Kunstilist

Täna oli mul asju öelda muusikaarmastuse kohta.

Aitäh yleelmise jutu juurde moraalse toe asetanud rahvale. Kui sul on ikka päris halb olla, siis sellised väikesed asjakesed võtavad halva specse veidi väiksemaks. 

Md, miks sellised unejutud? Ma yritan uuesti kirjutama õppida ja Kaamose juures arenenud teemad tundusid väärt täiendamist. Kevadel sai mu mälu väga palju kannatada ja nö laulumasin põmst jäigi vakka, raadjo läks katki. Sõnad ei ole enam justkui minu sõnad minu peas, ma ei näe ega tunne neid, vaid nad tulevad täiesti iseenesest ilma hoiatamata ja filtriteta kuskilt mujalt, sellisest kohast, kuhu päike ei paista. Ja mitte päris sellises järjekorras ja viisil, mida mina tahan, vaid nagu see pime koht nad ette lykkab. Ma pean seda alati meeles pidama, sest mõnikord see ehmatab või pahandab inimesi. Toores "tõde" ei ole alati ettekandmist väärt, sest ei põhine KOGU infol, vaid on yhekylgne ja kaalutlemata. Ja kuna väljaöeldud sõna on minu jaoks pingutust nõudev hinnaline aine, siis ei tahaks pooliku tõe või kaalutlemata jama peale jõudu raisata. Ennem olen Lyhikese Jutu Mees.

Kasulikku

Kirjutasin veidi hariduse olulisusest. Antagu ebayhtlane keel ja stiil andeks,  see lugu on rohkem selja-, kui peaaju väljaöeldis.

november jätkub veelgi

Mul on olnud mitu päris vastikut tõbise olemisega päeva. Täna lõuna ajal lehti riisudes hakkas mul tavalisel viisil paha, mistõttu võtsin ette pikutamisravi seansi. Eile internetist leitud inspiratsiooni laineharjal muuhulgas guugeldasin meditsiinialaselt, misjärel saabus selgus - ahhaa, järjekordne jackpot! Nii et eelmises postis väljendatud soov Jõuluvanale pole lihtsalt paha tuju tõttu välja pursatud poeetiline kõnekujund või "kõigest" "kergesti ravitav" depressioon, vaid kalkuleeritud  tegevusplaan juba mitu aastat arenevate syndmuste paratamatu lõpplahenduse puhuks. Kurat, ma TEADSIN seda, aga aju (kevadel mahapõlenud) kõnekeskus ei näidanud arvutusprotsessi, vaid kohe vastust.

Tuleval nädalal lähen perearsti juurde spetsialistide aegu välja võitlema. Niisama jutupuhumisega on oma 3 aastat ära kulunud, seekord on juba päris palju konkreetset ette kanda. Ma pean diagnoosi saama enne, kui liikumisvõimetuks JA dementseks muutun, ja see paraku toimub suht lähitulevikus. Mul nimelt on kohustusi, mille edasiandmine pereliikmetele või vallale tuleb meditsiiniliselt ära põhjendada, ja keegi teine seda minu eest teha ei saa.

Hyva lugeja saab siinkohal palju ära teha. Nimelt,  ka moraalne tugi on tugi. Tänan ja tervitan. Lugupidamisega, Teie

Lyhikese Jutu Mees

P.s. asjad on põnevamaks minemas. Täna kõik jälle valutab teatud vastikul moel ja mu armsad kallid moblamängud, 4 tk, mida ma iga õhtu suure armastuse ja pyhendumusega mängisin pealt 10 aasta, on juba mitu päeva igasuguse võlu täiesti kaotanud, Pinterest on muutunud mõttetuks ja enamus plogisid ei paku mingitki rõõmu. Ja tund aega tagasi hakkasin lambist (objektiivselt võttes aga jälle kalkulatsiooni tulemusena) karjuma yhe õnnetu inimese peale, kes teatas, et laste rehaplaani tegemise järjekord on neil 2,5 KUUD, samas SRT Otsuse tähtaeg aga on alati lyhem, ja et kas ma Põlva või Tartu ei taha pöörduda. Ei, ei taha. Väga varsti peab selle kõigega keegi teine tegelema, mina aga istun heki all poolmädand palgi peal ja mõtlen, et kes ma olen, kus ma olen ja misse tore oranži-valge-värviline rauast asjake on ja kyll see lõhnab põnevalt, ja et jälle kael valutab rõvedalt ja kere suriseb, raisk.

november jätkub

Ma vedelen ja yle minu rullib ja rusub lõppematu tuim ja väga raske õuduselaine. Viimased pool aastat on see alati minu umber ja kohal loksunud, seganud mõtlemist,  kammitsenud käed-jalad ja tõmmanud vaiba alt, nii et kõik, mis aprillis pooleli oli, jääbki igaveseks pooleli.

Kui suremine ei oleks piinarikas ja ei kestaks tunde - ja ma olen seda kogenud, kahjuks mitte lõplikult -, siis ma korraldaksin selle otsekohe. Ma ei taha enam sellel õudsel hallil vanglaplaneedil elada, ilma mälu, jõu ja tulevikuta. Jõuluvanale on mul sel aastal ainult 1 palve - soovin kiiret, piina- ja valuvaba surma minu valitud ajal ja kohas. Aitäh.

Seda ja teist

Togin end tagant, et suvetöödest MIDAGIGI tehtud saaks. Puiduvirnade struktuurimuutused on juba silmnähtavad, aga rauani pole ma veel jõudnud, kardetavasti tuleb enne talv kätte. Maja kallale aga asun alles siis, kui eelpoolmainitud hunnikutest on saanud kas täiesti korrektsed riidad ja mõni vähempuine aine siis eri materjalide kaupa mõnda jäätmekäitlusettevõttesse reisinud.

Kas ma juba ei öelnud, et pärast Põrguskäiku olen, ytleme selle siis välja, teine inimene? Olemasolevatest iseloomujoontest jäi kyll kondikava alles, aga rõõmsat pohhuisti ei ole enam. Mõndagi veel läks kaotsi,  aga ma suutsin varemete peale midagi ikkagi yles ehitada ja kasvatada, lihasmälus on õnneks päris palju asju alles. Ja nyyd ma olengi lyhikese jutu mees.

Ei vabanda.

P.s. yle-eelmises postis mainit kontserdil käisin ära. Mitmel põhjusel meeldis väga. Aga õuemängudest kangete näppudega praegu rohkem juttu ei toksi, selle asemel 1 ilus pilt:

Meie igapäevast novembrit

Eile läks meil tormi ajal elekter korralikult ära, kyttepuude koormakate lendas koos kaubaalustega minema ja naabri maja põles maha. Ja muud ma ei tahtki ytelda.

Meie kyla kultuurimajas

Kogu lugupidamise juures.

Seal töötavad asjalikud inimesed, muidu poleks põhjust seda asutust mainida.

Meie Maa Konna Keskuses on muidu umbes 2 kooli, 3 tehast ja 4 poodi, kus kogu paikkonna 500 inimest oma eluks vajaliku hangitsetud saavad. Ja siis on veel Kultuurimaja. 

Ma yldiselt ei jaksa enam kodust kaugele sõita, hilisõhtuti internetti läbi lugedes sirvin niisama kontserdikuulutusi ja olen rõõmus, et kuskil muinasjutulises kauguses keegi veel pilli mängib. Selle käigus juhtub otse uskumatuid avastusi. Hyva lugeja mäletab, et aasta tagasi käis meil punt nimega Aristocrats, mille igat muusikut võiks ja peaks armastama elu lõpuni, ja seda ma ka teen. Uskumatud teated sealt Kultuurimajast aga jätkuvad: novembri algul tuleb mulle mängima Mohini Dey isiklikult! Ja tal on kaasas (hevikale vähe, aga džässi/fusionikuulajale rohkem tuntud) Greg Howe. Andke andeks, trummari nimi ei tule, no ei tule kohe, noh.

Mainitud Mohini Dey on muusik, kelle nime kuuldes sa paned kõik muud tööd kõrvale ja lähed vaatad, ega kassid ei ole su basskitarre voodiotsalt maha ajanud. Ta teeb vaat niimoodi. Siitkaudu, palun!

Uvitavat meie seeneriigist

Tänase seisuga on mu kõige suurem mädapuiduhunnik juba u poole oma mahust kaotanud. Lõikan mitme erineva saega ja katsun kohe riita ka panna, sest hunnikute tekitatav visuaalne myra segab elamist. Jooksev sygis õnneks pole väga tatine, aga soe ka ei ole, samas norrapärast tuult pakutakseiga päev - ja ma EI TALU enam pakse riideid ja raskeid tormijopesid, sest kehale asetunud lisaraskuse protsessimine raiskab jõudu. Kui ilm vähegi lubab, siis jätkan kasvõi terve talv, see on ju mu märtsi ja aprilli järeltöö. Kevad jäi sel aastal õuetööde mõttes täiesti vahele, aga minu majas on kevad alati kõige kiirem aeg. Synesteetikul on väga põnev, sest tegu ei ole lihtsalt puiduga, sellel on ka ajalugu ja iga palgi- ning lauajupi kohta käib mitu kihti numbrilisi võlusõnu. 

Tänased võlusõnad ei ole väga salongikõlblikud, sest leidsin tõenäoliselt Pätsu-aegse majavammi. Riigid ja tsivilisatsioonid on tõusnud ja langenud, aga vamm õitseb õnnelikult. Hoolimata teadmisest, et vammide perekonnas on rohkem liike, olen veits häiritud ja vaat miks. No et, maja põrandate ylesvõtmine ei ole lihtne asi.

jutujätkuks

Aitäh, Rebane. Jõudu ei ole siinmajas kunagi liiga palju.

Yhes plogis inimesed arutlesid igasugu asjade yle, muuhulgas oli jutuks ka plogimine ise. Ma kohe mõistsin, et olen see ilma saba ja sarvedeta hämaja, 3 lugejaga tundmatu artist, sest teistel plogijatel on ju ometi korralikud lood, viisakas stiil ja yleyldse on nad kõik sotsiaalselt lugupeetavad ja populaarsed isikud, aga sotsiaalselt lugupeetav olemine kahjuks mu tööplaani ei mahu, mitu muud ametit on järjekorras eespool ja alati jääb õhtul töid pooleli ja riistu laiali.

Paraku, lyhiformaatide viljelemine tuleneb,  ee,  mu laulutegija peakujust. Mitte töid ja tegemisi täistopitud päevakavast, sest minust palju hõivatumad ja tulemuslikumad inimesed jaksavad ometigi nauditavas keeles kirja panna väga pikki ja sisutihedaid postitusi põmst yle päeva. Hehe, minu lood ja laulud peavad leppima sellega, et nende koduks olev pea lehvib suurema osa päevast õues, ilmast olenemata, ja näpukesed vähemalt yritavad asjalikult rabelda ega viitsi või siis jaksa kaugeltki iga põnevat mõttekäiku moblaekraani sisse toksida. Teiste mõtteid on esteks meeldiv lugeda ja sama tore edasi veeretada ja aretada, kui mitte toredamgi, eriti, kui nad sobivad mõne elu jooksul kogetud nähtuse mustri kinnituseks, seletuseks, või vähemalt minu puhul parandamiseks, ja uusi ilusaid mõttemustrijupikesi ei ole kunagi liiga palju. Paraku, minu enda omad on hakitud, hõredad ja nähtamatud, ma vajan Tarkade Inimeste tihedaid mõtteid ja teravaid targutusi. 

Sarnaselt kunstfotoga - minu pildid võivad head olla, aga maailm on häid fotograafe täis ja mulle piisab nende nautimisest. Sama paraku ka kõige muu loomingulisega - teiste tehtu on meeldiv ja koguni nauditav, aga minu kraamil on 100 viga, ma näen neid vigu selgelt ja täpselt, sellist igapäevaelu kõrvalt näpistatud asjakest saabki ainult visandi või naljaloona võtta ning mitte mingil juhul ei sobi see laiadele massidele ettekandmiseks. Teiste sõnadega, minu peakeses kobrutavast Kadunud Laulude Maailmast kinni pyytud kraamist saab vormida enamjuhul 3-duurilugu musta huumori momendiga, et kõik mu 3 või 5 lugejat näeksid, et olen elus ja kõik on enneolematult hästi, isegi siis, kui hetkel mõni asi ongi veits halvasti. 

Räägiks edasi hoopis ilmast- päevad on väga imelikult lyhikesed, lausa valus vaadata. Ma justkui TEAN, et meil on aastaajad ja päeva pikkus aasta lõikes muutub, aga sellega leppida on enneolematult raske. Tahan oma kallist, armsat valget suvepoolaastat tagasi! Aga sel aastal on sygis armuline mu vastu, tavapäraste pikkade pimedate sajunädalate asemel on haruldaselt päikeseline sygis. Isegi oktoobril on sel aastal suve silmad, aga ta siiski juba astub talve madala sammuga, päev kahaneb ja kahaneb ja kahaneb, aga ikka veel jaksab. Sellisest imeasjast lausa peab iga hetke endasse imeda katsuma, enne, kui tuleb õudne ja jõle igavene november. Siis ma suren kuni umbes märtsi keskpaigani.

Täna oli taevas korralikult puhtaks pestud, aga mul põrand pyhkimata, mänguasjad kõik laiali ja:

õhtane lugu

Täna jälle.

Ma teen praegu põmst kevadisi töid, lahendan igasugu hunnikuid ja iga paari päeva järel panen lõkke yles. Täna läks pikemalt, sest Pätsu-aegne kyyniuks ja Kuperjanovi tagumikujäljega laudaukse piit koos Luteri tehasest pärit laua koitanud kehaosadega, halumasina- ja puuriidaaluste prahist kõnelemata, põlesid päris kaua. Alles kellu 10 õhtul sain tuppa nina soojendama tulla.

Mõlgutlen sellest,  et aprillis juhtunud Põrguskäik, millest paranemise järel ma ei ole enam endine, tahab asjatundlikumat lähenemist. Olen ennast käepäraste vahenditega lappinud, taastusravinud ja yles ehitanud,  aga endiseks enam ei saa, mitmed asjad on ja jäävad katki. Kogu maailm on nagu klaasist seina taga, mõtted ja sõnad tulevad teistest kohtadest kui varem ja kere töötab ka natuke teistmoodi. Ma ei ole sellega ära harjunud ja ei harju kunagi. Mõnikord tabab mind sygav õudus selle ees, et ma olen justkui võõras, katkises kehas, ja et see teeb ka mu mõtlemise aeglaseks ja vatiseks, tunded on tuimad ja tunduvad masendavalt mõttetud, ma ei suuda seda võõrast iseennast kuidagi keerukamaid töid tegema sundida, selle kõige protsessimine on kuramuse väsitav, ja ma jään sellesse vanglasse igaveseks. Siis tuletan endale meelde, et see on ainult tunne, et 99% minust on alles, praegu oleks tark natuke puhata ja siis teha midagi toredat. Näiteks lõket.

p.s.

Eelmise postituse jätkuks - mul ei ole kehadysmorfia, mitte ykski spetsialist pole seda uurinud ega diagnoosinud, kuigi uuritud ja diagnoositud on muid asju, sest seaduse järgi peab kodanikku vajadusel aitama, vähemasti vormiliselt. Ma OLENGI pinges, kange, vanadest vigastustest kõver ja jäle eluvorm, sellega ei tehtagi midagi, nii lihtsalt on, lepi ometigi. Aga pole hullu, alati saab armutu publiku eest peidus olla ja kui ikka hädasti vaja, siis panna endale ymber kehakatted, mis puudutavad tugevalt pealtnägijate kunstimeelt või moenärvi ning ei lase nende epidemioloogilistel tungidel tärgata ja vigast varest yle ääre tõugata. Mul kulus terve elu, 50 aastat, et lõpuks ometi omaenda vajadusi isegi kõige lihtsama osas, nagu toit, sobivad riided ja uni, nägema õppida, enne veel hulk aastaid võimlemist, et oma olemasoluga leppida, et end isegi kaitsta tohtida, ja endale yldse midagi lubada, mõnikordisegimidagi ilusat, ja selle viljad on magusad. 

Uvitav,  et ma sellest kirjutan, onju. 

Teised inimesed näevad ainult seda, mida mul pole, ja mis ma ei ole, aga nad ei tea, mis selle sees on, mis hinnaga see on tulnud ja mida selle jalulhoidmine nõuab. Viimased aastad ei puutu ma inimestega kuigi tihti kokku ja tundub, et see on tervisele kasulik. Eeslinaha-muinasjutu õnnelikku lõppu päriselus ei eksisteeri ja pahatahtlikus seltskonnas pideva enda eest seismise energiakulu on suurem kui selle kasutegur,  elust enesest õppinud loom jääb oma armsasse võpsikusse ja seega lugegem lugu lõppenuks. Ma tean asju ja sellest piisab. Lõpuks ometi. Jäänud on veel ainult iseendale kirjutamine, Muhv, nõudmiseni.

Kuidas mul PÄRISELT läheb

Ei, te PÄRISELT, TÕESTI ei taha seda teada.

Ma isegi ei taha.

Ykspä käisin yhes kohas, panin selga paremad riided, kui muidu, ja võtsin kaasa rohkem kidrasid, kui muidu. (Ehk siis, ma ei käinud nt ehituspoes ega jäätmejaamas, muid sihtkohti tuleb aga ette juba äärmiselt harva.)

Yrrist on juba mõni päev möödas, ma elan jälle oma tavalist elukest. Koristan varemeid, kärutan tomatipealseid, panen pesu kuivama. Siis mõtlen jalga puhata ja ajaviiteks mobla pildigaleriid kraamida. Täna pakub see eriti jubedaid yllatusi. 

Lapsed, kuradid, tegid mainitud kohas minu teloga pilti, ja mõned neist olid nii õudsed, et ma kustutasin nood kõik ära. Need jätsin alles, kus mind peal ei olnud. Nyyd hoian jälle mõne aasta väga madalat pofiili ja loodan, et mind ruttu ära unustatakse. Inimeste sekka minema olen nõus veel ainult torupilli hankimiseks.

Täiendav

...peatykk Kogu Multiversumi Inetuste Ajaloo Kroonikasse, kysimata, kas see mulle yldse meeldib, või siis mitte.

Hetkel mitte.

Köök.

Ropp sõimusõna on see. 

Yks sõna, mis kannab pika loitsu ja kurja kaetuse väge.

Kaugelt maalt meile toodud nimetus. See tähistab kohta, kus tehakse kahtlaste riistadega vastikutest ainetest kurjakuulutavat ja võõrikut toodangut. Mitte iial ei tehta seda vabatahtlikult ja harva toimub tegevus rõõmu ja laulu saatel. Kuidas tahes ka vaeva ei nähta, et tulemus oleks olude kiuste veidigi rõõmupakkuv, leidub alati keegi, kes selle raskete sõnade abil ära põlgab, ning just oma elust ja ajast suure tyki ära raisanud inimene peab oma töövilja Deemonitele* loovutama. Alati lasub selles ruumis savikarva hämarus** ja valitseb iseenese jõul kobrutav korralagedus, mis selle talitseja jõupingutuste yle ainult irvitab, riistad yritavad oma tööplatsi inetust nähes kolinal põgeneda või siis mässata ja kinnihoidvaid käsi pureda, pruunikas needusi kandev rasvapilv teeb taeva tuhmiks ja paneb sind unustama, et kunagi, kuskil ja kellelgi oli kerge, helge ja vaba, sest sina seda kyll ei mäleta.

* sulgloomad, kes ebapiisava toidukoguse peale pahaseks saavad ja toidu toojat ennast kannakõõlusest näksima asuvad

** raisk, silmaarst ytles mulle esmaspäeval asju, aga nii õrnal ja meeldival toonil, et ma muretsen selle yle alles kauges tulevikus, näiteks siis, kui on tarvis hämaras maanteele sõitma minna.

P.s. kogu see mõlgutlus syndis pisikesest asjast - liigutasin pliiti. Seda ei oleks tohtind õhtul teha, vaid hommikul värske ja puhanuna. Õhtuks olen ma alati sajand vanem, kui hommikul ärgates, ja siis ma ei suuda isegi hommiku rõõmu mäletada, õhtune valguski on tinaraske ja myrgine, nii et sa unustad kõik muu peale hingamise. Et ma ka ei õpi. Nyyd ei saa hyva lugeja iial teada, millised monardad mul aias kasvavad või kui palju vanu ploomipuid sel nädalal maha võetud sai.

P.p.s. - vähe. Mõlemat.

Varahommikune mõtlemine

Täna helises äratuskell ootamatult, nagu ikka. Panin ruttu riidesse, kere kange ja pea yritamas edasi magada nagu alati, viisin koera õue, andsin kassidele syya, nagu alati. Kella ei vaadanud, mis seal ikka vahtida. Tegin kohvi, nagu ikka, aga ära juua ei jõudnud, nagu tihti juhtub. Haarasin pakendiprygikoti, vaatasin silmanurgast kella ja astusin ruttu uksest välja, nagu alati. Pyhkisin auto akendelt kastevee, panin masina käima, lylitasin raadio sisse. Kõik oli nagu tavaliselt. Sõitsin linna, parkisin poja töökoha parklasse ja teatasin takso kohalejõudmisest, nagu alati.

Osutus,  et ma olin tavalisest tund aega varem kohale jõudnud. Mitte just alati, aga ikka juhtub. Muud, kui lähemasse tanklasse energiajooki ja kartulivahvleid ostma ja siis parklas tõusva päikese kiirte õrnas soojuses molutades telo rullima, internetist pitsist maksikleitide lõikeid vaatama. Sool, rasv, jahu, internet, muusika. Ma olen seda teinud nii palju, ei midagi erilist.

Lihtsalt pajajuttu

Pliit ajab suitsu sisse. Ja mu tänast supitegu on vallatud roosakirjud päikesejänkud vaatama tulnud, hõljutlevad julgelt oma õrnu hännakesi kohe mu põrgupalava moosikatla kohal. Ajaloo huvides olgu mainitud, et moosi pole see pajake oma elus veel näinud, kyll aga keetnud vett ja loonud värvipurust ning lõngadest tumedaid suppe. Lisaks mikromajanduslik tõik, et ma lihtsalt ei raatsi kantmeetrite kaupa oksi niisama taevasse lennutada, lõkkes tekkivast soojusest tahan osagi kinni pyyda ja patta pista.

Tavaline lugu

Et kui ma yle paari päeva kasvukasse jõuan, on tomatid jõudnud endile välgukiirusel uued kylgvõrsed kasvatada, selmet jahedaid öid, madalamat päikesekaart ja karmi talve paratamatut lähenemist tunnetada, ja normaalse taimena viljad enne surma ruttu valmis kypsetada.

Ja tomatipadriku kohal päevitavad sellised eluvormid, millel niigi palju aruraasu pole, et igaks juhuks kylgvõrseid kasvatada, mille toel mullast rohkem vitamiine imeda. Ega ma seda neilt looda ka, nende töö on olla lihtsalt ilus.

Järve põhjast

Suve viimane kolmandik on käes. Valged ööd, mida ma härdalt ja hullunult armastan,  on otsa saamas. Ja Atlandilt tuleb juba sygise niisket hingust, see kobrutab taevas nagu kiirustav lambakari ja hetkiti on kogu maailm tiheda ja tinaraske veekardina all maadligi surutud. Ma olen siis kange ja kohmakas merepõhjaloom, kelle seljaaju kyll mäletab iidset soojas vees ulpimise mõnu, aga mitte seda, kuidas oli inimeste ehitatud maailmas keerukaid sõnamustreid punuda ja liikuda nende loodud peegelduste jälgedes. Miskipärast aga ei taha ma seda tagasi, tormi käes läbimärjaks pekstud olla või nõrkemiseni mullaga mängida tundub iga kell ohutum ja usaldusväärsem. Nad on kyll hingeta loodusjõud, kuid on alati minuga ja alati samad vanad head, nad ei jäta mind isegi unedes kunagi maha.

Ja taeval on mulle tihti midagi põnevat öelda.