zGtfvM" width="400">
</a>
</div><br></div>mustkaarenhttp://www.blogger.com/profile/07219370776642557461noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4431616351948444325.post-76121001839834791812024-02-27T02:34:00.002+02:002024-02-27T02:41:02.734+02:00VibratsioonMõni päev on mul elu veidruste peletamisel edukam kui mõni teine. Paljakäsi elu vastu enam ei saa. Täna kasutasin selleks sihukesi nuie.<div><div>
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEhME9mSyQiU1gKBkfN4Rs9JjEIXuXuvYFHHCbnKOCeCgreSt9omKFF1qClpyNCCUcJNubSS6NrC0ghSmOnfndIV0y7NRJ59RmpkgsQkgm9jlRA70x13eh9Sz5zcjaq9v_bEOd4nxDKZY0OLXKFKtKbcOBBnChb2gOYHPrVNbZmttzLNVGTnsMj-YoeftRE">
<img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEhME9mSyQiU1gKBkfN4Rs9JjEIXuXuvYFHHCbnKOCeCgreSt9omKFF1qClpyNCCUcJNubSS6NrC0ghSmOnfndIV0y7NRJ59RmpkgsQkgm9jlRA70x13eh9Sz5zcjaq9v_bEOd4nxDKZY0OLXKFKtKbcOBBnChb2gOYHPrVNbZmttzLNVGTnsMj-YoeftRE" width="400">
</a>
</div>Pooled neist on tytre omad, uku ja väike akust, sest meil on erinevad käed ja töövõtted. Mul riidekapis tglt on veel mõned, et erinevates olukordades oleks sobiv malakas võtta.</div><div>Vabariigi aastapäeval pärast kiluvõileiva manustamist toimus samase laua ääres ka lastega lauamängu mängimine, aga paraku ainus seltskonna- ja lauamäng, mida ma naudin, on pillimäng, teistest mängudest ei taha ma midagi teadagi. Täna oli siis jätkumäng. Ja me mängisime oma tavalisi laule, aga nii, et mul praegu, esmaba öösel kell 2, on ikka veel karp lahti. </div><div>Tuleb nentida, et lapsed ei omanda mitte seda, mida sa neile räägid, vaid seda, mida sa igapäevaselt teed. Nentida tuleb ka, et musikaalsus ja kola-armastus liigub meie peres naisliini pidi. Kui pojad ei võta kidrat kätte, sest issit ei uvitanud, noorem poiss tglt natuke ukut ja trumme tilistab, kui ma yksi või koos noorema tytrega mängin. Vanem tytar elab kaugel ja töötab kõvasti, noorem tytar on veel väike emmemuna, aga pilliasja suhtes meeldivalt osavõtlik, kui juhtub meeles olema. Ja veel, et see mu kidraõppimisvõimelisim lapsuke suudab viimasel ajal kaasa mängida. Seda ei juhtu kyll päris iga päev, aga ma näen, et talle jäävad asjad kylge ja ta tahab sellega tegelda. </div><div>Mitte kunagi varem ei ole mitte keegi muga niimoodi mänginud, kui tytar praegu. Tingimusteta, nägusid tegemata, rõõmuga. Ja ma olen pille mänginud oma 40 aastat... Ma õpetan sellele lapsele kitarriasjandust nii 3 aastat. Ta on taibukas ja nyyd juba võimeline väga hasartselt lugu kaasa tegema. Kuna ma ise mängin ja laulan temperamentselt, viguritega ja tagasihoidmatult, siis õpetan seda ka talle, ja tundub, et see on lapsele meelepärasem kui korrektselt istudes vaoshoitud häälel lugulaulu vesta. Me lihtsalt oleme sellise loomuga ja see mänguviis töötab meie mõlema jaoks.</div><div>Aga ma ei laula ega mängi niimoodi, kogu sydamest, väljaspool kodu peaaegu mitte kuskil ega kellelegi, sest see rõõm peab jääma puhtaks ja puutumatuks. (Käin kyll enda vormishoidmiseks 12-keelse akustiga kylakapellis yhte varalahkunud Andrest asendamas, aga see on ju hoopis teise repsi ja meeleoluga asi.) Elu on näidanud, et ylejäänud inimkonna jaoks on see Minu Asi vale ja inetu, nii et ma naudin seda siin, ja nemad selle puudumist seal, ja me kõik oleme õnnelikud sellega. </div>mustkaarenhttp://www.blogger.com/profile/07219370776642557461noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4431616351948444325.post-25710699175427027052024-02-25T20:53:00.005+02:002024-02-25T22:42:43.732+02:00Suur sulaUvitav. <div>Jälle on mu tööpäevakesed imelikult lyhikesed, paraku on sellel põhjus. Osutus, et mul on mõned väga kõverad kohad ja need on nyyd võtnud vaevaks iga jumala päev valutada, sygelda, hõõguda ja palavikku tekitada. Tänaseks on see juba päris lootusetuks muutunud ja ma hakkan oma olemasolust juba väsima ja tydinema.</div><div>Millalgi detsembris nägin esimest korda elus oma rangluid. Ausalt, kunagi varem oma elus pole ma nii vähe paistes olnud kui praegu ja liigvee alt ilmub välja tõesti põnevaid asju. Näiteks parem rangluu on vasakust vähemalt sentimeetri eespool ja seetõttu on kaela ning näo poolte lihased silmapaistvalt erinevad, kumbki näo- ja kaelapool kuuluks nagu erinevale inimesele, erinevus on tõesti sentimeetrites. Parem põlv ja säärelihas on ka kõveramad ja auklikumad kui vasak. Tundub, et see on niimoodi kujunenud pikema aja jooksul, sest lihased võtavad kuju kinnituskohtade järgi ja kasvavad aastaid, aga miks see just praegu niimoodi välja tuli ja miks just parem kehapool silmapaistvalt rohkem on kannatada saanud, on arusaamatu. Ma ei ole oma teadlikus elus suurte luumurdudedega liiklusõnnetust yle elanud ega koledasti kukkunud, aga sport, puulõikamine ja muud taolised kerged lõbustused selliseid asju kindlasti ei põhjusta. Samas on mu elu esimeses otsas pikemate mälukaotusega kohti, eks seal on nii mõndagi peidus.</div><div>Mu kere on võrreldes kaaskodanikega kuidagi eredalt ebasymmeetriline ja kõrvaltvaatajaid see ilmselt häiriks. Häiris juba aga siis, kui ma veel symmeetrilisemana näiv, rõhutan sõna "näiv", ymarvorm olin, sest sihukese koht pole inimeste seas ja mis kõik veel sinnajuurde käis. Ma ise ei pea oma uut kõvervormi absoluutselt inetuks, otse vastupidi - huvitav on uut ennast tunnistada, kere on hommikupoolikul ka piisavalt funktsionaalne, nyyd pool aastat ka tunnetuslikult nii kerge, et mõned kodutööd kohe hommikul oma kergust nautides rõõmuga ära teha, enne, kui maakera kõikuma hakkab, nii et syda läheb pahaks. Ja mis eriti tore - mitte kunagi varem pole ma saanud kanda normaalseid sooje ja/või ilusaid riideid. Tunne on, nagu oleksin paradiisi sattunud. Aga paraku on mu keres juba miskine madu ja ma tean, et ei saa siia väga kauaks jääda, eespool paistavad juba tõelise põrgu tulukesed. On asju, mille põhjuseid ei saa tagasi pöörata ega ilusaks luuletada, ja mille kasvamist sa saad ainult vaadata, mitte aga peatada. Aga niikaua, kuni põrgu leegid veel taevavalgust ei kata, mängin olemasolevate mänguasjadega ja vaatan internetist ikka ka uute järgi. Mõista-mõista, misse on - kallist puust ja 12 stringi, aga ei ole pesusahtel?</div>mustkaarenhttp://www.blogger.com/profile/07219370776642557461noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-4431616351948444325.post-25156612009471197232024-02-23T20:47:00.002+02:002024-02-23T20:50:34.215+02:00Nõelaga või ilma, selles on kysimusErinevalt kapsategijatest kasutan mina oma asjanduste tegemisel lippide ja lappide koostamisel nõelu. 12 paari musti ja vähem musti pykse on peeneks lõigatud ja tundub, et rohkem ei ole vaja kapi otsa inventeerima ronida. Lõikamise etapp on läbi ja pool tekki koos, teise poole sisse läheb palju aeganõudvamaid, aga lõbusamaid tagurpidiaplikatsioonidega tähekesi. Praegu on päevakorral madalrõhkkond ja ma keskendungi kasututele, aga meeldivatele tegevustele - kasulikke asju saab parematel päevadel niigi tehtud, nautigem siis ometi halba enesetunnet, väikest palavikku ja imelikult valutavat keret! See sobib nagu valatult köögi soojaks kytmiseks, laua puhtaks pesemiseks, sellele kalli vällamaa õmblusmasina asetamiseks ning laua all vedelevasse, maitea, basskitarri? elektroakusti? noh, selle Ibanetsu combovõimu sisse telefonist väga hevi muusika suunamiseks. Ma ei saa järjest kaua õmmelusemasina taha istuda, vahepeal on vaja jalakesi sirutada ja natuke muid töökesi teha. Yhe protsessi juures kinni jooksnud mõte pääseb teist asja tehes alati kännu tagant lahti. Ja tagumiktundidest synnivad tonnruutmeetrid.<div>Akendest väga välja vaadata ei taha, seal paistab masendav hilisjääaeg, kus sulav liustik valgub yle hõredate lömastatud rohttaimede, talviste tormide poolt viltu vajutatud puukõverike vahel endale vääramatult teed tehes. Siin ja seal, kus alles läinud suvel õitsesid miljonid rukkililled ja kiigutasid oma õrnu blonde päid karikakrad, on mõrvarlikult läikivad salakavalad põhjatud järvekesed. Täna hakkas yks naabrionu kyttepuid tegema ja sõitis ATV-ga, mina siin laugaste taga pean hooaja avamisega veel ootama. Seniks õmmelgem!</div><div><div>
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEh4Saz3s6YW2UPLJLvb4_If8_FdWJDOWoPg8fOMQyyr6fXFVJTzXsWbyuEwQzgpH_fmYSVvfmgfOTYBJJOa-cJNRygH0q1FPOjmc1Bg_xXh27j6SeojtEufl0GMB_tyM7bMBBUnYb2S76laSSFDwWIqdy1LTbPlYIlGXFeLH_ugWJUjsXEtcpbdYbcwqyY">
<img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEh4Saz3s6YW2UPLJLvb4_If8_FdWJDOWoPg8fOMQyyr6fXFVJTzXsWbyuEwQzgpH_fmYSVvfmgfOTYBJJOa-cJNRygH0q1FPOjmc1Bg_xXh27j6SeojtEufl0GMB_tyM7bMBBUnYb2S76laSSFDwWIqdy1LTbPlYIlGXFeLH_ugWJUjsXEtcpbdYbcwqyY" width="400">
</a>
</div>Ja ärgem mõelgem pea kohal rippuvatele raskustele!</div><div><div>
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEh6GMzeLRT5kfVQcUUDKve4cVVwTid31RHy66GNAvc_zszpnAqk7uDqUh_Q8pEsrJljbFstiL2YLM0WrEA4uuwh-2YMtBkD_b-kntRot2HWmAB2UwqWsO0Q9ZZZlQuhLgf1LW-Feqinj4kO-Sis-jRdOIUCWbirfcMHYakUoSo37hs78Sd5l5KTeqKCrNg">
<img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEh6GMzeLRT5kfVQcUUDKve4cVVwTid31RHy66GNAvc_zszpnAqk7uDqUh_Q8pEsrJljbFstiL2YLM0WrEA4uuwh-2YMtBkD_b-kntRot2HWmAB2UwqWsO0Q9ZZZlQuhLgf1LW-Feqinj4kO-Sis-jRdOIUCWbirfcMHYakUoSo37hs78Sd5l5KTeqKCrNg" width="400">
</a>
</div><br></div>mustkaarenhttp://www.blogger.com/profile/07219370776642557461noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4431616351948444325.post-4683855788719779082024-02-13T13:41:00.004+02:002024-02-13T17:35:56.266+02:00Jääst maailmYleeile hakkas põnevat ja erutavat jäävihma sadama, millalgi lisandus sellele, vähemalt meie kandis, tugev idatuul. Tänaseks on see sade kõik pöidlast peenemad esemed, eriti puud ja põõsad, vorminud latvadega lääne suunas viipavateks jäätontideks, muu maailm on lihtsalt yhtlase superliimiga kaetud. Elamusele lisab vinti asjaolu, et koolilapsed tõid jälle oma biolaboritest põnevaid eluvorme, kes/mis nyyd mu kõri paiste on ajanud ja aju õgivad. Lastel lihtne, nemad on vintskemad ja neile jääb veel palju aastaid tervena edasi elada, aga mina, aga mina. Ja ma õrnroosalt, valusmagusalt kahetsen oma pyhabast soovi kenal tuulevaiksel talvepäeval oma uut, imekaunist 67-kilost mind kena tumerohelise päkapikumantliga, aga ilma lammavillast kampsumit ja topelt aluspesu panemata, jalutama viia ning kahjuks selle käigus ka kylmetada, ehk tapjatatipisikutele lausa kahel käel soodne eluvõimalus kinkida. Oi kurja. (Aga oleme aus, kuna mul on jäänud juba 20 aastat vähem ilus olla, vahepeal olin ju räigelt paistes ja pikad aastad ka magamatusest ning igasugu õuduste ainulahendamisest paras topis, siis kavatsen edaspidigi olla kogu sydamest edev ja väljanäitamishimuline, nii et ei mingit tõsist kahetsust ega vaga eneseparandust.)<div>Lapitöö edeneb. Aeglaselt kyll, aga ikka. Tegema hakates polnud peensustest veel aimugi, aga materjale lahti lõigates hakkasid need ise ette ytlema, mis neist tulema peab. Ma ise ei pea absoluutselt mõtlema, ainult lõika lahti ja õmble kokku. Ega praegu hästi ei jõuaks ka midagi kalkuleeritleda, viimased 6 ajurakku on hõivatud nina nuuskamise, ahjude kytmise ja majapidamist katvast tolmukorrast möödavaatamisega. (Nimelt iga jumala asi, mis ma teen, tekitab kõvasti tolmu, aga praegu pole õige hetk selle rookimisele jõudu raisata.)</div><div>Pildil on abimees töölaua loomingulist segadust hindamas ja korraloomiseks maatriksit valmistamas. Hea, et meie majas keegigi terve on.</div><div><div>
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEghmI_4qEin7AXb10jeTf8ASVJjjBYgcQYi91HDxgzYuRujYBbkNBn5v6JyFqPns9XnaZsb0AeJ2-rUrPDdw3rzVmbRafz6IcKMdxlElBgE5fRHgsmO3DxQPCuCLvaVVER6n-akGPU-HVZSJhiP5u56vWEieE1RdqYsjcCingHCIEuHytk6jr082rSthvM">
<img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEghmI_4qEin7AXb10jeTf8ASVJjjBYgcQYi91HDxgzYuRujYBbkNBn5v6JyFqPns9XnaZsb0AeJ2-rUrPDdw3rzVmbRafz6IcKMdxlElBgE5fRHgsmO3DxQPCuCLvaVVER6n-akGPU-HVZSJhiP5u56vWEieE1RdqYsjcCingHCIEuHytk6jr082rSthvM" width="400">
</a>
</div><br></div>mustkaarenhttp://www.blogger.com/profile/07219370776642557461noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-4431616351948444325.post-76326086747773589052024-02-06T09:34:00.001+02:002024-02-06T09:34:24.639+02:00Hoolas hoojooks suuremaks tööksYritan oma organiseerimisvõimele jalgu alla togida ja pojale teksapykstest lapitekki tegema asuda. Juba pealt aasta kapi otsas oodanud musta ja vähem musta värvi pykse jätkuks kauemaks, no kohe mitme teose loomiseks. Eile õhtul sundisin ennast isegi esimest 6-7 pyksipaari lahti lõikama, sellega peakski nyyd ilusal hommikul jätkama. Õues on õrn talveilm, sajab laia jõulu- ja suusalund. Paraku käib sellega kaasas ka madalrõhkkond, õhk on paks, raske ja rõhuv, mul on jäledad vaprusevärinad. Ja kogu elu kestnud sund teha midagi vajalikku lammutab kõige esimesena, sest materiaalne maailm tahab ju ometi kytta, koristada, remontida. Kuradi värinad, nad on mind juba väga palju aastaid tyydanud ja paljude asjade ärategemist vägagi seganud.<div>Yhes plogis oli juttu sellest, et kui sa oled oma elu koledused lõpuks selja taha jätnud, siis naerata, naerata, naerata, ära tekita endale ise kortisooli, see teeb haigeks. Paraku, 48-aastase praktikuna ytlen, et kui su kortisoolipump huugas pidevalt juba enne seda, kui sulle esimest korda elus pilt ette tuli, ja selle kytte eest hoolitsesid konkreetsed onud pidevalt, erandeid tegemata, tugevamaõigusega, pikka aega, kogu oma elu ja mõnuga, siis millalgi kulutab see sind lihtsalt läbi. Jah, ma elan nyyd juba 7 aastat maailma ilusaimas ja turvalisimas kohas. Jah, ma korraldasin selle endale ise, kuigi see võttis väga kaua aega. Jah, ma suudan endale ise kytte, toidu ja sõidu korraldada. Jah, ma suudan ilusaid mõtteid mõelda. Ma mõtlen ilusaid mõtteid isegi siis, kui syda klopib, suus on oksemaik, käed värisevad kontrollimatult ja jalad ei kanna. Seda ei ravi ykski ravim peale anesteetikumide. Aga seeeest suudan ma nyyd isegi värisedes ilusasti mõlgutleda! Aga miks see nii on, sellest ärme ometi räägi, see on musta pesu inimeste ette laotamine, ma pean ise parem olema ja rohkem pingutama!</div><div>Mõnikord see isegi õnnestub. Aga ma olen sihukeste nõudmiste vastu ysna tuim loom, pingutan ainult oma hõimu jaoks, ehk nende, kes meil siin kohapeal elavad, ja peksan ilusatele mõtetele ruumi jätmiseks igasugu onud (ja mõned neile kaasa kiitvad tädid) ikka päris kaugele. See on elusid päästnud, teate. Ma jätkan.</div><div>P.s. annan pärast teada, kas ja kuidas teksapyksivirna tillukesteks lapikesteks lõikamine edenes. Ilusatest mõtetest on tõesti palju kasu, aga naeratada ma ei oska. 😀😃</div>mustkaarenhttp://www.blogger.com/profile/07219370776642557461noreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-4431616351948444325.post-89323884552364782602024-01-31T15:49:00.001+02:002024-01-31T15:49:50.615+02:00Väike kolmapäevane lobaPäev on pikem ja elu kiirem, terrvis on ka väheke vähem halb, seega teen igasugu tegemata kodutöid ja treenin talviste aigustega niruks jäänud mind ajaks, mil varemed valge betooni alt välja ilmuvad. Siis ei ole enam aega musitada, vaid tuleb 2 talve vahel olevad mõned närused suvenädalad mitme aasta tegemata tööde klaarimiseks ära kasutada (vt varasemaid poste aaaaastaid kallist tööaega ja -jõudu ära raisanud teraviljatalumatuse ja põmst 2 kuud kestnud väga tyytu kõhuhaigeoleku kohta). Aga selleks kulub palju Mind ja lugematul hulgal alusetut optimismi. Ma juba praegu plaanitsen, paanitsen, hoolitsen, voolitsen, maalitsen, igatsen ja armastan kõike seda, mis mul on, olenemata sellest, milline see on, sest miski ei jää igaveseks nii, nagu on. Ja selle kõige kõrval jääb õige vähe aega vahest korralikult maha istuda ja mõnusam kirjatöö toime panna. Hyva lugeja kahtlemata tunneb end mahajäetuna, sest ma käin kyll kylas, aga ei võõrusta, loen, aga ei kirjuta. See on ju ebaaus. Olen oma nähtamatute sõprade seas tõsiselt primitiivline neandertaallane. <div>..........<br><div>Päev on juba julgelt poolteist tundi pikem ja tekitab lootust talve lõppemisele. Ma vajan seda igal hilistalvel kasvavat tunnet väga, näljaselt ja lõppematult.</div><div>Aga seni kärutagem puid, õgigem ravumeid, remontigem majapidamisvidinaid ja laulgem <a href="https://mustkaaren.blogspot.com/2024/01/7-kallimat.html">1 laul</a>.</div><div><br></div></div>mustkaarenhttp://www.blogger.com/profile/07219370776642557461noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4431616351948444325.post-7596677505333521252024-01-14T18:05:00.001+02:002024-01-14T18:05:12.543+02:00Tunnistan, et...ei ole väga meeldiv olla. Normaalsed inimesed on haiged ja saavad terveks, aga detsembri algusest saadik ma normaalne inimene kohe yldse ei ole. Seltskonnaajakirjandusele* sobivaid kirjeldusi kirjutada pigem ei viitsiks, mainin ainult, et ei saa enam selle maailma toitu syya, põmst igast asjast hakkab rohkem või vähem halb. Aga kuna ma olen põmst kogu elu oodanud, millal see ometi otsa saab, siis olen praegu teataval viisil rõõmus - võib-olla ei tulegi enam kaua oodata. Lapsed on juba suured ja saavad ise endaga hakkama, ja ylejäänud inimkonda see ei puuduta yldse. Sellel asjal on ainult 1 miinus - pidevalt ja mitmekylgselt halbolek väsitab ja see teeb asjaliku päeva väga lyhikeseks, nii et igatlaadi vara ja muidu koli kordaseadmine võtab niimoodi aega terve sajandi, mida mul aga ei ole. See-eest on mul aga koli... Mu uus pea on hämmastunud - alles pool aastat sain elada elu, mis ka elu moodi oli, ja nyyd siis siukesed pöörded.<div>Aga, aga. Praegu on ju jaanuar. Talv, pime ja kylm. See aga saab varsti otsa. Hiljemalt märtsi lõpus, kõige hiljemalt aga jyripäeval tuleb päike välja ja ma saan päevapealt täiesti terveks, panen saekoti kokku ja sõidan metsa. Niikaua kannatagem!<br><div>-----</div><div>* - vihje meditsiiniajakirjale "Kroonika"</div></div>mustkaarenhttp://www.blogger.com/profile/07219370776642557461noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-4431616351948444325.post-6548066635617219522024-01-01T18:17:00.004+02:002024-01-01T18:26:40.570+02:00Uus luudHommik algas imeliselt.<div>Enamus mu hommikuid on imelised, või siis peaaegu imelised. Alustan uut päeva nagu uut elu. Isegi kange kere ei sega selle käimajooksmist. Kohvi ringleb veres, päike paistab, labidas on otse imeliselt kerge ja redel kõrge, inimesed on ilusad ja head.</div><div>Päeva peale ilmuvad hämaramatest nurkadest välja eelmised päevad ja aastad, nad haaravad mul jalust ja ronivad kukile, ja neid saab kokku nii palju, et ma vajun nende all looka, mul hakkab halb ja õhtuks lööb tihti väikese palaviku yles. Ei ole see midagi erilist ega hullu, talvel inimesed ongi tõbised. Mul ei ole põhjust hypohondriaga tegelda, lihtsam on kanda villasokke ja jõuvarusid hoida Eriti Tähtsate Asjade tegemiseks. Kyll hiljem protsessib.</div><div>Aa, jaa. Vana-aasta kokkuvõte ja uueaasta-lubadused. Ei, selliseid asju ma ei harrasta. 1. jaanuar on siinmajas kõigest tähtpäev, millal seinakalender tuleb ära vahetada. Kokkuvõtteid teen ma muidu hooaja- ja ettevõtmisepõhiselt ja 1. jaanuar ei ole ei yht ega teist, see. Lihtsalt. On. Lubaduste ja plaanidega täpselt sama - ei aastaajad, valdkonnad ega materjalid ei lõpe ega alga keset talve toimuval ypris suvalisel ajahetkel.</div><div>Hyva lugeja rõõmuks ma siiski luban, et värskel, riigi tasemel seadusega määratletud, raamatupidamisperioodil teen kõiki neid asju, mis eelmiselgi, aga võimalusel veits rohkem. Need kõik olid head asjad ja väärivad edasi tegemist. Ja sama teilegi!</div><div>Pildil on minu helge tee tulevikku. Libe on, kohe läheb pimedaks, ja tulevik kauge kurvi taga peidus, aga ma tean, et see on seal!</div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEicjKZL7s3PGKgOD-954S73bmrturt8UFQ006aTh92RRFuae01ZSrZrMD0oGDf3jZtlVkbleUbMJTeyKz2BNN04DAeBgl-fo9_DhZVco1lCai6K_QFIpHSQz4QA2AUY8GnmpM4yt3Os4-Whd6oHEQUmCyReUD6eKi5PDSV4S5wqoNHm9YbqitSXsfB1p70" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;">
<img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEicjKZL7s3PGKgOD-954S73bmrturt8UFQ006aTh92RRFuae01ZSrZrMD0oGDf3jZtlVkbleUbMJTeyKz2BNN04DAeBgl-fo9_DhZVco1lCai6K_QFIpHSQz4QA2AUY8GnmpM4yt3Os4-Whd6oHEQUmCyReUD6eKi5PDSV4S5wqoNHm9YbqitSXsfB1p70" width="400">
</a>
</div><br></div>mustkaarenhttp://www.blogger.com/profile/07219370776642557461noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-4431616351948444325.post-55836164525562770812023-12-25T14:33:00.004+02:002023-12-25T17:56:04.501+02:00Päike on ylesse tõusnud!Detsember on yks imeline kuu. Nii armas näha, et kogu kristlik maailm kaunistab end minu syndimise päeva paiku juba aegsasti ja pralle kestab mõnel pool veel ka uue aasta esimese nädala. Muusika, mida sel ajal lastakse, on kyll imelik, aga seda saab lihtsasti vältida või eirata.<div>Sel ilusal ajal, põmst kohe peale koleda tativiiruse leevenemist, jäin mainitud tähtpäeva paiku saladuslikku kõhutõvesse. Ja terve kere valutas pikalt, põhjalikult ja väga asjatundlikult, nii et ma kaalusin mitu korda oma nirusid ellujäämisvõimalusi ja vara pärijatega suhtlemise vajadust. 2 nädalat nälga aga jättis ka mind õgivad bakterid ja viirused nälga, nii et enne jõule jõudsin provianti juurde toomas käia, aga pidustuste ning kingutustega tegelda enam mitte - samas, meil ei ole enam väikesi lapsi, kõik on minust pikemad ja ei oota enam Lapimaa või Coca-Cola firmade jõuluvanu, seega meelel rahulikum haige olla. Jõuluõhtu ise veetsin muidugi voodis, ja tavalisest niigi palju väiksem jõulueine suutis ikka särava yllatuse tekitada - 5 korda järjest peldikumi tormata on mu elu absoluutne rekord.</div><div>Kogu nalja tulemusena kaalun midagi alla 70 kilo. Kui viimased 18-19 aastat on oldud väga ylekaaluline, siis on muidugi veidi harjumatu olla. Võrreldes tolle ajaga olen ma ka väga teistsugune isiksus, nii et harjumatus sai just yhe kõrge vindi juurde. Aga ei paanikat, sest ylirahulolematud ylikriitikud on juba ammu kaugele maha jäetud ja täna loeb ainult asjatundlik arvamus, mitte "aga naine peab-peab-peab". Ei, ei pea ja ei kavatsegi, sest on põhjust.</div><div>Pereliikmed, ma vaatan, yldiselt ei kannata minu totaalsete muutumiste all eriti. Nad peavad niikuinii õppima toime tulema sellega, et vana põlispäkapikk yhel päeval tekkide vahelt yldse välja ei roni ning tulebki endal ise syya otsima hakata, see koolitus on praegu algusjärgus. Ma pole 2 nädalat ise syya teinud, sest vastik on isegi pliidi poole vaadata.</div><div>Eile juhtus ka, et võtsin yle mitme kuu juturaamatu kätte. Õnnepalu "Palk". Lugedes rabas mind lõbus äratundmine - aga niimoodi mõtleb rahutu hyperaktivist, yhelt mõttelt hops-hops teisele, rahajutu juurest mälestustele emast. Laused on lyhikesed ja stiilselt lihtsad. Olmeliste kirjelduste vahele poetatud kõrvalepõiked, ideed ja mõttekäigud on kohati lõbusalt kunstipärased ja/või pöörased, mis annab kogu tekstile kõvasti teatud mängulisust. Mind see lõbustab, ausõna. Kerge lugemine muidu, tema stiil ja sõnavara annavad ennast lihtsalt kätte, on keskeas siinlugejale tuttavad, teiste sõnadega. Veerand raamatut loetud, eks selgu, milliseid ideid ja ätituude raamat veel pakub. Esialgu tundub, et ei kahetse.</div><div>Hyvale lugejale aga yks hubane jõulukaardike sõnumiga - mõnel imel võtab sinuni jõudmine aega 20 või 50 aastat, vorm ja värv võivad muutuda, aga see tuleb siiski!</div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEhaGqKjkjFEI9xnnWG2S6Av312OdMIQO8z_axO6UsoDPwQmnV9wXihjxHFOF_bvnxKhJ5b9RoPYXthqct_Or-XDwvjv02H06T1qChFIQ-Mpcld8rwakw8jJ99kJd_JYlG0dnMTVf9kmo8YW3WZPoX6kDMG3IKVYEzJZ1zOUgv1G7j5S24PbIHSFLGZcGEs" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;">
<img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEhaGqKjkjFEI9xnnWG2S6Av312OdMIQO8z_axO6UsoDPwQmnV9wXihjxHFOF_bvnxKhJ5b9RoPYXthqct_Or-XDwvjv02H06T1qChFIQ-Mpcld8rwakw8jJ99kJd_JYlG0dnMTVf9kmo8YW3WZPoX6kDMG3IKVYEzJZ1zOUgv1G7j5S24PbIHSFLGZcGEs" width="400">
</a>
</div><br></div>mustkaarenhttp://www.blogger.com/profile/07219370776642557461noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-4431616351948444325.post-62992283832672245222023-12-17T21:27:00.008+02:002023-12-17T22:39:28.640+02:00Lugusid sisekosmosest<div>Sattusin yhes kenas seltskonnas muusika-alast sõna kuuldes jutuhoogu ja seepeale lõi kobrutama, vahutama ja kaane pealt ära vana ja väga kustumatu armastus, mida ma olen enamasti alati vaigistama ja varjama pidanud. Sest see ei ole sulle, sina ole vait ja hoia tegijatest eemale, värdjas, aru ei saa vä.</div>Hoiangi eemale. Olen tagasihoidlik, tean oma kohta. Aga vait ei jää, vähemalt minu sisu mitte.<div>Mul mängib peas raadio ja seal toimub pidevalt erinevaid kontserte. Enamasti on see lihtsalt ymin või vile, lõputult korduv viisijupike, vahest nö päriselt olemas olev laul. Päris tihti on see minu oma joru, lugu või isegi laulujupike. Mõnikord hakkab see mu peas kasvama nii selge lauluna, pillisaade kyljes ja puha. Või isegi terve bänd mängib. Ma suudan ära kuulda tavaliselt mingi intro, esimese salmi ja osa vahemängust v refräänist, siis tuleb alati mingi segaja väljastpoolt ja see imeline pilt hajub. See on valus. Nagu oleks keegi väga armas just väga kauaks minu juurest lahkunud. Laul on osa minust ja seda kaotada on valus. Võiks siis töö käest panna ja pilliga laua taha istuda, aga... aga yles kirjutada, salvestada ja vormistada, nagu yks õige kidramees teeb, mul ei ole aega... või harjumust... või julgust. Nähtamatuid tõkkeid aga seeeest jagub. <div>Eile hommikul oli mul tavaline painajaunenägu majavaremete ja katkiste pillidega, mul oli jälle kuskil jõeäärses linnas oma suuuuur maja, alati figureerib neis kindel punt sõpru ja tihti tuntumaid muusikuid. Selle kaootilise unenäopäeva lõpus ilmus Minu Tänavale väga õnnetu Jaagup Kreem. Mingi jutu peale hakkasin laulu tegema, aga ilm läks hämaraks ja mul tekkis paanika. Andsin talle siis absurdse tyhja paberi, aga hr Kreem hakkas seda ikkagi lugema. Siis läkski maailm pimedaks ja valutav kere äratas mu yles, aga siis ma kuulsin IMESELGESTI tema hääle ja akustkidraga laulu. Esimesed 2 rida olid väga selged, aga edasi hajus heli nagu teise tuppa, jäi ainult idee. Aga täna õhtul on mul need 2 rida ikka veel meeles, ikka veel kõlavad need nagu päris laul. Samas, ma olen piisavalt enda kohta kuulnud komme, et ole normaalne, kellele seda vaja on, meid ei koti, ole vait, nõme ei ole vä... ja vaat SELLE sisemise laulu vasta ma ei suuda midagi teha. Enamasti jääb SEE laul peale ja algne laul hajub, ma kaotan jälle tykikese iseendast.</div><div>Selgelt kuuldava lauluga ärkamisi on mul viimasel mõnel aastal olnud õige mitu. Laulud muutusid selgeks alles siin majas, mis on päris minu oma ja mul ei ole vaja pidevalt valuks, õuduseks v põgenemiseks valmis olla. Pidev sõda tegi mu lauludest yhe sirge "AAAAAAAAA", ja väga harva said need vabalt kulgeda. Kui ma 7 aastat tagasi selle muinsuseseme ostsin, siis ei osanud ma arvatagi, et paljud vanad deemonid jäävad tasapisi vait ja Minu Laulud saavad häält tegema hakata. Ma ei teadnud isegi, millised laulud minu sees elama hakkavad. Aga nad tulid ja muutuvad järjest selgemaks ja keerukamaks. See on nii ilus ja imeline. Kahjuks on mul sellega kana, mis on sama vana, kui ma ise - ehmatan ärkvele oma olemasolu tajudes, katsun iga hinna eest vait olla ja vaatan, ega keegi ei kuulnud. Või lasen sellel enda sees edasi mängida, et keegi ei kuuleks ja saaks jälle kallale tormata. Või olen lihtsalt vait ja teen näo, et vaja on kive laduda või puid kärutada, aga minu sees Mängib Laul ja te ei saa seda minult ära võtta, vohh!</div><div>Pille mängin viimasel ajal ainult siis, kui kedagi kodus pole, ehk harva. Kunagi oli kyll hetki, kus see mu sõbrannasid rõõmustas, aga mõnel yrril oli asi juba riskantne - kui läheduses oli mõni nõudlikum mees, kes ei suutnud oma skepsist mittekaubandusliku pillinaise suhtes vaka all hoida, ja koosmängimisel vaadati iga hinna eest kuhugi mujale, et mitte ainult seda ahvilõusta silmata. Ja kui ahv oma kola kokku korjas ja hakkas koju minema, siis ei heidetud koosmängija poole pilkugi, samal ajal, kui perenaine tänas ja elukutselisest muusikust sõbranna kiitis, et nii tore oli koos mängida ja improviseerida, kus te seda kyll õppisite. Ka minul oli tore, sest teise pilli valdava inimesega koos mängimine on nagu kutsuv laul teisest, paremast ilmast. Ma tunnen sellest väga, väga puudust. </div><div>Kui ma kevadel kogemata sattusin oma 12-keelse akustkidraga naaberkyla rahvapilliansamblisse, siis hoolimata kõigest jääb sellest midagi puudu - rahvalaulud on lihtsad ja monotoonsed, käe vormishoidmiseks on kyll asjalikud, paljud on vanad tuttavad lood, ma mängin neid lihasmälu peal suvalisest helistikust nooti vaatamata, aga need laulud on sarnased ja yhetaolised, nad ei lendle, vaid kiiguvad nagu kasteheinad õrnas tuules või veerevad tasakesi kõikudes nagu keedumuna ruudulisel laudlinal. Aga ma tahan lennata ja sädeleda ega lepi vaikse veeremisega. Teisest kyljest, vähemalt on mul lõpuks ometi 1 koht, kus hinnatakse mu sisu ja oskusi, mitte ei norita lavalise sarmi puudumise pärast. Ja ma mõistan nende mängu poolelt noodilt, olgu ansamblikaaslased muidu inimestena kui erinevad tahes.</div></div>mustkaarenhttp://www.blogger.com/profile/07219370776642557461noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-4431616351948444325.post-90440863008205843862023-12-16T18:11:00.003+02:002023-12-16T19:53:54.091+02:00Haige inimene luges raamatutAlles mõned päevad tagasi olin koledast <a href="https://kaarnalill.blogspot.com/2023/11/ai.html">kurjavaimust vaevatud.</a> Mõne päeva sain siis terve ka olla, aga teatavasti käib kogu mu pere igapäevaselt biohazardi tootvates asutustes ja toob tööd koju kaasa.<div>Eilsest siis jälle, aga naaatukene kergemal kujul. Ma jaksasin nimelt eile puid kärutada! Äkki on asi selles, et See tabas mind kodus, aga koduseinad teatavasti toetavad. Ma seekord naudin haigeolemist täiega, niipalju, kui põrgulikud selja- ja muud närvivalud lasevad, kytan kyttekehasid, keeldun söögitegemisest, sest vastik, hoopis sunnin lapsi, ja kui tõusengi mingi mateeria liigutamiseks, siis võimalikult kiiresti viskun tagasi oma villa- ja suletekkidega vooderdatud voodisse. Internet on kaanest kaaneni läbi loetud ja igavaks tunnistatud, yritan vahelduseks raamatuid lugeda. </div><div>Raamatukogust toodud virnas esimene oli Kareva "Mandragora". Soliidse kolleegi pingutust tuleb tunnustada, aga need tekstid pole minu maitse - valdavalt lyhike vabavärss tundub mitmes mõttes lati alt läbi jooksmisena. Paljud tekstid ei ava oma sisu ka korduval ylelugemisel, ja peab ytlema, et ma ei ole algaja lugeja - kui sõna ikka on sisutu või vale, siis see seda ka on, ja minu jaoks jääbki tekst sisutuks. Loomulikult annab sõnale sisu elukogemus, ja minu oma on kindlasti täiesti teistsugune, kui raamatu autoril. Loomulikult on lugemisel oluline see, et sul pysib igal hetkel meeles, Kelle Teksti sa loed. Ei, minul ei pysi autoriteedi pale igal hetkel silma ees. Mul tekib lugedes <a href="https://et.m.wikipedia.org/wiki/S%25C3%25BCnesteesia">synesteetiline</a> elamus, ehk sõnad ise loovad teatud omadustega ruumi, aga kui tekstil on midagi puudu, jääbki see ainult tekstiks paberil, surnud asjakeseks.</div><div>Olen hunnikute kaupa luuletuseraamatuid lugenud ja teised Karevad on sisutihedamad ja tajuvärvikamad olnud. Aga yhes asjas oli see raamat siiski hea - õige mitme teksti sees olevad sõnad v väljendid tahtsid mu valutavas peas oma elu elama hakata ehk siis uue lauluna syndida. Ei olnud see lugu asjatu liigutus, ei raamat paberiraisk.</div>mustkaarenhttp://www.blogger.com/profile/07219370776642557461noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4431616351948444325.post-80233124835150623832023-12-13T23:33:00.002+02:002023-12-13T23:35:13.310+02:00Ei midagi erilistInimesed kirjutavad.<div>Palju kirjutavad, hästi kirjutavad. Ja kirjutavad yksteisele ja vastu ka, nii et kohe rõõm lugeda. Lugedes tekib mul alati häid mõtteid, mu nähtamatud sõbrad on alati nii toredad ja tujutõstvad. Aga mõtete kirjapanek on õhtul juba suur pingutus ja nii mõndagi jääb ytlemata.</div><div>Ma olen õhtuti uvitavalt yleväsinud. SITTAKANTI väsinud. Mitmel põhjusel. Ja siis jõuangi ainult siit nurgast ja sealt salongist läbi astuda, väheke taburetikesel istuda ja jutlejaid jälgida, aga ise sõna võtta enam ei. Mitte et maailm sellest midagi kaotaks.</div><div>Esmaspäeval oli mul synnipäev. Kui ma tavaliselt endale ise midagi väga ilusat ja meelepärast kingitsen, siis seekord ma ka tõesti MÕTLESIN sellele, isegi vaatasin yhte ja teist väga kindlat laadi asjakest, aga otsustusvõime väsis vaatamise ajal ära ja vormistada ma enam ei viitsind. No pole hullu, aasta pärast saab uuesti proovida!</div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEjNtwHCuuLb7iZJ7F9ZHVt9MztzB0BdCsxsKfIkt1oy44QK7JwqiX2UhxBrpIb4uOLb4bgBl01DK-r7XF8wXKHIm7RfAcRX6gs-SWcqsud7-jZi6Ui-CyDpJrdvVc9BmCGrsaz9_YQPhFW31aagLknGiOQBufMo93s-cv7y7_At0KM0qIEe_6pur0IutUQ" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;">
<img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEjNtwHCuuLb7iZJ7F9ZHVt9MztzB0BdCsxsKfIkt1oy44QK7JwqiX2UhxBrpIb4uOLb4bgBl01DK-r7XF8wXKHIm7RfAcRX6gs-SWcqsud7-jZi6Ui-CyDpJrdvVc9BmCGrsaz9_YQPhFW31aagLknGiOQBufMo93s-cv7y7_At0KM0qIEe_6pur0IutUQ" width="400">
</a>
</div><br></div>mustkaarenhttp://www.blogger.com/profile/07219370776642557461noreply@blogger.com6tag:blogger.com,1999:blog-4431616351948444325.post-7232697434926731382023-12-08T14:24:00.002+02:002023-12-08T14:50:32.733+02:00KiviEelmises postis mainit kleidikangas kivistus õues nööril ära. 8-kordselt lapatud kangas kuivab kaua. Aga ma põhimõtteliselt ei kuivata pesu majas sees. Maja on puust ja liigne vesi paneb puidus seenekesed kasvama.<div>Uue Bussi projekt kangestus sinna, kuhu ma ta parkisin. Korra nädalas käin teda välja kaevamas, misjärel jooksen tuppa nina yles sulatama ega suuda ennast sundida SINNA, SELLE SISSE tagasi minema. Valged tapjahelbed, noh.</div><div>Sygisel pooleli jäänud aidavare on seal. Kuskil. Näha ei ole, valge betooni hunnik on peal. Aga ma TEAN, et see seal on, häiritud olekuks on sellest enam kui kyllalt.</div><div>Kivikõvad valged känkrad on igal pool. Teede peal lahtise lume all on nad ka eriti kavalad. Kunagi suutsin tagaveolise Ford Transitiga mistahes oludes sõita sundimatult, vabalt, aga nyyd on närv ka tillukese esiveolisega - 2004. a tD Sharan, viisakad naelrehvid - sõites väga krussis ja sirgemaks enam ei lähe.</div><div>Ma pole 2 nädalat ennast hoogsamalt liigutanud ega isegi duši all käinud, sest valus on. Mitmekylgselt. Ja ma kavatsen seda vihata koos iga viimse kui minutiga, mis on jäänud suure kevade tulekuni. </div><div>Ja tuules hõljuvad õunad,</div><div>Nägudel talvine irve.</div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEg2oC-f00tX8YU5bb_WdDkurxL4Xc4xybStIJ6l5tJiv1GmTQHVEhEm6yJs9pQ_Hs26BTJPdKLmbBrTM78qgYxVncjb8Ln9tkPHs5lBSAt0ftgwW-q4Ory0e8egz8VdzMO1lKl1maRPEpijZY9P8EN9q4NOzU60_0nkwVKYZYyuODPgjgbda9N6xDypGc0" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;">
<img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEg2oC-f00tX8YU5bb_WdDkurxL4Xc4xybStIJ6l5tJiv1GmTQHVEhEm6yJs9pQ_Hs26BTJPdKLmbBrTM78qgYxVncjb8Ln9tkPHs5lBSAt0ftgwW-q4Ory0e8egz8VdzMO1lKl1maRPEpijZY9P8EN9q4NOzU60_0nkwVKYZYyuODPgjgbda9N6xDypGc0" width="400">
</a>
</div>On ju õudne?</div>mustkaarenhttp://www.blogger.com/profile/07219370776642557461noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-4431616351948444325.post-90747544808886517872023-12-03T21:58:00.002+02:002023-12-03T23:47:06.361+02:00KleidijuttuJuhtusin natuke kleidiriiet ostma. <div>Yle... mitmekymne aasta. Varem juhtus, et kyll ei olnud asja kleiti kanda ja siis jälle polnud sobivat kleiti võtta ja siis jälle ei mahtund ykski asi selga, või siis kõik need nähtused korraga. Kuna mul viimasel suvel oli väga meeldiv juhus maanduda suhteliselt, mõistate, SUHTELISELT normaalsesse kehakaalu, ette trehvas ka esimest korda elus mulle väga sobiv väga ilus kleit väga taskukohase hinnaga, lisaks väga sobivad olukorrad seda syymekateta kanda, siis hakkas mu peas senise elukogemuse najal pirisema mõte. Et sooja ilmaga on hame-tyypi riideese päris asjalik, aga kaubandusvõrgust sama ilusat ja head hõlsti ma teist enam ei leia. Et tuleb aga noorust meelde tuletada ja õmmelema asuda. Mõeldud... augustist sai väga äkki detsember... kaua, aga tehtud. Reedel ostsin linnast yhest kilakolapoest 20 euri eest syletäie ideaalset kleidikangast. Puuvillast, just mulle meeldiva värvivaliku ja mustriga. Kodus mõõtsin yle - 17,2 meetrit. Kangas aga on nn poollai, u 70 cm, seega läheb ideaalse kleidi tegemiseks 7-8 meetrit. Kuna praegu on nagunii kylm ja ma kannan vatipykse, tormijopet ja Nokia talvekummareid põmst 24/7, on mõned päevad aega mõelda ja lõiget valida. Kuna kohe-kohe ongi talv läbi ja käes lõbustustest leegitsev maikuu, on asjaga kiire. Internet on ilusate kleitide pilte paksult täis ja ma ei suuda kuidagi valida ega otsustada. Lisaks sellele kõigub mu kehakaal ennustamatus tempos ja ettearvamatus suunas, aga see-eest palju, nii et kleit peab sobima nii praeguse 74, kui ka väga võimaliku 64, aga ka yldsegi mitte võimatu 84 kilo kaaluva minu isiksusega. Pole võimatu, et selle probleemi lahendamiseks pole vaja universaalset lõiget, vaid hoopis palju kleite. Ehk palju kleidikangaid. Upsi, mul on neid niigi palju, oma 3 kindlasti, et mitte öelda 4. (Kuid ma ostsin nad algselt lapitöö- või särgikangaks, MITTE kleidi, et täpne olla.) Aga pideva puudekärutamise, hydrofooriga võitlemise (muuhulgas injektsioonpump, fakit) ja meeletutes kogustes toiduainete töötlemise (näljased poisid ja muud loomad) jääb väga, väga-väga vähe aega õmmelda. Kuigi, mulle tundub, et suuremate välitöödega on kuni jyripäevani aamen, ja kui sinised pätikindad pärast rohelisi on valmis ning hõimule syletäis omakedratud tõpravillalõngast musti ja valgeid sokke valmis punutud, saabki vahelduseks ka kasutumate asjadega tegelda. See kõlab uskumatult, aga mul on kõige kaugeleulatuvama mõjuga ilusaimad mälestused just kasutute asjade tegemisest. Soovin meile kõigile tubli olemise vahele kauneid kasutuid hetki, see on tervisele hea.</div><div><div><br></div></div>mustkaarenhttp://www.blogger.com/profile/07219370776642557461noreply@blogger.com14tag:blogger.com,1999:blog-4431616351948444325.post-16238550021873158812023-12-02T22:13:00.001+02:002023-12-02T22:13:35.694+02:00KeemiastTalv tuli väga äkki maha ja tööka ning ettevõtmisi täis sygise kirjud lõimelõngad lõigati hetkega läbi. Õitsev maa on kadunud, värvidest pole mitte midagi alles. Kõik elusolendid on hirmsate valgete tähekeste eest peitu pugenud, ka siinkirjutaja liigub õues ainult niipalju, kui hädasti vaja, kandes võimalikult mitmekihilist, pikka ja katvat erivarustust. Väga lootusetu tunne on, ausõna. Yksainus talvepäev on sama kurnav kui 10 asjalikku varasuvepäeva nt kyttepuudega mässates. Aga talv on raske hingele, keha saab ju hästi sisse pakkida.<div>Pildil tapva kemikaali kristallid. Olge nende käsitlemisel väga hoolikad!</div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEiQuKJCOTCxYaWEV5NeVXz0tl6yCagXkI2bKEAmA33hmntiSRwtIblV2Z5Kb1Zlc216g-HzkZnPOQ-gvKhkne2hTThNlsFBHt4EhlRZuaEtrKw_gEwabwueYXuCaFdDZ-A3xmmZvy_1TCdMPApWxLaAROoWMMP3nOBPj-AIAEao0DIWMR6JAJfOsFjz0Cw" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;">
<img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEiQuKJCOTCxYaWEV5NeVXz0tl6yCagXkI2bKEAmA33hmntiSRwtIblV2Z5Kb1Zlc216g-HzkZnPOQ-gvKhkne2hTThNlsFBHt4EhlRZuaEtrKw_gEwabwueYXuCaFdDZ-A3xmmZvy_1TCdMPApWxLaAROoWMMP3nOBPj-AIAEao0DIWMR6JAJfOsFjz0Cw" width="400">
</a>
</div><br></div>mustkaarenhttp://www.blogger.com/profile/07219370776642557461noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-4431616351948444325.post-44544854728499766682023-11-30T18:53:00.005+02:002023-12-02T23:27:32.682+02:00PleierileierdamisestMa selline ahv, kes ei armasta raadjo kõrval istuda ega grammofonil platesid vahetada. Nii ei saa ju ringi joosta. Ma olin isegi räigelt paistes ylekaalulisena pigem paigalpysimatu, ikka kõrvaklapp pähe ja minema. Kassettmakk ja raadjo olid tagasihoidlikud tegijad... Kui ilmusid muusikamängijad, kuhu mahtus kymneid ja sadu lugusid, olin mina myydud. Täna trööpan andunult nutihvonis asuvat tasulist pleierit nimega Spotify. Eesti oma poiste Fairmus on mul ka, aga kuna see läheb lukustusekraani all 5 minutiga kinni, siis kasutan seda õnnetukest imeharva. Olen paras mölamaan, oma rasket, aga see-eest õudset elu teen helgemaks ja õnnelikumaks meisterliku ja meloodilise kitarrimuusikaga, mille järgi saab ka tantsida, kui olukord nõuab. Ma ei ole suur uute avaruste avastaja, sest väga tyytu on vahetpidamata töökindaid käest kiskuda, et lugu vahetada või midagi otsida. Minu leierkast on timmitud kindlaid viise mängima ja seda on ta teinud hästi. Sel aastal, tundub, et sai elu kaunistatud rohkem, kui varem, Spotify äpp igatahes tänab ja tervitab.<div><a href="https://open.spotify.com/wrapped/share/share-923ce252e50247e8aa217f25c9055517-1080x1920?lang=en&destination=datastories?si=FswZsBjwT4SoEdRzX0IeiA">Puhas rokenroll.</a> Palutakse lahkesti kuulama.</div><div>P.s. et misasi on raadjo. Ma <a href="https://mustkaaren.blogspot.com/2019/11/yks-vaheke-vanem-lugu.html">kirjutasin selle kohta.</a><br><div><br></div></div>mustkaarenhttp://www.blogger.com/profile/07219370776642557461noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4431616351948444325.post-60085453065895616232023-11-27T23:41:00.006+02:002023-11-28T00:42:25.157+02:00Kadri kylmetasViisin noore tehniku ööseks linna tööposti otsa ja tulin ise tagasi. Sõita oli põnev ja erutav, sest vasakult paremale lendleva tahke puisteaine tõttu polnud teed eriti näha ja kohati ka tunda. Tagasiteel aga lendles see krohvipuru paremalt vasakule ja tuuletakistus sundis gaasipedaali raskemalt tallama. Linnast tulek on alati nagu muinasjutus - mida Nõia Majale lähemale, seda kitsamaks, kõveramaks, auklikumaks ja lumisemaks tee läheb, kuni lõpuks oled omadega näoli põõsas, tuulevaimud rebivad rõõmust ulgudes sinult su viletsat palitut ja kangeks kylmunud kindanärusid. Sa pead oma viimased jõuvarud kokku võtma, et kurivaimude ja kägistajaroosi haardest lahti rabelda ja otse kukkuda onni uksest sisse, ruttu surmavate valgete helveste eest peitu.<div>Need tapjahelbed on mulle elu jooksul parasjagu kurja teinud, aga siiani olen suutnud enam-vähem paraneda. Täna vaatan näkku asjaolule, et mu imeline iseparanemisvõime on otsa saanud. Igasugu kohad valutavad huvitavalt ja keelduvad koostööst, mu käed on tuimavõitu ja kunagi tantsida armastanud jalad astuvad sirgelt, aga kobalt nagu tuuker Marsil. Mu kehalt on viimase 2 aasta jooksul lahkunud pealt 3 ämbri vett, aga vee alt on ilmunud mitte sire haldjas, vaid kõveravõitu vetevaim, ehk hulk väga põnevalt väga ebasymmeetrilisi konte ja kõõluseid. Ma vaatan ennast peeglist nagu võõrast imeasja. Peeglis ei ole kyll enam jälk paistes koletis, mida on õudne kogemata silmatagi, aga ka mitte yhiskondlikult aktseptaabel kodanik, vaid uudne põnev muumiasarnane eluvorm. Selline ma võiksin isegi olla, aga tundub, et kõik ikka ei ole päris korras ei seest ega väljastpoolt. Lohutan ja loputan ennast sellega, et talv on, et viimased mõned aastad ongi mul oktoobrist märtsini kehva olla. Et teen oma kohustusliku programmi ära, ja kui maja peetud, tõmbun hasartselt lammavillast asjakeste poole. Olen praegu väga suur hasartmängur, kui asi puudutab villu ja lõngu. Selge ju, kui on kogu aeg kylm ja pime olla, keerleb kogu elu soojatekitavate ainete, asjade ja tegevuste ymber. Kuna ma õpin oma uue peaga jälle uuesti köögis laua taga istuma ja näiteks pätikinnast kuduma, selmet roiskuva sisikonnaga surmväsinult tagatoas lamada ja tuima näoga moblamängu mängida, siis on muidu vastikust ja lootusetust täis pimedast aastaajast isegi naaaatukene rõõmu - kylm ilm tekitab erksa ja loomuliku soovi oma lõngakollektsiooni kasulikumateks asjadeks vormistada. Mul on ebanormaalselt palju lõngu, ja Valge Surma jumalad on sellest teada saanud ning erakordselt vara tulnud mind kudutööle ajama. Ja kui ma ei saa või ei viitsi, siis nad näpistavad mind, kuni mu varbad on surnud, käed paistes ja kaelanärvi issias lööb pähe.</div><div>Hyva lugeja rõõmuks yks selgem ja vaiksem hetk tänasest reisist, koduvõpsik ei ole enam kaugel, kohe-kohe rooman onni uksest sisse ja asun pätikinnast kuduma, pliiti kytma ja mobiili toksima.</div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEiAaX9IB6WwAnMLwiWRTzIMrR35VP9Zc8ooDtufHOW9zDyM1_a32uU94BB7tHYnEszAyMvWrwYLCKPnUPY0rDEijS78Fb7A88xJZSNo6rlhhEfcDKiSmxgkF5PE8Rz6MAmo-3fHLK-aH8AMGOhKaRpj8tbVgbnq7eCwTg7q03isR8ao01N2D394B0o8Yq4" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;">
<img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEiAaX9IB6WwAnMLwiWRTzIMrR35VP9Zc8ooDtufHOW9zDyM1_a32uU94BB7tHYnEszAyMvWrwYLCKPnUPY0rDEijS78Fb7A88xJZSNo6rlhhEfcDKiSmxgkF5PE8Rz6MAmo-3fHLK-aH8AMGOhKaRpj8tbVgbnq7eCwTg7q03isR8ao01N2D394B0o8Yq4" width="400">
</a>
</div>P.s. supernuhke täis Faceebok soovitab mulle Hansapostist osta akordion (6200€), lilleline tugitool ja jahipyss. Mida nad välja on nuhkinud, mida nad plaanitsevad?</div>mustkaarenhttp://www.blogger.com/profile/07219370776642557461noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-4431616351948444325.post-55953093740927523952023-11-21T09:59:00.007+02:002023-11-21T12:16:19.197+02:00Vanamuttide hobidestMulle meeldivad masinad.<div>Neist on nii palju kasu ja rõõmu ja muidki tuliseid tundeid, sa kohe elad täiel rinnal ja leegitsed, kui on vaja jälle mingit olukorda menetleda. Mul on elus väga palju asju tulnud ära menetleda, aga meeldivamate ja väiksema inimfaktoriga probleemideni jõudsin alles hiljaaegu. Oleme aus, probleemsed inimesed on väga rõve ja tervistkahjustav aine menetleda, ma eelistan neile iga kell mädapuitu, kivivaremeid ja vanarauda.</div><div>Vanarauast, et. Ostsin siis ära yhe. Paks ehitajaonu ei andnud absoluutselt setokõsõ kauplemisele järgi, mitte yks argument ei töötanud. Aga õhtusel jalutuskäigul ilmnes probleem jahutusvedelikuga. Ja ma nyyd sujuvalt omandan yhest<a href="https://foorum.vwklubi.eu/viewforum.php?f=91&sid=8e4ef657af072b595b2eb6ae082b3bb0"> käsitööfoorumist</a> uusi naiselikke tarkusi selle uue kodumasina kohta. Elu peab ometi mugav olema, aga võpsikus elav yksildasevõitu eakam prõua ei hakka ju iga viimase kui asja pärast linnast maksulisi mehi tellima. 2004 a 2,5 tdi T5 aga on paraku keerulisem kui sama aasta 1,9 tdi Sharan, foorumid on paksult põnevaid ja erutavaid probleemikirjeldusi täis. Hyvad sõbrannad ja sõbrad, kui mulle kylla tulete, siis ärge tooge kooki ja veini, vaid näiteks momentvõti 20-60 Nm või suruõhu mutrivõtmete norm komplekt.</div><div>Tänan kysimast, mul on kyll abimehi, aga nemad on spetsialiseerunud teistele systeemidele ja omast kogemusest tean, et tavalise inimese ööpäevas on aint 24 tundi ja tavaline pea suudab mahutada ainult teatud hulga prahti, seega VAG grupi inseneride kättemaksu inimkonnale tõrjun ise, nagu jaksan. Loodan oma oskustega mingilegi tasemele jõuda enne lapselapsi, muidu läheb elu liiga kiireks.</div><div>Pildil kannan kleiti, kuna pyksid on kõik mustaks saanud, vahetuspesu on õues nööril ära jäätunud.</div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEgq2XY9zFJFKfpKBtxYeEYmtCt_rKuCuNNUQvebFp1hSp3HhzKW1iqVmGUu6_J8XoKLNJCL6V5YOuZUkLlJJX6lRzRzEIYyJu26VXGGfI0X4s3_FZ0QzU-7dcgP4Z36I61yM4K3PIezzK4PsQdwzJGrkgXj6cdpUb0tl2zi0nRwTB2QKx0N4jfg810Rm5E" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;">
<img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEgq2XY9zFJFKfpKBtxYeEYmtCt_rKuCuNNUQvebFp1hSp3HhzKW1iqVmGUu6_J8XoKLNJCL6V5YOuZUkLlJJX6lRzRzEIYyJu26VXGGfI0X4s3_FZ0QzU-7dcgP4Z36I61yM4K3PIezzK4PsQdwzJGrkgXj6cdpUb0tl2zi0nRwTB2QKx0N4jfg810Rm5E" width="400">
</a>
</div><br></div><div>P.s. kudumiseks on aega vähevõitu, aga köögilaual korvis on 2 paari kirjust lõngast pätikindaid puhkehetkede tarbeks. Meil pätte jagub ja kindajärjekord on pikk. Õmblustuba koos kokkupakitud riistadega aga on maast laeni koli täis, mh krohvikotte, ja selle asjaga tegelen millalgi pärastpoole. Näiteks talvel. Lillisid aga kastan ja pillisid mängin siis, kui mittemittemidagi tarka teha ei oska ja raskemat ei jõua, põrand on pyhitud, lapsed söödetud ja pesu kapis, aga moblat rullida veel ei taha. Tegelt on nii uue pea kui ka uue, vanast yle 25 kilo kergema kere uuesti elama õpetamine mõnevõrra kurnav ja igasugu just siin just meile sobivad systeemid tuleb endal välja mõelda, mis võtab lisakytet. </div><div>Ja 3 nädala pärast tuleb mul 19. synnipäeva 30. juubel. Arvutamine on raske ja nõuab omakorda lisakytet, ma lähen nyyd suhkrut, rasva ja jahu hankima, tsäu-pakaa.</div><div>P.p.s. lukus luugid sain eile lahti tänu yhe teise jututoa õpetusele. Ei olnud vaja lõhkuda ega parandada, piisas puldiga klõpsutamisest ja samal ajal kaubaruumi lingi tõmbamisest. Seestpoolt 😉 </div><div>Kui nyyd laevad jäätuvad, siis varsti jälle.</div>mustkaarenhttp://www.blogger.com/profile/07219370776642557461noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4431616351948444325.post-1614991908496807402023-11-19T01:54:00.001+02:002023-11-19T01:54:14.711+02:00Setokõnõ sõitsõ<div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEjTAt3v4U4S4X5MSLcR7W5lt4mZO2_gYWBDhhaLmSefCYzteD2yc-PSLXOOcbt2nhVgDy2Edg33mFG-LZl7JC-EKidbCnzK1JDznmMpGhKUz_a9HQTTWTLTLY9oOF0FwrQmBVkPA-EXY6IrZwJC-fjtYtKJ2FPGHdZsaswwfVjjHxwLewPplOR5w2BtpcU" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;">
<img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEjTAt3v4U4S4X5MSLcR7W5lt4mZO2_gYWBDhhaLmSefCYzteD2yc-PSLXOOcbt2nhVgDy2Edg33mFG-LZl7JC-EKidbCnzK1JDznmMpGhKUz_a9HQTTWTLTLY9oOF0FwrQmBVkPA-EXY6IrZwJC-fjtYtKJ2FPGHdZsaswwfVjjHxwLewPplOR5w2BtpcU" width="400">
</a>
</div>...Võõbsost potikuurmaga...</div>Käisin ema ja venda vaatamas. Mu naiselikult tilluke koduperenaiseauto sai vajalike asjakestega ysna toredalt täidetud. Kuna hoov oli märg ja mäda, siis pärakäru katusematerjaliga jäigi maha, autosse sisse mahtusid põmst ainult saiakott, ukseleht ja redel.<div>See pole esimene kord, kus kaup kipub kärust suuremaks osutuma, ja ennast tundes tean, et selliseid asju hakkab kevade poole järjest rohkem juhtuma.<br><div>Hakkasin tegelt oma rolli tõsisemalt võtma ja selliste asjade jaoks lõpuks ometi kohasemat, pigem puukuuri keretyybiga masinat hankima, aga automyyjatest kaaskodanike ahnusekrambid tekitavad minus tõsised ihnusekrambid. Ma nimelt pean teises kaalukategoorias võistlema - paksud ehitajaonud vs vanamutt metsast. Nad löövad massiga, ma pean olema kaval ja koguma palju, palju infi, et seda rahalist mudamaadlust võita ja säravast rauast peaauhind koju veeretada. Vaatan õhtuti interneti seest ilusaid Volksvaageni busside pilte ja muudkui ostlen. Kuna ma soovin oma tulevasega sõita kuni elu lõpuni, siis valin kaua ja põhjalikult. Ykskord tuleb ta minu juurde. Pereliikmed on õnneks mõistvad ja toetavad, välja arvatud See, Kes Siin Enne Elas. Aga ma olen loominguline isiksus ja ei kontrolli oma sõgedaid tunge ja mõtlematuid palanguid. Kui ikka on vaja tellist ja uksetahvlit vedada, või tekib tuju hankida prussi, siis ma pean seda saama. Ma ei kysi kelleltki luba ega nuia abi, võtan ainult töökindad ja lähen. Liikumine on elu, ärge pange mind tuppa kinni!</div></div>mustkaarenhttp://www.blogger.com/profile/07219370776642557461noreply@blogger.com7tag:blogger.com,1999:blog-4431616351948444325.post-6716993750338142392023-11-13T08:19:00.009+02:002023-11-13T08:44:42.674+02:00Veel veestViimane kord kyla päält tulles jätsin auto maanteeserva järve kaldale ja sumasin viimased paarsada meetrit jalgsi, asju põmst pea kohal hoides. Meie maja ymber tekib suuremate vihmadega savimullast põhjal vett hästi kinnipidav korralik järv ja absoluutselt kõik teadmised geoloogiast tuleb mitmeks nädalaks ymber lylitada teadmistele veesõidukitest. Ja veel tuleb oodata, kuni vanapuiduvirna taha ära uppunud seekord siis eterniidikoormaga muruniidupaat (mururehv niigi ei sobi maastikule, eile sai maastikust juba raba, unustasin selle asja sinna, kui nädal tagasi haigeks jäin ja veel ka hydrofooriga jantima pidin) talve tulles jälle maasõidukiks muutub. Ja väga kannatamatult tuleb nihelda ja oodata, kuni maapind millalgi korralikumalt jäätub, et tolle koorma saaks hoopis hetkel vana õunapuunässi all porivanni võtva Alatult Tagurdatud Vanaraua abil välja nikerdada, sest vaja on, neid kärule laaditud maavarasid oodatakse. Aga kui te niikaua soovite näiteks homseks puid tuppa tuua, siis mööda hooviserva läheb kitsas keeruline rada ja sellelt kõrvale, ilusale läikivale murule astuda ei ole tark. Märg, alati näljane savi neelab kõik, mis te sellele asetate, ja te peate põgenema paljajalu, varustust ja tehnikat maha jättes.<div>Pildil on yks helgem hetk yhest valgemast päevast yhel kõvemal järvekaldal. Vanasti hoidsid tiblad seal oma sõjalennukeid, millega käidi ymbruskonnas elumajade kohal rallitamas, praegu on seal pulbitsevalt laienev rahukevad, kellelgi. Ma ei kurvasta, märtsi lõpupoole läheb ka mul helgemaks ja valgemaks.</div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEgRblxqEIUJ7CY8fYHfnyrqfop0B43suc17Z4ktcza7BDtufouIvXTZeFyr64bGUWrjDwa_pk1wqLVGp-oSUtPbUlcjozEwxN2PpbPogfojYRuDIQbqov21B-_2sAMD7eIkmBW5nGUDN-hRiEb9vt_RYif00lFHSLW5mZeOtlTyQhLMUKdvklz1zsk6O_Q" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;">
<img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEgRblxqEIUJ7CY8fYHfnyrqfop0B43suc17Z4ktcza7BDtufouIvXTZeFyr64bGUWrjDwa_pk1wqLVGp-oSUtPbUlcjozEwxN2PpbPogfojYRuDIQbqov21B-_2sAMD7eIkmBW5nGUDN-hRiEb9vt_RYif00lFHSLW5mZeOtlTyQhLMUKdvklz1zsk6O_Q" width="400">
</a>
</div><br></div>mustkaarenhttp://www.blogger.com/profile/07219370776642557461noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4431616351948444325.post-66455519664676798792023-11-08T23:28:00.007+02:002023-11-09T07:10:12.274+02:00Musti aukeLäksin mina reede õhtu linna autole logareid hankima ja uusi allareid ostma, mõtsin veel paaris kohas käia, ja jäin käigupealt haigeks. Oli muidu selline kahtlasem ja uimasem päev, aga ma ei taha asju lõputult edasi lykata, kui vähegi annab ära teha, sest edasi lykatud asju on niigi palju, võtan veel yhe toobi kohvi ja hakkan aga pihta. Võtsin, hakkasin, ja taruiraraa.<div>Koju jõudsin pyhaba pealelõunal millalgi, kui palavik järgi andis ja peavalu ikka silmamunadel mõnevõrragi töötada lubas. Kodu oli kylm ja haises, sest vanem laps oli hommikul vara laulukooriproovi läinud ja noorem laps on vaimupuudega ega suuda kylma ja märja vastu võidelda. (Kasvatusega pole siin midagi pistmist, olgu järeldavalt, aga etteruttavalt öeldud.) Siis osutus, et vett ei ole. Hydrofoor ainult pinises jonnakalt. Okei, ole siis. Tõin hädapärase pesu tarbeks analoogvahendi, tomatimaja juurest talvekorterist kraaniga siirupikanku, ja ära sa räägi, täiesti ergonoomiline asi nii suvel õues kui talvel köögis kraanikausi juures. Panin pliidi kytte. Siis, et maakera vähem kõiguks, võtsin toobi kohvi, panin tormijope, lammavillast kampsi ja põlvini Nokia kummari, ja uurisin asjakest. </div><div>Kurat, igasugu asju hakkas siis osutuma. Hydrofoor oli ära kõngenud, paagis mõra ja imivoolik põnevalt sulanud ning teisest kohast ka lõhki. Ja selgus ka seda, et vahepeal, viimatilahkunu ostmisest saadik, on samalaadsed vidinad põmst 3 KORDA kallimaks läinud. Siis osutus veel, et liitmikke ja voolikuid tuleb juurde osta, aga et ma olen ikka veel päris haige ja kõik asjad võtavad 8x rohkem aega, ja et uus, menetlemise käigus käigupealt ostetud hydrofoor on injektoriga pumbaga. Injektor on sygavate kaevude jaoks vajalik ja kahtlemata imeline vidin, aga minu elu tegi see keerulisemaks. Kõigepealt ei suutnud ma leida juhendiraamatust eestikeelset osa, siis ei suutnud veel vana systeemi lahti võtta ja toruvidinate kastist vajalikke juppe leida, riistu otsisin terve igaviku, sest tervis oli ikka veel paha, siis lihtsalt väsisin ära. Ja et ma unustasin mõlemal korral ehitusepoes käies uued torutangid ostmata ja vanarauakastis ei ole kõiki vajalikke suuri võtmeid... ja ma väsisin veel rohkem. Praegu on köögilaual tööasendis ruutmeeter Super-Mario varustust ja uus apastraat seisab laua all otsa peal pysti, sest ma lõikasin-kleepisin-kruvisin-silikoonitasin kyll piisavalt, aga asi tahab kuivada. Kuivamise aeg sai mitme muu tööga ära täidet, aga kruvimist jätkub veel ka homseks.</div><div>Hyva lugeja ärgu siin mõelgu midagi, ega ma siis syndind torumees ei ole. Mulle lihtsalt meeldivad kokkupandavad ja lahtivõetavad mänguasjad, eriti tore on see, et ise ei pea selliste konstruktorite juures absoluutselt midagi välja mõtlema ega lõikama-lihvima-jootma-keevitama. Kõik on standardsed jupid ja poes saada, ma olen ...kunagi ammu meie veevärkide varasemate versioonide tegemisi assisteerinud ja mis teha, ka mujal yhe silmaga vaadanud. Jooksvalt igapäevased hooldused ja vajadusel siit-sealt midagi ymber teha või vahetada pole lihtsa isetehtud systeemi juures keeruline, ma tegelen sellega ikka päris ammu juba. See on sedasorti kaunilt systeemne valdkond, mis mulle palju lihtsamalt meelde jääb kui nt 3-salmiline jõululaul. Mul on aga ka uus pea, ma õpin selle sisu tundma, õpin enda ymber asuvate systeemide sisu, see ei ole surmtõsine täiskasvanud inimeste asi, ma leiutan, hullan ja MÄNGIN nende asjadega. Veel enam, ma näen igal pool systeeme ja mustreid. Kui midagi segaseks jääb, loen internetist või helistan ilma häbenemata sinna, kuhu vaja, ja udune ruum muutub selgemaks. Kaotada ei ole midagi, mul on kasutada kogu dementiast tagasitulnu aru ja surnust ylestõusnu aeg. Teisest kyljest, 48 aastat on juba ära raisatud, võiks paar tykki ometi ka asjalik olla.</div><div>Aga millest me siin enne just. Palavik ja köha on läinud, aga tatitõbi on vastik, kõrvas on pidev rõve vile ja aju ei taha nuusates välja tulla, ajab niisama nina paiste. Võib-olla peaks puhkama. Äkki tuleb veel tänase kuupäeva sees uni, äkki saan juba homme terveks.</div><div>P.s. Leidsin ajaloo prygikastist oma vana peaga kirjutatud luuledused, ei tea kohe, mida arvata. Ma ei mäleta neist mitte midagi, isegi mitte nende kirjutamise ajal virvendanud tunnetuspilti. Ei pole meistritööd, aga sellised lihtsad laulukesed on kahtlemata MINU TEHTUD. 😮</div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEi5DFGubg5-nY-ZoEMfp6OeRKfL-wMFXy-Fjg6KwS5A1TeTlwCtLuzNvTwxUke-TxC7gqta8DvM3Ubduqahkq1_Zjoedp0o12IIx6oOVE9rT1N1YWz2t-BvWleQH3d309PSAjXGem3FHN0Nsey5K5ogzP9Ld5ASFBDT15-BHf2EOnbfeGkNFFqUaMT99BY" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;">
<img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEi5DFGubg5-nY-ZoEMfp6OeRKfL-wMFXy-Fjg6KwS5A1TeTlwCtLuzNvTwxUke-TxC7gqta8DvM3Ubduqahkq1_Zjoedp0o12IIx6oOVE9rT1N1YWz2t-BvWleQH3d309PSAjXGem3FHN0Nsey5K5ogzP9Ld5ASFBDT15-BHf2EOnbfeGkNFFqUaMT99BY" width="400">
</a>
</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEhcwBPLe-srAqKJNKp9Gihzs9V8uSGTWu5ibyXHCD3BNvZBwT36bKUSJ6u6T8gKvyttVVTrA3ahTIqTU916zcagT5PQ6OvG1lfxckTX4HauDVO0nfecBNGvAf_8WAmmy2cnOF7-NVcq9VYMY_gIHHoo_xfK0Ssefcir11a4Wh9QqSZgLv668ivbMzfsJ_E" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;">
<img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEhcwBPLe-srAqKJNKp9Gihzs9V8uSGTWu5ibyXHCD3BNvZBwT36bKUSJ6u6T8gKvyttVVTrA3ahTIqTU916zcagT5PQ6OvG1lfxckTX4HauDVO0nfecBNGvAf_8WAmmy2cnOF7-NVcq9VYMY_gIHHoo_xfK0Ssefcir11a4Wh9QqSZgLv668ivbMzfsJ_E" width="400">
</a>
</div><br><br></div>mustkaarenhttp://www.blogger.com/profile/07219370776642557461noreply@blogger.com3