Sõnaseletusi poeemile kevadest, ning tiba mullajuttu

Sõnnikuga on, nagu on, ikka aeg-ajalt pikk-kõrvade ja muude loomade elamuid puhastada ning tegelda ka oma pere kuivpeldiku hinnalise energiarikka kraamiga. Lõunamaisena mõjuva päikese käes töötamine ja sportlik higivalamine kah ei ole meist kellelegi võõras. Kuid verevalamisega on keerulisem lugu... Mõni päev tagasi hakkas killukaevanduse nõlv varisema just siis, kui mul oli tarvis sealt alla astuda. Sellepeale ma kukkusin kogu keha raskusega vastu kaubiku rauast tagakaitserauda ja kärukonksu ning vasakule õlavarrele ja käelabale tekkisid tohutud sinikad ja sõrmed soovisid pigem surnud olla, jalgade tagasihoidlikumatest mustikatest rääkimata. Eks selliseid pisemaid asju juhtub ikka, kui väsimus suureks kasvab ja töövõtetega enam hoolas ei jõua olla. Musta maagiaga ma ei suhtle, sest pahad mõtted teevad mu enda haigeks, ei jõua sa niimoodi teistele inimestele kohutavat kurja tegema asuda, seevastu valge maagia (st alguses ebareaalsena tunduvad ideed, mitte päris nõiavärk) ja hea tahe võivad imesid teha, nagu mu elus korduvalt ette on tulnud. Muus osas ei hakka ma hyva lugejaga tähti närivaidlema, sest poeezia on kunzt, mis päriselust teinekord kauge kaarega ja yle võlli lendab. :) ................ Täna jälle võsa ei lõiganud ja teed ei ehitanud, hoopis hoolitsesin peenarde eest, majaesised said enam-vähem puhtaks. Aga yldpilt on siiski korratu niikaua, kuni läinudsygisel mullaparanduseks toodud puulehed kõdunenud pole. Eelmisel suvel ehitasin kõvasti iluaianduslikke peenraid laiemaks ning hoovitegemise ajal ylejäänud muld vajas lisaks orgaanilist ainest. Panin alla muruniidet ja kuivpeldiku-ainest, purustatud puuoksad jms, kihiti hoovilt kooritud mullaga, ning sygisel veel puulehti peale, sest mullaehitis vajus suve jooksul veidi kokku. Arvan, et mullal läheb piisavalt heaks saamiseks, st kuni vihmaussid ja muu loodus jõuavad kõik ained korralikult läbi närida, veel paar aastat ja mõnevõrra lisaaineid. Arvan, et praegu ei ole see oluline, sest hiljutine suurepere-ema ja tudengist-maainemiseks karjäär on mu seltsielu olematuks kuivatanud ning seega pole tarvis kylaliste silmailumeele riivamise pärast muret tunda. Selleks ajaks aga, kui valmivad saun ja tiik, töökoda ja pidumaja, kui on oodata inimesi ja rahvast, on kõik valmis ja maru hää ning kunagised kolepildid ja protsesside tegelik kulg on veel ainult mu enda mälus tasapisi tuhmumas. ..................... Tänane asjalik päev päädis rahutu hinge sõiduga Tartu Botaanikaaeda. Sealne peente mustrite vikerkaar on pregu ime-imeline, sa võid kauaks jääda nautima ärkava aia õrnu jooni ja habrast mitmekihilist kudet. Ma sattusin esimest korda sinna sellisel erilisel tärkamiseajal, kuigi olen käinud seal palju kordi elu uurimas nii varakevadel kui hilissygisel, suurest suvest rääkimata. Õnnelik mina. Veel paar päeva, ja tärkamise tabamatu muusika on asendunud suve rammusa kulgemisega, maad võtavad tugevad, igapäevased tavalised lehed, varred ja õied.

Yks helin mul helises

Teate, sellel Juhan Liivil oli täiesti õigus, kui ta mingi oma armsa tunde v seisundi kohta ytles "helin". Just kevadine maa ärkamine, looduse elustumine ja taeva avardumine panevad ka minu helisema, nii et elatud aastate koorem kaob, meel muutub kergeks ja syda rõõmsaks. Ma vajan looduse kasvumyhinat enda ymber, et ennastki elusana tunda. Ja lõpuks ometi kostab jälle helinat, talve varjusurmast pääsemine on suur õnn ja rõõm. ................... VÕtsin võsalõikamisest ja killuveost paar vaba päeva, et valutavaid liigeseid puhata lasta. Aga puhkus pole niisama magamine. Jätkasin kudumitega, pesin pesu, imetlesin õues tärkavaid ning leinasin talve mitte yle elanuid. Viimaste hulka saab nyyd märkida ka davidi budleiade sordid roosa ja valge, mida ma piisavalt ei katnud, paksust lumest siiski ei piisanud... Ka nt hulk eelmise aasta oksapistikuid on lahkunud, seal tuleb mygride kuritegusid arvata. Uute tegemisega olen sel aastal hiljaks jäänud. Paar roosi on surnd, mille juurikad usinad abilised talvitumiskohast välja sikutasid ja mis kreftise kevadpäikese käes kiiresti kuivasid, sel ajal kui ma muude tähtsate töödega tegelesin... Elu siiski võidutseb - maa seest pistavad yksteise järel oma õrnad ninakesed igasugu roosad, punased ja purpursed, helesinised, kollased nt siilikybarad, floksid, astilbed, elulõngad jt-jt-jt, ka enamus helmikpööriseid tundub jätkavat seal, kus sygisel pooleli jäi (välja arvatud ilmselt hukkunud Strawberry Candy), milline värvide, vormide ja faktuuride hõrk vikerkaar. Aga mingil arusaamatul põhjusel on kogu aias kultuur nr 1 hoopis naat! ......................... Hyva lugeja! Tulekul on koledad kolepildid, mis oleksid tõeliselt koledad ja sydant närvutavad, kui need koledused võtaksid aset teie läheduses teie enda kodus. Õnneks aga mitte, taolised nähtused on saamas ajalooks ning nende viimsetega tegeleb inimene, kellele sitt, higi ja veri on elu igapäevaseks harjumuspäraseks alternatiivituks koostisosaks. Mitu Eestit meil oligi?

Meie kyla eided teevad taatidele ära. Ajalooline paratamatus.

Ohhohhoo. Ei oskagi kuskilt alustada, käpp on kange... Õues mängimine käib täie hooga, kord ja ilu hakkavad juba paistma... ja toas liiklemiseks on vaja kas karke v sahka, korrast ja armastusest jääb asi mõnevõrra kaugemale. Praegu tegelen õues kyttepuude, peenarde korrastamise jm-ga, mida värskelt tahenenud pinnasel teha saab. Eile viisin mh ära kaubikutäie vanu kodumasinaid, eelmise aasta sees järjest yles ytelnud nõude- ja riidepesumasin, kylmik, telekas ja arvutikuvar, pluss väike koorem rauarämpsu. See kõik vedeles nii tyytult jalus ja nägi kole välja. Peab ytlema, et vrdl selle ajaga, kui lapsed pisemad olid, on pilt palju parem - nad suudavad juba ise yht-teist teha ja ei lagasta enam nii palju, kuid korra loomisel nad ka väga usinad veel pole. Aga kes siin majas hakkab korra yle vinguma, las võtab kätte labida, sae, segumasina ja bussi, et ma saaks rahumeelega toateenindusele keskenduda - triigitud pesust ja läikivast elamisest olulisem on see, et sealt, kus alles aasta tagasi oli lihtsalt porine põlluserv ja koledad mudaaugud, hakkaks tekkima kõva põhjaga tee ja rohkem loodis hoov, et oleks võimalik hoovi igal aastaajal tehnikaga ja eluks vajaliku kraamiga ligi saada, et riistad ja tööde tegemine saaks lõpuks ometi katuse alla ja et kaoks tee äärest praegu veel mõnede põõsastega varjutatud illegaalne kortermajade parasjagu räige prygila. Vaadake, me elame nii erinevaid elusid. Mõni on esteetilisem, mõni koledam, aga me kõik loome väärtusi. Mul ei ole enam eriti mõttekas oma tasapisi hävivate liigestega palgatööle katsetama kippuda, kyll aga on mõttekas see palgatöö yhel päeval omale koju tuua, see kõik aga võtab aega ja omaenda tööd. Nagu eespool öeldud, kulus mul vahepeal mitu aastat pisikeste laste peale, nende kõrvalt päris paljut teha ei saa, ja nii, nagu yhiskond, nii ka sotsiaalsysteem, sh pensioniarvestus ei pea laste inimesteks kasvatamist mitte millekski. Arvatakse, et seltsielu ja rahateenimine on olilisemad kui kodu, et lapsed kasvavad kuidagi iseenesest, aga paraku "ise" kasvanud lapsed ei tule suurtena eluga kuigi hästi toime, kuna keegi pole neile õpetanud ei sotsiaalseid oskusi ja inimlikke väärtusi, oma asjade ja arvete korrashoidmist ega erinevate tööde tegemist. Ja mida laps pole kodunt saanud, seda ei õpeta talle hiljem ka ykski kool. ............................... Ma olen aastaid kuulanud naabrite sõimu ja vingumist oma majapidamise teemal (mida nad ise on igal võimalusel lagastanud v katsunud mõnel muul viisil kätt kylge panna), ometi ei ole neil endil ette näidata ei eeskujulikke majapidamisi ega headeks inimesteks kasvatatud lapsi. Abikaasa yle ma ei viriseks, ta teeb praegu teatud edusamme ja mul pole aega keskenduda suhteprobleemide yle vingumisele. Parem yks korralik puuriit, kui korralik sõim. Talle hakkas meeldima mõte, et mu vennal on metsas mitut sorti palki, palju oskusi ja tohutu töötahe, meil endal on virma ja riistad, tema ise aga armastab teha loomingulist tööd sõbralikus ja toetavas kollektiivis, nii et mees õpib praegu Luual palkmajade tegemist. Kõhkles ja kahtles, aga ikkagi läks. Puit on materjal, mida ma ka väga armastan, ja yks õppinud majasepp kulub majapidamises alati ära. Hea, et inimene mõtleb tulevikule - oma senistes palgatöökollektiivides on tal alati tekkinud probleemid sellega, et viisakat inimest, kes ei suuda enda eest kõvemat sõna kosta, hakatakse lõpuks alati väga häbematult peetima ja ära kasutama, mis tipneb alati ka rahalise kaotusega. Aga see on juba hoopis teine lugu rubriiki "orjanduslik eesti vabariik":( ................................... Kuuritagune esimene nutsakas on kenasti maha võetud, oksad hakitud ja jämedam kraam kytteks vormistatud. Tiik ise on veel praegu vett täis ja mõnest servast ehk saab saega nokkida, saetöödeks tuleb mingi purdesysteem teha. Naabrid on väga õnnetud, sest harjumuspärane läbukõlblik sodikeskkond põõsa varjus hakkab kaduma ning me nõuame oma raha eest erastatud maa järjest enda kätte, nii, nagu see peakski olema. Tsiteerin: "...Ja siis tuleb siia hekk ja siis pole siin enam mingit elu". Taustainfo - nädalavahetusel olin kodust ära, neil oli seal kõvem jooming tymakaga, yks pysilõbustus oli veel minu pere ja vara mõnitamine ja ilmselt mingid tegevused meie krundi peal, kus on lisaks prygiladestusele veel jalgupidi yks putka ja lammutatakse yhte autot vanametalli saamiseks. Minu pere mees ja 10a poiss olid kodus ja pidid seda "pidu" ka nautima. Eile hommikul aga kutsusin poolitsa, sest mul oli sõiduauto kyljeaken katki löödud. Poolitsale sai seda ja teist kirjeldatud ning pärast kaubikuga linna poole minnes nägin konstaablit kylameestega sõbralikult vestlemas. Ei saa nendega rääkida ilma meessoost suuvoodrita, jutt kisub kohe mölaks ja keskendutakse sinu seksuaalsetele väärtustele ning ähvarduste pildumisele. Muide, autoaknast veel, et pärastpoole õhtul oli mu koolipoiss ilgelt õnnetu, uuris pahanduste lahendamiste kohta... ja ytles, et teiste lastega spordivõistlusi pidades lõhkusid nad ise autoakna ära, kole häbi on... Hea aga seegi, et oma lapse õnnetus, mitte karistamatusega harjunud kurja käe töö... Auto õnneks hetkel on nö leivalt maas - ei sõida, ootab suuremat remonti, kui muude tööde kõrvalt vaba kopika leiab. Aga see fakt ei kustuta kuskile asjaolu, et nii mõnigi siit kylavahelt on varem minu vara kallal käinud, aga kahjud on alati korvamata jäänud, ja muude sigaduste kohta avaldusi kirjutada võiks samuti kymneid. .................................... Kõik sigadused kaovad, sest aeg läheb, vanad sead kaovad ja asemele tuleb uus põlvkond, kes oskab karistust karta, kui lollust häbenema ka õpetatud polegi. Kaob põlvkond, kus mehed tegid karistamatult kõike, mis pähe tuli, naiste osaks oli vaikida, kannatada ja teenida. Ja kogu inimeste eluenergia kuluski ära tyhja tagaajamisele ja valu kannatamisele. Ei haridust, ei ameteid, ei paremaks ehitatud maailma. Viletusus, mis taastoodab iseennast ja kandub vanematelt lastele... Aga kui pätid kaovad, julgevad normaalsemad inimesed julgemalt toimetada. Pääsukesi juba on - yks noorpaar ostis maja, kus enne yks kole joodikute pere elas. 10 aasta eest ei oleks nad siia tulnud, 4 aastat tagasi olin hullemad joodikud juba ära peletanud ja ööpäevaringsed tymaka ja romurallitamistega jne jne pätiläbud lõppenud. Noor pere tunneb ennast siin ypris hästi. Käivad tööl, oskavad paljusid asju teha. Naine ja laps on "tavalised", hästi vaiksed, mees tavaline jorss, aga ta vähemalt ei tunne teiste inimeste kiusamisest lõbu, vaid tegeleb oma asjadega. ................................... Ma ei kirjutaks seda kõike, kui poleks huvi v lootust asju paremaks teha. Ka ajaloo tarbeks tuleb mõnikord yht-teist jäädvustada. Sest inimese mälu on valikuline ja alati katsutakse asju peita ning sitta saiaks rääkida. Soovin meile kõigile ilusat ajalugu, mis oleks ka päriselt ilus.

Sae-Kaarna mõrtsssukatööd

Parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Puukuuri taga olev laialivajunud kaootiline sirelipõõsas oli tilluke epiloog suuremale saetamisele, mille tagajärjel vabanes suur osa krundi servast. Osutus aga, et kaugelt vaadates tilluke ja hõre põõsariba koosneb jonnipunnidest yksteisest läbi kasvanud pajudest ja toomingatest, mis koos aastakymnete prygi (eriti aga eterniidisodi ja salaviinapudelite tohutu lademega) ja kuluga moodustab paraja supi. Praegu olen langetanud umbes kolmandiku, ees ootab ylejäänud osa, seejärel aga mets tykeldada, plats koristada ning... hakata mõtlema, kuidas vormistada tiik. Lõbu mitmeks päevaks. Töö mootorsaega (rahulolev kunde teeb reklaami - Stihl 230C, mis on just parasjagu kerge, kvaliteetne ja harrastuslõikajale sobiv riistapuu) ja värskes õhus teeb liigesed soojaks ja enesetunde ilgelt heaks, päike kytab tervise kuumaks. Mõnu kõigile meeltele. Praegu pean lõunat ja siis "metsa" tagasi. Pärast saab kolepilte ka, ilupiltideni jõuab ehk paari aasta pärast. ................... Parukapuul on ilusad punased pungakesed näha. Tärganud on terve ports sibulalisi ja nartsiss Duch Master õitseb! Aga 3) mida teha novembrilumes murdunud vilmorini pihlaka ylemise poolega? Kooreriba hoiab latva veel elus, aga olukord on perspektiivitu. Seega pakun lahkesti pookematerjali. Tsiil? Kes veel?