.............................................
Meie maja uxe ees on yle-eelmise keisriherra-aegne sirelihekk. Ei saa tast jagu nuga, ei käärid, kolhoosiajal p6rutati sinna muuhulgas traktoriga... mina, kes ma paari n2dala eest 5ndat asustamise aastapäeva tähistasin, olen seda hekki pyganud noaga, mitut sorti kääridega, induktor- & mootorsaega. Praegu on jälle käsil nn tugev noorendusl6iqs pärast kevadist valgustusraiet, et p6hivarred saada veidi alla meetristex & välja lõigatud kõik haiged kännud & kõverad oxad. Ehk yletuleval aastal hakkab see asi ka normaalne välja n2gema...
Sellega tervitan k6iki aednikke, kes oma värskeltistutatud põõsaraokesi vaadeldes ootavad kannatamatult, millal kõrrekestest saab tihe & tugev okasmyyr. Mida seej2rel k6igi l6ikeriistadega tagasi t6rjuma asuda...
Aga 4-5 aastat tagasi istutatud hekijupikesed hakkavad ilmet v6tma. Viirpuudele on vaja teha qjundusl6iqsi, et nad ei kasvax harjavartena taevasse, samuti korrigeerida forsyytiaid & kontpuid, aga muud maimukesed on ikka veel pisikesev6itu ega meenuta millegagi lahqnud aednikest maha j22nud iidvanu rohelisi lohesid.
Hoolimata sellest, et mul on T88tuameti kinnimaxtud ettev6tlusqrsuse lõputööx vaja valmis saada 40 lk analyytiline & tabelitest qbisev äriplaan, tegelen ikka veel yhega oma hirmsatest haigustest - orhideedega. Viimaste nädalate sees olen koju tassinud järgmised troopikaasukad:
Phalaenopsis, doritaenopsis, e qkinga sordid, hetkel yle 10. Dendrobium nobile´d ja d. kingianum ja d. phalaenopsis, põnev rohelise-lilla õievärviga. Cambriad, miltoonia-esivanematega, 2 tk, ja veel 1 mirjuk2pp. Siis veel 1 zygopetalum, vist sinikäpp e.k. On veel 1 lahe elukas: Vanda, millelt tytartaime eraldasin & proovin pisikest millalgi puuoxajupil vms rippuvana kasvatada, suurem vanda elab mingis vanaaegses kandilises happepurgis. Pisike ludiisia on väga vapper & kasvab nagu maasikas heinamaal. On veel 1 pisike kirjulehine veenusking e maleorhidee kah, & 2 miltooniat. Miltoonia on pagana õrn taim, tahab väga vähe & väga täpset kastmist... aga cymbidium on nagu päevaliilia, sööb-joob poti tyhjax ning peagi kyynitab juuri yle ääre: tahan veel!
Ok, ok. Suvelilli on mul kah ahnicetud, need on nn toalille-tyypi e tasub talvel jahedas ruumis hoida, on kevadel jälle võtta, & nii mitu aastat jutti. Bauhofist ostetud sooduka ajal mitu sedasorti lillikest - virk-liisut & fuxiat rõõmustavad mu hinge rohkem q miski muu, sest alles oli talv, kylm ning maa kivikõva & lootusetu ilmega. Nyyd ahmib mu hing kõike, millel vähegi mahlane leheke kyljes on! Ex oma osa annab ka stress, sest majapidamine, ettevõtte asutamine koos kõigi qlutuste & asjaajamiste-maxudega, pereasjad & maa-asjad on, mulle tundub, paljuvõitu yhele inimesele. Siis istun fuxiapõõsa ette maha & muudq jõllitan...
Miskipärast, olgugi et minu man taimed ikka kasvavad, ei ole mul õnne helxiine e poisipeaga. Kyll keeravad lapsed poti uppi, kyll pistavad taime peitu, nii et teine seal lootusetult qivab. Sel kevadel ebaõnnestus jälle... aga paar sammu õue & lopsakad vesiheinavõrsed on kohe võtta! Sest laulupeolistele mõeldud pikne-paduvihm oma mitmenädalaste eelproovidega on tõhus elixiir olnud.
Täna köögiviljast ei räägi. Head ilulemist!