Yllatused võsast

Pööripäeva ja jaani veetsin kodus käru ja labidaga mängides, sest puudus isu purjus kaasmaalaste kõverate nägude saatel pyhi veeta. Õhtul paistab päike nii imekaunisti maja ukseesisele, sellise ylekyllusliku õhtupäikesega hoovi kohtab harva. Nii et istud nagu keset kuldseid helbeid ja lased ajal voolata. Tohutu, tohutu väsimus on ka sellise päikese käes kergem taluda.
See suvi on muidu ysna vihmane. Vihmaga istub haljastaja kodus, sest maastik, muld ja muruseeme on töökõlblikud ainult kuivadena. Enamus nädalaid ongi olnud umbes 3-päevased justnimelt vihmade tõttu. Jaanipäeva nädalal oli ainult 1 tööpäev, hehe. Aga ma ei nuta, sest tervis... ei ole just parim, ytleme nii. Ja kodus on ka kyllalt tegemist, nt eelmisel suvel muru... heinamaa kamarasse istutatud taimed tahavad nyyd korralikku väljakaevamist ja mõnevõrra pinnaseparandamist ja asendamist, kohati tõstmist. Pluss lõputu rohimine.
Kätte jõuab esimene suurem põõsaste pygamise aeg, sest sirelid ja taraenelas on ära õitsenud. Võsa revideerides leidsin need roosid. Nad on sireli ja teiste kiirekasvuliste all niruks jäänud, aga eelmise suve võsalõikamise kiirabi laseb aimu anda, mida vanaperenaine siia aastate eest maha istutas...




Pidevad vihmad on väga täidetud roosiõied rikkunud ja kurdlehise roosi sordist ma ei saanudki viisakat pilti, aga nuppe on neil kõigil sel aastal palju, eelmisel aastal enne jaani kohta vaatamas käies ma nägin vaid yksikuid õisi võsas. Nyyd tyleb olla osav lõikaja, sest yksteisest läbi kasvanud okkalisi põõsaid majandada on, ee, põnev.

Värvilisi suvalisi laigukesi

Vaat mis minul õues heina sees kasvavad. Ja alpinaarium on mul juba päris suur, umbes terve ruutmeeter.

Väljas ja sees

Jaanipäevaeelne hele sumu, vihmaga pooleks. Täna töölt tulles imestasin, et loetud päevade ilusa ilma peale on karikakrad, tõrvalilled, teelehed ja hiireherned õitsema hakanud. Tegelikult on sooja aega muidugi nädalaid olnud, aga minu kehamälu ytleb, et päikest on kevadest saadik, st pärast tulpe ehk tõesti heal juhul paar nädalat olnud.
Eile maru äkki hakkas meie kandis heina- ja silotegu. Vihma käes yle põlve sirutanud hein niideti yleeile maha ja eile viidi minema. Ka muru kasvab nagu ilma kommeteta põlluhein...
Piltidel näeb hea lugeja, et sydasuvi on käes, ja pimedamaks mõnda aega ei lähegi. Ja niidetud põllud on helerohelised nagu igavesed loodusseadused. See lohutab mind mõnevõrra, sest elu on ikkagi veider ja hirmus.

Oleme täpsed.

Aiasõbra aiandis oli soodukas ja ma jumala juhuslikult sattusin selle peale. Nii et kolimise ja kadedate inimeste nahka läinud haruldused, sh mitmed puud ja põõsad sain tagasi ja enamgi veel. Juhhei, uus elu, uus aed ja uus suvi. Aga palun uut aju ka.
Kõik nii vanad kui eilased uuekesed on veel nii tillukesed ja noorekesed, et vaateid ega pärleid ei paku enne, kui neil juured all.
Mõtlen mullatöödest, aga kuna tehnika on kallis, jään maapinna aukude täitmise juures omaenda vanadele võtetele kindlaks - buss, käru ja labidas. Minu elu, minu maailm, minu aeg, sel suvel võib nii mõnigi kymneid aastaid omal kohal asunud auk veel rahus puhata.
Head istutamist kõigepealt, sest Aiasõbra yllatussaak tuleb ruttu maha panna.

Tasakesi loksub

Käigurajad võtavad kohti sisse ja tegemata töödele tulevad näod pähe. Kuumaastiku servast hakkab kasvama lille- ja maitseainepeenar ning nõgesetihnikud tõmbavad koomale.
Kõva töö tulemusena kokkuaetud palgast on enamus läinud suures linnas õppiva tytre yyrikorteri sissemaksu jaoks, aga iseendale tegin täna aianduslikult kuningliku kingituse. Seda enam, et halva ilma tõttu tööpäev jäeti ära. Kuna Võru kandi inimesed yldiselt ostavad enamasti tavalisi lilli ja puid, siis suures imeasjade näljas seadsin rattad teada-tuntud Tartu kandi aiapoodide suunas. Ja see oli seda väärt! Esiteks, Juhanist sain lopsaka viinapuuistiku, mitu valgekirjut maitsetaimesorti ja leiunurgast keerdoksalise kuusepuu sordi, kaltsupoest parajad töösaapad ning Kanepi aiandist samuti paar toredat aianunnut - bergeenia kääbussordi, kõveruse pärast alla hinnatud kuuse "Acrocona" ning veel yhe valgete võrsetega kuusekese. Pluss paar nutsakat kruusapeenrasse, nt kassikäpp "Rubra" ja raudrohi, vist karvane, "Aurea"... vist oli veel mingeid väikseid nunnusid... Juba aastaid tagasi tabas mind arusaamine, et õisi ja lopsakaid lehti näeb meie kliimas heal juhul 3-3,5 kuud aastas, muul ajal peab leppima pruunide kõrte ja melanhoolsete okaspuudega. Seega, valmistun talveks. :)
Pildi peal aga on fuksiate ymberistutamise ajal turba seest välja ilmunud sõbrakene.

Hullumaja killustikul

Hoolimata kymnetest tervisehädadest ja pidevatest eri laadi ja liiki valudest kooberdan hommikuti tööpostile. Halturr ehituste rehamehena, tasu kiire ja korralik ning ilma ilaajamiseta "naisterahvale sobiv töö, 2€/h miinus tulumaks". Päevad on pikad, 10-11 h, lisaks 2 h sõidu peale. Käin koos abikaasiga, põmst samadel ehitusplatsidel, aga tema teeb natu keerukamaid asju. Seda jätkub ainult septembrini, sest siis pean ma noorima, puudega poisi kooliskäimist passima hakkama ja see tähendab jälle tasuta kodusistumist. Mitte et seegi halb oleks, maamajapidamises leidub alati kylluslikult lõbustusi ja tegevusi, mis praegu veidi ajaks ootele on pandud.
Eile oli Tartu Botaanikaaias hariv taimetutvustusyritus, kuhu ma jõudsin alles 10 minutit enne lõppu. Nägin kõigest 1 head tuttavat inimest, aga kergendasin kukrut ning rõõmustasin aeda mitme toreda tillukese tegelasega a la varretu nelk ja veel yks nelk, mis roomab mõne millimeetri kõrgusena maapinnal. Botaed jäi tiheda programmi ja kiirustavate pereliikmete pärast, pagan, nägemata, aga ma ykspäev hiilin sinna veel tagasi.
Lõpetuseks kauneid perspektiive ehitusplatsi tööpõllult.