Metalne ballaadike

Taevas on jälle roostepunane

Pilvedel verekarva servad

Päike ei tule enam kunagi

Kõikjal on trellid ja usteta seinad

Kõrged on kõrred roostepunased

Kõrtel on rauast sydamed

Ära tõsta pead kuigi ehk julged

Kõik mis on kõrgem peagi kõduneb

Taevas on alati roostepunane

Ära arva et näed midagi muud

Rauast tiibadel surm vuhiseb

Temal on alati lennutuul

Kõrged on kõrred roostepunased

Taevas on vasekarva

Surma silmad ei unusta kunagi

Kyyned sinust mööda ei haara

Pilvedel on verekarva servad

Madalad kõhud sysimustad

Murtud selgrooga nende all roomad

Elu räbalaidki armastad

...

Minu taevas on kõrge ja kõigis sinise toonides, aga neil, kes jooksevad end mätaste vahel peites, see nii ei ole. Minu taevas lendavad kotkad ja tihased on ilusad oma valgete, roheliste ja punaste kõhukestega, aga neil, kes peavad kylmunud mätaste vahel nälja pärast jooksma, on vaja hääletult liginevaid varje karta.

Jõululaupäevalõke

Varsti võib tomatid maha panna.

Gunzdizaaliz

Koduperenaise odav meelelahutus. Puhka rahus, laudake.

Suur palve

Kallis Soojade Kohtade Ja Tagumikkude Jumal!
Mu elu on läinud väga igavaks, kurvaks ja tagasihoidlikuks. Selle vastu on mul nyyd abi vaja. Palun võta vastu minu tagasihoidlik põletusohver selle mõnusa ja pehme ning hindamatu antiiktooli näol. Selle eest palun korralda mulle yks suurepärane amet, mis on yhekorraga nii huvitav, mulle kontimööda kui ka tulus. Minupärast kasvõi maailmakuulsa metalbändi bassimängija koht, kui ministriks ei lasta.
P.s. Seda kraami on mul veel palju. Minupärast võite, lugupeetud Jumalad, saada veel nii mõnegi pehme palgijupi nagu padja.

Ilupilte mykoloogiahuvilisele

Poeetiline ja nukker ilu, surma ylemlaul ning lahkumise udu.
...
Ilm lubas täna õue. Lammutasin ära viimase nutsaka veel omal jalal seisnud iidvana heinakyynivaret. Siis hakkas vihma sadama.

Õhk on sygav ja tinasinine

Käisin natuke õues.



Kui mõnus on aiast midagi elusat leida.

Vahelehõige laatsaretist

Praegu ravib minu kaela. Kaelanärv ytles yles, saab praegu esialgset ravu. Laupäevase lihtsa ja lyhikese kaubandusliku sõidu käigus läks kaelas asi nii põnevaks, et oli väärt 3 tundi EMOs vedelemist ja neuroloogi ootamist.
Käed on kaela sõltumatute ideede tulemusena poolsurnud ja jalad vedelad, aga juba hakkab looma. Olgu meditsiin tänatud ja võluained valges karbikeses.
Ykspäev sulatab, teinepäev kylmetab. Uue kodu naljakad iseärasused tulevad välja, nt et tohutu kogus sadevett, mis liivasema pinnase sees hakkaks lähima jõe poole voolama, jääb tõhusa savimulla korral kohapeale. Ning hakkab moodustama basseine.
Tugev tuul vuhiseb vanades kuuskedes.
Ma tahan oma käsi tagasi.
Ja koer tahab voodisse.

Loominguline kriis

Väljas on pidev hämarik, käes on polaarõhtu. Mul on mitmekylgselt ja järelejätmatult sitt olla. Kuna sygisepoole kaksasin endalt 3 puuki, on põhjust sundida end ykskord perearstile minema.
Eelmisest tulenevalt on patareid tyhjad. Sunnin ennast naaatukesekaupa liigutama, veevärgiga mängima, talve tulekuks perele kindaid meisterdama, yritan mõnele laulule hinge sisse puhuda... see viimane tekitab tunde, et tahan väga, väga lennata, aga ei jõua. Kere on enneolematult valus ja sõnakuulmatu, see on kole ja naljakas yhekorraga.
Samas, hing sygeleb tundest, et teatud laulud on valmis, ma PEAN need nt salvestama koos videoga ja ilmarahvale vaatamiseks yles riputama. Sygelema ajab aga pikkade aastate jooksul pähe pekstud teadmine, et seda pole kellelgi vaja, sa oled talumatult ja piinlikult nõme :/
Selle peale ma koon ;)

Teisest maailmast hyytakse

Nägin unes, et oma uues suures umbes 10 toaga majas võõrustasin mitut sorti kylalisi, ja muuhulgas näitasin hr Yngwie Malmsteenile (maailmakuulus elektrikitarrimängija), kuidas ma käte peal käia oskan. Yhed teised muusikud aga kibelesid kogu aeg ära minema ja ei tahtnud mängida, kuigi olid lubanud. Seal oli veel lörtsi sees autoga ukerdamist ja muret kylaliste ja nende mugavuste pärast, suures ehitusprahises toas kidrade mängimist, suurte sahtlitega ja kuhja tekkidega mõnus voodi yhes ahjutaguses nišis jne.
Veidi pärast seda nägin unes keerulist syndmusteahelat, mille lõpus tahtsin teki kotti toppimise ajal tekikotti peitu pugeda, aga äkki oli see kott muutunud mustaks lillemustriga kottkleidiks, ja selle iluduse allääres olid imeilusad narmad. Selle sees patseeris peen iludus, peened kontsakingad jalas. Paar pikka sekundit sain mõelda, et oo, see olen mina, kyll ma olen ilus. Siis tuli peavaluga pikk ja piinarikas ärkamine, kell oli mitu minutit plärisenud.
Viimasel ajal on päriselu uimane, pidevate igasugu valudega ja krampidega enne uinumist, aga millised unenäod! Mind paha tervis väga ei häiri, häirib pidevalt ligihiiliv abstraktne hirm. Ansamblisse kuuluvad ka tihti peanaha all jooksvad sipelgad, õhtuti pidevad kylmavärinad ja uinumist segavad elektrilöögiaistingud kogu kehas, brr. Elu on ebamugav, jajah.
Vaat nyyd kuluks hädasti korralik unenäoseletaja ära.

Pyhapäevaseid lõbustusi soojasse novembrisse

Kes teeb trenni, see on tugev!
Hyva lugeja peaks nyyd juba aru saama, et tegelen suvel ostetud maja kõrvalhoone varemete kraamimisega.
Kahju, et hooned hukas, aga mul on yhe augu täiteks hädasti tonnide viisi istutuskõlblikku kraami vaja ja komposteerunud puithooned sobivad selleks imehästi.

Sygis tuli tagasi.

Madal sulailma toonud taevas asendus õhtuks sellisega, mis värvib õunad roosaks ja lubab võsalõikajal väheke kepsakama sammuga astuda. Pori on nagu muda, päevad on ebameeldivalt lyhikesed ja liigesed valutavad.
Aeg on Jõuluvanale kirjutada.
Kui mõni Jumal tunneb ennast yksildasena ja soovib minult kirja saada, siis andku aga teada ;) (uue laulu idee)

Vastab tõele, et olen

...jube siga.
Ilmarahvarõõmuks paar päevapildikest.


Selle asemel, et viisakalt teleka ees tukuskleda ja päeviti kuskil istumas käia, 300€/kuu.
Jumal kinkis mulle suure valguskyllase koha, kus segamatult igasugu mänguasjadega põristada ja seda ei tohi ju ometi ära põlata. Mängin akendega, sest yldiselt on need heas seisukorras, mõni tõsisem koht aga tuleb kuni kevadeni lihtsalt liistuga katta, sest ega minu päevad ka kummist ei ole.
Kui hea lugeja loodab, et mu noorim pojake on lasteaeda koha saanud ja yldse on kõik hästi, siis... tõele vastab lause teine pool ja sedagi ainult suures osas. Selle viimase lause teatud osa peale ma ketran.

Kauneid pysikuid meie aias

Igal varrel ja kõrrel on oma nägu. Ma oleksin kurb, kui ylikorraliku aednikuna lõikaksin peenrad lagedaks ja seejärel laiuks mu aias kevadeni valge v siis pruun kõrb.
Eks pilt muutub, aga praegu on aiaasukad alles värskelt talvemundrisse astunud.
Suve mälestuseks, mu sõbrad.
P.$. Lõpuks ometi olen jõudnud Aalujate klubi edasjõudnute sektsiooni, sest yhele fotole on salapärasel viisil ilmunud punane ämber.

Talvine selfie

Täiesti ootamatult algas talv.
Kõik on paksu lume all.
Pea on vatti täis.
Võru linna peatänava tillukeste kaltsukate esmakordne inspekteerimine andis tulemuseks laste fliiskindad ja mulle Shetlandi lambavillase kampsi, mis on harvaesinevalt 1) ilus, sh maitsekalt rahvuslik, 2) piisavalt suur ja 3) soe. Sellist asja ei juhtu iga päev.
Yhes toas logelevad kastides taimed. Orhideedel on kevad sydames, yks dendroobium ajab õievarsi ja katleia uusi bulbe.
Ja ma tõin kaheplaadilise kudumasina ja yhe voki pööningult alla.

Kolevaateid

Yleeile tuli selline lumi maha.



Eile sulas ära.
Olen madalrõhkkonnast uimane nagu arbuus.
Mõnikord ei ole ka.
Kui ilma on, nokitseb õues korra kallal. Seda on nimelt vähevõitu.
Praegu tööilma pole, aga eks homme on jälle.

Jälle hallid haigemaja seinad

Tartu lõikusarstide pikkade sabade tõttu oma 24-5 aastat rahulikult kasvada saanud kasvaja minu kõhunaha all saab nyyd rahulikuma elu peale. See on umbes 7 cm kyljepikkusega muna, head teed talle, kes yle poole mu elust oli mu lahutamatu kaaslane rõõmus ja mures, raskustes ja pidus. Lõikus oli kiire ja korralik. Olgu Võru tohtrid tänatud ja õnnistatud.
Ah et mis muidu. Laste tuppa ostis abikaas uue õhkkytteahju ja pani tööle ka, väga armas temast. Need toad on kytmata olnud ju väga pikad aastakymned.
Sygisastrid, helelilla iidne sort, õitsevad nagu hullud. Aidavaremete kõrval kasvav sygiseõunapuu on kandnud nagu hull ja keegi läheb kohe sinna ronima.
See uus kodu on vana hingega, väga rahustav ja rikkalik, nagu yks Maa olema peabki ;)
Tagasi ma ei vaata,
Tagasi ma ei saa.
Tagasi siit ei viida
Ja ma ei palu ka.

Näh, materjal kasvab maa seest välja.

Aga enne kauni kunsti tegemist peab umbes 250 ruutmeetrit lauda- ja kuurivaremeid kraamima.

Veniv ja mesine

Oktoobri keskpaik, kuldne nagu kruusatee.
Labidas on kõvasti tööd teinud, reha ka pole, vars seinal, lamanud. Aga teha on veel kyll, sest talv peab tulema puhtamale murule.

Nature morte

Ma olen jõudnud kohta ja seisu, kus ei pea ennast mõttetult lõputult eiteamilleks õigustama ja tõestama, igayhe ees võitlusvalmidusest värisema ja väikestelgi põhjustel sõimu v peksu ootel kangete jalgadega ringi hiilima. Ja kehamälu hakkab sellest puhtaks saama. Taevas on toonist olenemata alati avar ja maastik hingab rahulikult, ykskõik mis ilm tema kohal poleks. Tuul viib halva ära ja ma saan kergema sammuga astuda.
Halturre st tööotsakesi st lisarahakest on ajapuudusel väga väheks jäänud, aga see-eest on kodus otsata palju nikerdamist. Ja seda paljut ei myrgita enam kaaskodanike tujud, luulud, ylekeev isaseuhkus vm puhtast kahjutegemise soovist kantud asjad. Vabadus on selle uue tunde nimi. See on kerge ja hea. Ykskõik, kui kole v arusaamatu mõni asi kaaskodanike jaoks paistab, aga selle eest olen ma maksnud ja mitte vähe.
Ja ma teen seda rõõmuga.
Jälle istutasin noori õunapuid, hostasid ja mägisibulaid.
Pysikute laopeenar sai natuke kõbitud.
Reedest saadik olen yle 200 lillesibula maha torkinud. Enamus darvintulbid ja nartsissid, vastupidavad ja odavad, aga ka uued krookused, mõned liiliad ja laugud. Paar suurpakki st umbes 60 tk tulpe ja kobarhyatsinte jäi homset ootama. Õnneks on maa suhteliselt soe ja ma loodan, et enne talve jõuavad nad uude kodusse sisse elada. 😁
Ega ma koduprouana siis ainult lilledega ei mängi.
Vanade tapeetide ysna aeganõudev korralik mahakoorimine, pereliikmete ja nende tekitatava segaduseteoreemide lahendamine, vahepeal nagu nõiaväel juurde tekkinud uute taimede kiire mahaistutamine, haige jala ajal unustatud asjade yles leidmine ja paikapanek, igapäevane kokkamine ja midagi nigu oli veel...
Vahepeal korraldavad pereliikmed asju ka, aga lastest on lootust, et nad ei talla yhte ämbrit rohkem kui õppetunni saamiseks vaja. Intelligentsed inimesed mulle meeldivad, ja lapsed yldiselt seda on.
Laupäeval käisin kylas. Hea Rahmeldaja Tagatalust korraldas pargi tegemise talgud. Ma hakkasin haigeks jääma, õues kasulik olla ei jaksanud, ja oskasin ainult nurgas istuda ja kidrat tinistada, aga väga tore seltskond oli koos ja meeldiv nö aiahooaja lõpupidu koos lõpmata heade inimestega sai peetud. Olgu nad tänatud ja õnnistatud.
Eile olingi terve päeva haige, aga täna enam polnud aega. Lapsed on niigi viirustõbised, aitab mulle kyll.
Ma sooviksin yles leida paarteist aastat tagasi kaduma läinud jõuvarud, neid on mitmel põhjusel hädasti vaja.
Juhhei.