Veel avastusi

Mul oli siin kuskil meetrine jupp eneseusaldust. Ei ole ammu näinud, ei tea, kuhu on ära pistetud. Paar päeva tagasi mõtsin, et joonistaks väheke, aga äkki tekkis kohutav iidne hirm endast tuvastatavat isikupärast jälge maha jätta, mis sundis töö alustamata kujul ära panema. Ma parem kohendam puuriita, panen pesu yles ja õhtusöögiks hakkliha sulama, sellest on vähemalt mingit kasu.

Nädal gluteenivaba elu. Kuna keha on juba kannatada saanud, siis tuleb tulemusi veel pikalt oodata, aga ma vähemalt  yritan. Kusjuures ei ole seda meeletut ilmajäetuse tunnet ja leiva-saia-nälga, meil on kaua aega mitmekesise sisuga toidukapid olnud. Iidse kõigesööja-päkapikkude hõimu järeltulijal on meetrine menyy, sest pere väiksemate tervisele tuleb ka mõelda, mitte ainult tuima näoga nisu ja rukist ette visata, sel teemal on meil peetud nii mõnigi arutelu. 

Mul tuli muuhulgas meelde, et mannapudrust ja pannkookidest on mul kogu elu jälepaha hakanud, ja muul ajal pidigi mul halb olema, sest ma olin ju halb laps suurtel jalus, ja teraviljatalumatuse teiseste symptomite täiskomplekt oli ju juba kooli minnes olemas, lihtsalt tol ajal ei olnud see mingi teema. Aga pärast põhikooli tuli u 7-aastane nälja-aeg, millest ma siirdusin omakorda mitu aastat kestnud poolnäljasesse riisiperioodi, ja tundub, et see oli tervisele päris hea, aga siis läks elu paremaks ja "lastele peab ikka putre ja makaroone tegema ja tee ikka võileibu kaa". Kahjuks on tänaseks vähemalt 18-19 aastat omnivoorielu ning muuhulgas järjest syvenevasse väsimuseuima vajumist selja taga ja selle remontimine saab olema pikk ning tulemuslikkus kaheldav. Aga ma vähemalt proovin.

Omaette teema on see, et mina pärisin selle oma vanematelt ja nyyd tuleb võimelda, et minust syndinud laste elus oleks yks häda vähem kui mul. See mõte tekitab juba praegu syymekaid.

Huvitav on, et ma ei mäleta enam isegi seda, kuidas oli elu erksa ja tegutsemisvõimelisena. Saab kyll siit vanemaid postitusi vaadata, aga ma ei taha. See on siiski yks teine inimene yhest teisest ajast, ja las ta jäädagi. Liiga palju asju jäi pooleli või läks kaotsi või raisku, ma-oleksin-pidanud-palju-rohkem-pingutama-sest-kuhu-kõik-teised-minu-vanuseks-on-jõudnud, ja ma ei taha seda mõttetut lootusetust toita. Täna on tähtis liikuda nende jalgadega, mis mul on, asjade juures, mida ma teha jõuan, ja oleks-peaks-tuleks-asjadele mõtlemisega jõudu raisata ei tohi.

Aga alati võib esihoovis jaapani enela põõsa õisi uurida, see on kohe väga tervislik.

Avastusi

Viimasel ajal olen ma muudkui väsinud, nagu kosmosest kukkunud, välja väänatud, ära kurnatud ja mu toss on väljas, selmet olla oma õiges kohas. Ootamatult  sattusin spetsialisti juurde (naistearst!), kelle esitatud kysimused viisid järelduseni, et minu sees elab ja mu sisikonda õgib gluteenitalumatus, sest täiskomplekt symptomeid ja summana päris jäle enesetunne. Veel 1 autoimmuunhaigus, aitäh, universum!

Täna vestlesin eakama inimesega, kes sellega samuti ammu elanud. Ja praegu olen rõõmus, et peale 4 tervistkahjustava teravilja on järel veel u 400 asja, millest toitumisel on leebemad tagajärjed, ja et suvi kestab veel, päike, soe, pilvitu on taevas, meri sinine. Ja et venelaste toss ukrainlaste maa hävitamisel on otsa saamas. Sel nädal on kohe selline ilus.

P.s. antud lillepeenar, väga võimas, värvikas, graafiline ja elujõuline Oudolfi peenar, on tänaseks likvideeritud, sest sisaldas põllumehi huvitaval määral rapsi.