Jaanitänu

Siin on tagasihoidlik pildimeenutus  rõõmurohkest jaanipäevareisust Saarele. Ma ei nimeta isikuid, kohti ega tegusid, sest mobiilis on paha kirjutada. Aga sinises kleidis provvale saadan tulised tänukallid ja soovin, et tema tytar ei unustaks iial radu kitarride maailma.

Meri ja kapsas

Suuriku pank Saaremaa lääneserval on minu elus kohatud esimene taoline alpinaarne võlumaa, mis tänu oma pinnasele ja kliimale on rammusast mandrimaast absoluutselt erinev. Imeline on ka asjaolu, et see pole enam väike inimese loodud aed, vaid kilomeetrite pikkune looduse imetegu.

Meretagust asja

Sõitsime heade inimestega jaanipäevaks Saarele.

Väga suur saar on, siin leidub igasugust.

Soo-neiuvaip ja balti sõrmkäpp kasvavad tee ääres ja meri on malahhiitroheline.

Pärast äikest

Õhk on soe nagu supp ja taimed kõiguvad palavavõitu tuules joobnult. Kui te sel aastal olete ka usinasti rohinud, siis on paari sooja vihmarohke päevaga selle töö jäljed sootuks kadunud ja võimust võtnud legendaarse Oudolfi esteetika.

See teine vaade, mida ma eelmisel suvel juba muruplatsiks jõudsin pidada, sest põud ei lasknud millelgi vohama minna, sisaldab nyyd sooja vihma mõjul plahvatanud põllumeeste heinakultuuri, ja muruniitja asemel tegutsen seal võsalõikaja heinakettaga. Teatavasti olin murukasvu alguse ajal puugihammustustest tõbine ja põllumeeste pärandus jõudis ilmet võtta.

Aga elus on ka peenemad kultuurid. Nt must leeder Black Beauty laiutab, nagu oleks ämbri väetist saanud, ja õitseb tublisti.

Iirised ka.

Valge on Muhediku kaunis tundmatu, lilla siberi iiris, liik.

On muid naljategijaid ja iludusi ka, aeda hakkavad ilmuma värvid.

Lodjap-põisenelas "Aurea", harilik elupuu "Golden Anné", kärbes neitsikummelil.

Vanad roosid said kõvade äikesevihmahoogude käes kannatada, õied ja nupud on pruunikaks siloks muutunud, nemad tahavad paar päeva toibuda, siis lähen luuran nende eraelu ka.

Heki varjus

Enamasti on õhk hämarsinakas ja sahinaid täis, päikest on vähe ja vesi juuakse ka kähku ära. Soojaks läheb hiljem ja põdemine kestab kauem. Sõnajalgadel ongi veel kehvavõitu olla. Aga rodo "Rosy Lights" kogemata kombel ostetud 2 isendit yllatavad vaat sellise õitsmisega:

Ja Tsiili 2-st rodgersiast talvitusid mõlemad kenasti, unund nimega sort näitab, mis ta juba suudab:

Aitäh!

Kaunimaid hetki

Täna oli botaanikaaias pysikupäev. Taimelaadast ei saanud ma kahjuks yhtki meenet ja haruldust kodus nunnutamiseks, sest ma EI TEADNUD, et mul pangaarvel raha on. Pea valutas sea moodi, jaksasingi ainult vanu tuttavaid aiavorme ja värve nautida, inimeste jaoks jätkus tähelepanu vähe. Aalujaid st teatud aiaplogijaid trehvasin siiski, nii tore, et nad on olemas, ma pole oma armastuses yksi 😁. Ja botaanikaaed hiilgas oma parimais värvides, sest rodod õitsesid.

Ma eelmisel suvel vist sinna ei jõudnudki, tiigikallas on imeliselt korda tehtud. Ja pojengid hakkavad kohe õitsema. Maksku nafta palju tahes, ma PEAN pojenge vaatama minema.

Seda aeda saab ainult armastada. Härdalt ja hullult.