Tõbi toas ja toa taga

Nädala keskel läks kurk natuke kibedaks, aga kes sihukest asja ikka tähele paneb, kui on kiire rohimise, istutamise, mädaõunte korjamise ja muruniitmise aeg pluss muud maised lõbustused. Eile õhtul aga läks enesetunne paiste ja köha kõlab nagu rikkis basskitarr.
Aga oi, kui ilus ilm sel nädalal oli. Loodus ALLES HAKKAB sygisvärvidesse minema, kuigi hommikud on viimasel nädalal olnud hallased. Täna oli päeval 14 kraadi sooja, aga ma hommiku magasin maha, lõuna ajal olin haige, pealelõunal tegin paar tiiru murutraktoriga, siis viskas selle kulunud niiduagregaat rihma maha ja ma kooberdasin tuppa tagasi. Nyyd mõlgutlen oma tyhise elu mõttetuse yle ja vaatan youtubest ilusaid lihaselisi trummimängijaid. Oleme ausad, tänu uuema aja kommetele on ka mõned nooremad suurepärased naismuusikud tekkinud, aga keskealiste naiste maailm on täidetud traditsioonilise nähtamatuolemisega.
Mõni post tagasi kirjutasin akendevahetusest. Suur tuba sai palju soojem, aga mitte oluliselt valgem.

Aju augud

Tegin lapsele kooli jaoks ykspäev yhe sygiseteemalise luulutuse. Õhtune aeg, ravumid juba võetud ja silmake und täis, laps tuleb suure murega, et ei oska laulu teha, emme, aita. Emme keerab ennast kirjutamiseks kõhuli, vaatab yhe silmaga paberit ja teise silmaga öökapil, ee, basskitarri kombovõimul asetsevat raamatuhunnikut ja teatab: Minu isiklikul ajul on tööpäev läbi, nyyd teeme Ott Arderit. St panen kirja ja peksan värsimõõtu iga esimese mõtte, mis pähe tuleb. Nii saab ka tehtud. Protsess näeb välja nii, et panen kirja 2 rida, ajutöö seiskub ja silm vajub kinni. Laps muutub rahutuks ja nõuab kirjatööd. Kirjutan veel 1 rea ja hakkan sellele sobivat paarisriimi leiutama, aga poole peal jään magama. Laps ajab mu jälle yles. Siis avastan, et vaja on parandada. Parandan yhe rea värsi ära ja pean teist riimipaari ka kõbima. /Protsess kordub veel yhe salmi jagu./ Pärast mõningast mässamist loen asja 2 eri hääletooniga ette ja me otsustame, et käib kyll, liiga hea ei tohi ka olla.
…..
Lehed hakkavad värvuma puudel
Juba teravad hambad on tuulel
Taevas on pilved ja tee peal lombid,
kummikud jalas, neis tujutult longid

Kolletuv muru on hommikul härmas
Linnud su pea kohal rivis ja parves
Lendavad ära, sest nemadki teavad -
Sygiste järel on alati talved

Järgmisel päeval tuli lapse klassijuhataja juttu vestma ja muuhulgas ytles, et laps kirjutas toreda luuletuse. Ma kardan, et ta on mu veidrate hobidega rohkem kursis kui võiks arvata.
…..
Täna hommikul istusin kohvitoobiga maha, et panen yhe maru hea värsi kirja. Panin youtubest sobiva instrumentaalmuusika, avasin kirjutusprogrammi ja avastasin, et laul on kadunud nagu ämblik tuules. Jälle.

Maksumaksja silmailu

Mul ei ole mitte yhestki sendist ega kopikast kahju, mis läheb nt koolide ymbruse korrastamisse, eriti headel juhtudel ka kaunistamisse. Mu vanema poisi kooli, praegune Võrumaa Kutsehariduskeskuse peahoone, on 1922. aastal asutatud  Väimela põllumajanduskooli ruumidesse mahutatud. (Teiste õppehoonetega pole ma tuttav.) Õnn, et see maja ei ole vahepeal tyhi olnud ja kinnisvaraarendamiseajastu hulluses pole hoonete ymbert vana minimalistlikult, aga järjekindlalt hooldatud haljastust hävitatud. Praegustest, eriti era-, aedadest erineb see õu märkimisväärselt. Mulle tuletab see meelde 30-35 aasta taguseid asutuste ja koolide aedu, kus entusiastid kasvatasid yksikuid saadaolevaid taimede liike ja sorte suure hardusega. Armas ajarännak.

Kõdupuidulõhnalist progressi

Nikerdasin, mis ma nikerdasin, aga osutus, et tehnikasajand on traditsioonidest parem. Proteesitud yhekordne, talviti lisaraamiga 1,5 mm paksuse aknaklaasiga aken pole elu sees nii tuulekindel ja soe kui inertgaasiga täidetud pakettaken, mille klaas on 4(!!!) mm paks. Paketis aga on 2 kihti klaasi. Juulis ostsime 2 sellist suurt kasutatud akent, augustis-septembris said aknatehasest tellitud väiksematele avadele uued, vanadele visuaalselt enamvähem sarnased plastikpaketid. Minu eluea peavad need vabalt vastu, siis aga tulgu või veeuputus.

Abikaas mässab nendega. Tema on noor ja terve inimene, 4 aastat ehitajana töötanud ja las nyyd rakendab oma oskusi. Minu spessäl on ses osas lammutamine jms, mis ei nõua pikalt peene töö tegemist ja jala peal ringitrampimist, sest tervistkahjustav elu on jätnud oma jäljed. Minu ylesanne on kohale korraldada aknad, materjalid, keemia ja riistad, vahepeal selga venitada, vanduda ja ravumeid võtta, vajalikul hetkel aidata aken avasse tõsta ja loodida, ja nii see eluke mööda lohiseb. Abikaas oskab kyll, kui endas motivatsiooni leiab, paraku on motivatsioon sama keerukas nähtus nagu nafta maailmaturu ja eesti mootorikytuse hindade suhe.

Kurat, hoitagu soorollide teema seltskonnakroonika veergudel. Päriselu ei ole teater ja sooja tuba ei tehta suguelunditega. Ma ei taha kuulda silpigi sellest, et aga see ju ei ole naiselik, ja me nyyd sugugi ei saa aru, kas Mustkaaren on naine või mees. Sorri-not-sorri, ma tõesti ei kavatse hea lugejaga seksima hakata.

Aga sellest, mida ma ykspäev Valmierast ja mujaltki tõin, ja kuidas hakkab välja nägema siiani lage aiaserva tulevane kultuurpadrik, milliseid kuuski ja tsireleid sinna tuleb - räägib yks teine päev.

Kes teisipäeval kylas käib

See asjata ei longi. Mul tuli asjaolude kogunedes yletamatu vajadus Sõita ja hakkasingi aga pihta. Põhisihtkohaks mdg heade naabrite ehituskaubamaja Depo Valmiera linnas. Ai, mulle meeldib sõita. Lapsed olid koolis ja abikaasat minu hobid, nt kuusepuud, aknalingid ja voolikud, ei huvita, seega sain pyhenduda oma salajasele pahele, s.o. rockbändidele kõvasti ja loominguliselt kaasa laulmisele, sest keegi ju ei kuule, mmmõnus! (Eriti soovitan lauluhuvilistele Muse'i.)
Aga mis Valmieras on! Rekkade ymbersõiduteel linnaservas, tanklast lugedes esimese suure ringtee kõrval, on asutis nimega Kokaudzetava. See tähendab puukool e aiand. Eesti aiasõbrale tähendab Läti aiand sama, mis Eevale ja Aadamalegi, e paradiisi. Neil on meie omadest erinev valik, hinnatase on märkimisväärselt madalam e 25-40%, olenevalt taimegrupist, ja taimed ei ole isegi septembris kollased, massiivselt seenhaigusi täis või raagus, nagu ma nägin mõni päev varem Tartu linna taimekaupmeeste platsidel. (Juhanit ja Järvseljat see inf ei sisalda.) Ma leidsin sealt nii mõndagi toredat ja suupärast.
Ja milline kaunis näidisaed. See on kyllaltki suur, kõrgemate puude-põõsastega jagatud mitmeks nö toaks. Vasakult lugedes kõigepealt roosa, siis punane (silmapaistvalt punaste õite ja tumepunaste lehtedega taimedega), siis kollane (kollasele kergema ilme lisamiseks valgekirjut ka), siis silmapaistvalt sinine tuba. Myygiplatsi kõrval aga tore ymmargune okaspuupeenar.
Kahju, et suvi läbi saab ja minu eelarve kummist ei ole. Lätlased armastavad aiandust ja kliima on neil ka natukene soojem. Ja mis kõik Leedus võib olla, ja Poolas! Kaugemale ma oma iidvana bussiga minna ei tahaks :)
( Ja oo, kui palju pikki lugulaule saaks maha laulda, aga kurat võtaks, parem muusika on kõik inglise keeles, aga minul on olematu tekstimälu.)
Palun, Jõuluvana, anna mulle sel sygisel veel mõni selline päev.

Viimased valged õhtud

Nii mõnigi september on alanud vihmaselt, hallaselt ja vastikult. Sel aastal siis teisiti, see suvi paistab kestvat, loodetavasti ka lõpeb päikeseliselt ja rõõmsalt, soojalt ja lopsakalt. Delikaatsete isikuandmete liputamise korras teatan, et 2 nooremat koolilast läksid sel aastal varasemast rõõmsama meelega kooli, vanem poiss alustas kutsekas keskeri õppimist ja harjutab yhikas iseseisva elu elamist. Esimesed kommentaarid on olnud rahulolevad, erinevalt põhikoolist. Vanem tytar jätkab seda, mis käsil, tal on teha rakenduskõrgi viimane aasta. (Kuhu ta edasi läheb? Mis tal plaanis võib olla? Emasyda sygeleb juba praegu.)
Abikaasa on sama, ee, kõikuva teovõimega nagu alati.
Teised väetid ja tõbised tegelevad kah aeglase kustumisega, see on kogu eluslooduse saatus.
Aga ise olen tõbilane nagu ikka. Mind märtsi lõpus-aprilli algul tabanud tundmatu tõbi on mälestuseks jätnud pidevad kaelavalud, kerged koordinatsioonihäired, õhtused krambid koos hallukatega ja syveneva RA.
Selle peale ma ketran.
Ja lilled õitsevad.