kollane

Kui mai oleks nii erikuradi väsinud, siis vestaksin juttu ka. Aga ei. Vaadatagu parem pilti.

sinine

...

Ja veel stringidest

Ega ma ometi kogu aeg raske prepperiametiga hõivatud ole ja õues tormile peksa andmas käi, vahepeal teen ikka kauneid kunste ka, niipalju, kui mu koleisiku võimed lubavad. Ja mõnikord õhtuti, kui ylejäänud maailm syndsasti magab, lõbutsen oma ihade tarbeks vajaliku kraami hankimisega. Selle juurde kuuluv juttude, näitude ja numbrite lugemine on põnev ja erutav, samas lõõgastav ja tujutõstev ning lisaks täiesti tasuta. Olgu öeldud, et korralik ports numbreid ja nende, no näiteks võrdlemine pakub mu mõistusele suuremat mõnu kui keskpärane ilukirjandus. Võib-olla tõmban endale haritud rahva silmis vee peale, aga selle vee all on samuti oma hoovused, mustrid, värvid ja vormid. Ma vajan sedasorti struktuurset meelelahutust ja tegelen sellega suhteliselt regulaarselt, enamasti kyll lihtsalt info ahmimist nautides, ilma rahaliste tagajärgedeta. 😀 Hyvale lugejale tuleb selle peale võib-olla meelde, kuidas ma sel moel hiljuti endale vällamaalt yhte kena pilli ostlesin.

Teisiba jõudis mu iludus,  mu tõmmu ingel, mu kallis päikesepõlenud vahtrapuust sahtel - 12 stringi, pärlitega häälestusmasinad, sisseehitatud elektriline ylesvõte - siis kohale. Kõik oli kena, ka yle 2 nädala oma elanikku oodanud korter... kohver mahutas sõbrakese täpselt oma pehmesse karvasesse kaisutusse. Aga mängimisega ei olnud nii lihtne - mu kõrgest vanadusest jäigaks muutunud mõistus pidi lihasmälu põhjakihtidest otsima vene nuiade mängimise mälestust. Selle uue kitarre kael on teiste omadest tuntavalt paksem ja laiem, sellist pilli ei ole mul väga ammu olnud. Ja see kael on eriti tugev asi, korraks käest ära pannes tuleb pilli väga hoolikalt sättida, sest raske kael tõmbab kergelt  selle tagumiku uppi, mille kyljes ta on.

Kõla erineb mu teise 12-keelse, 6 aastat vana Sigma omast päris palju, sest too on kuusest kaane ja mahagonist kaela ning kylgedega, samuti on keeled omajagu vattisaanud ja väike uurimine näitas, et ma ei olegi neid vahetanud. Needsamad keeled, millega ma tolle kidra ostsin, olid piisavalt kena kõlaga ja kvaliteetsed, aga praegu ilmutavad juba kerget tuimust ja väsimust. (Oijah, muidu ma vist isegi ei mõtleks sellele, aga esimese mängu ajal võtsin kätte nii uue kui vana pilli, et erinevate metallide ja puitude kõla võrrelda. Selgus, et ei olegi midagi võrrelda... Uue pilli uute keelte kõla on kuuldavalt säravam ja erksam, ja nyyd on tarvis ka vanale uus hingamine anda, ma PEAN...) Vahepeal juurde ostetud 6-keelsetel vahetasin põmst kohe keeled ära, sest nende kõla oli puidust olenemata liialt seinakellapärane. Tundub, et nyyd ka uuel Sahtlil tuleb see töö ette võtta, kuna selle heli on samuti viimastel aastatel hullult moodi läinud messingikuminaga. See pinisev-plärisev varjund mulle lihtsalt ei meeldi, see ajab mu turjakarvad turri ja paneb seljaajus kerkima iidsed asjad, mille ärkamist me keegi ei soovi. Aga ma tahan oma kööki panna voolama õnne, rahu ja armastust, ilma mineviku varjude ja tuleviku tumeduseta, ainult värviline voolav valgus.

(Pilti ei pane, sest pill istub oma korteris ja ma ei viitsi nyyd õhtu hilja maja teise otsa teda tylitama minna. Kyll jõuab.)

Merehäda

Väljas on praegu paha mängida. Sa võiksid seda ju teada ja turvalist tubast elu jätkata, aga ei. Ikka on vaja minna, kuigi tuul puhub tormijope pahupidi, pekslevad puuoksad rebivad sulle eluvajaliku optilise seadme peast ja lennutavad selle kõrge kaarega mõõtmatult sygavasse hämarusse - aga sina jääd ju selle hämaruse siinpoolsesse otsa; jääkylm muda neelab ahnelt jalast lupsanud kummiku ning sul tuleb elu eest oma viimastest varustuseräbalatest kinni hoides lähima varju alla liibata. Mõnikord läheb paremini ja sa ei kanna metsiku looduse rynnakus nii palju kahju, aga ilm on ikkagi jäle ja haigekstegev. Asjatoimetusi tuleb teha kiirelt ja jõuvarusid hinnates, sest loodusjõudude talumine vajab lisajõudu, mis paraku läheb maha teiste asjade arvelt. 

Rõõm liigutada on kyll alles, kuigi sellel on hind. Mu 12-aastane mõistus nimelt ei suuda alati 120-aastase keha vajadusi meeles pidada ja jookseb liiga õhukeste sokkidega liiga kaugele, ning õhtul peab kuulama närvide pininat ja kõrvade vilekoori. Aga hommik on õhtust lollim ja järgmine päev jälle.

Märtsis on juba yksikuid hetki, kus november annab järgi. Näiteks on sajuhoogude vahel võimalik kyttepuud kuivana tuppa kärutada ning natuke ajaloo prygikastist väljailmunud või talvekurjamite poolt tekitatud sodi kokku korjata, aga pydelal pinnasel on selliseks agaruseks sobivaid ehk jalameest kandvaid paikugi veel vähe. Õnneks on minu maja liigveejärvekese keskel, ee, kõrguval saarel, mõne nädala jooksul voolab samune liigvesi mu põranda seest Võhandu poole ära ja ma saan jälle ennast tunda vaba inimesena, mitte Savist Saare merehädalisena. Nagu hyva lugeja isegi aru saab, on mul toas ja toa ymber ainult lyhikeste tiirukeste tegemisest kõrini. Ahje kytta, begooniaid kasta, teksapyksidest tekki õmmelda, valuvaigistit näksida ja nõusid pesta on ju nii tore, aga pysida oma tegemistega, maitea, 50 meetri raadiuses, nädalate kaupa, on liiast. Seni aga, kuni eelkõneldud õuemänguvabadus veel tekkinud ei ole, vaatan õhtuti enda lohutamiseks internetist ilusaid pilta. Mõni aeg tagasi kaevasin kudumismustrite maailmas ja leidsin tõelise pärli. See lihtsalt ei lase ennast unustada. Põhjamaade kudumiskunst on imeline. Ärge vaadake hindu, vaadake mustreid!

Idu

Ma peaksin praegu varakevadise päikese kullas supeldes õnnelikult puid lõikama ja rõõmsalt oksahunnikuid põletama, nautima oma uue pea hyvesid vanarauaga mängimisel ja, noh, õppind koduhaldjana muudkui lendlema, jättes seljataha korrastatud ruumi ja hästikasutatud aja.

Mõned minutid päevas ma seda isegi suudan. 

Kui venitan mõne tunnini, siis on selle hinnaks õudne, piinav väsimus, millega kaasas käivad mõtted on niisama tumedad, kui neid synnitav kurnatus.

Käisin täna Maa Konna Keskuse Haige Majas, kus spetsialistid vaatasid arvutiga mu kõhu sisse ja muuhulgas leidsid sealt kristalle. Ylejäänud välismaakeelsest jutust ma aru ei saanud. Kuna nad ei teinud dramaatilisi hääli ega äkilisi liigutusi, siis ma ei vaevunud muretsema. Detsember sai yle elatud, näe, lohistasin veel ka märtsini, ees ootab tore kevad, juhhei, auu!

Praegu aga, kenal väsinud õhtul pärast mitut toredat poolelijäänud tööd, vaevab mind teadmine, et see siis ongi see, ja et tõepoolest, tuleb nentida, et midagi muud see tõesti olla ei saagi, jah. Sa pead järjest ja järjest endale olulistele inimestele, töödele, võimetele hyvasti ytlema. Lõpuks kaotad sa yksteise järel oma meeled, sa ei saa enam syya ja magada, jäävad ainult õudus ja valu. Kuna mu elu algaski justnimelt õuduses ja valus, siis ma tean, mis lõpus ootamas on, ja see ei ole just särav päikeseloojangusse ratsutamine. 

Inimesed on mu elust juba ammu lahkunud. Tööd ja päris mitmed võimed  samuti. Praegu on lahkumisjärjekord kuulmise, nägemise ja tasakaalu käes. Söön valitud asju ja magan ainult ravumite abil. Kuna ma veel mäletan, kuidas elu veel näiteks 5 aastat tagasi oli, siis tean, et see tõepoolest ongi see ja midagi muud see tõesti olla ei saagi, jah. Varakevadise päikese võlujõud selle vastu ei aita ja nii jääbki. 

Järeltuleval põlvkonnal on oma väljakutsed, neid tundmatute artistide tragöödiad ei kõlguta. Nädal tagasi kylvas põlvkond tomati ja paprika. Just täna oli kylvikastis tomatitel suurem ärkamine. Vähemalt kellelegi märtsipäike mõjub, järelikult ei ole asi päikeses, tema töötab ikka täpselt nii, nagu tarvis. Huh, jumal tänatud. 

Lilled õitsevad

Maakera muutub. Taimed kasvavad seal ja kuivavad seal, kus nad seda tavaliselt teinud pole. 

Mul õitseb 1 toalill juba terve talve. Õiekese läbimõõt on poolteist millimeetrit ja taim on praegu täiesti yleni õitsev roosipõõsas. Tal kulus selleni jõudmiseks minu juures 2 aastat, enne seda elas ta mitu aastat hollandi kaupmeeste majades. 

Korjus-piimalill (wiki link), ja nagu tuleb välja, on ka tema ainus looduslik kasvukoht hävimas.

Lõunamaa mehed on viimase 100 aasta jooksul lihtsalt sõjapidamise käigus ära põletanud miljoneid tonne naftat, aga minu 20 aastat vanad autod on loodusele suurem oht. Lollakad.

Selle peale lähen kastan lilli.

Nad õitsevad. Vaadake.

Veel stringidest

(Huumorihoiatus!)

I

Teatavasti see maja kõige tagumisem, kylmem ja pimedam nurk, kus ma õhtuti pildi tasku pistan, on nimelt ysna hõre. Seina sees krohvi all on peidus asjad, või õigemini nende puudumine, millele ma praegu mõeldagi ei taha. Seepärast olen ma selle sealt, kuhu ilma suurema lammutamiseta ligi saab, vooderdanud hinnaliste ja soojade materjalidega. Kes kaugelt vaatab, ei saa midagi aru, aga mina tean, et mu und kaitsevad peenemad puidud ja soojemad villad kui keskmisel eesti mehel muidu.

Hiljaaegu tekkis möödapääsmatu vajadus osta veidi samast kraami juurde. Tegin korraliku eeltöö, lugesin mitu kuud erinevate myyjate kodulehtedelt tootekirjeldusi ja nii, nii magusaid numbrijadasid. Nädala alguses tellisingi siis koorma ära, et kui hooaeg algab, siis on mul kraam olemas.

Eile aga hakkas pihta. Jubinamyyja kirjutas, et just see 1 vidin, mida just mina soovisin, on otsas ja jõuab alles tyki aja pärast meie kodumaale, et kas ma ehk ei taha mõnda analoogi või midagi. Ma selle peale näitasin yles haruldast erudeeritust vällamaa keeles kirjutamisel ja enneolematut sihikindlust ning väljendasin soovi ära oodata just see konkreetne asjake, tänan, parimate tervitustega. 

Mul on ka põhimõtted, teate. 

II

Kogu elu on ilma oldud, miinimumprogrammil venitatud ja katsutud niimoodi,  et jumala eest teisi ei häiri ja neile tyli ja kulu ei tekita, aga siinmajas need asjad enam nii ei käi. Kusjuures see on yks mu uus supervõime - ilma irratsionaalsete syymepiinadeta oma valikutele kindlaks jääda. Mitte alati ei ole see nii olnud, sest ma elasin esimesed 40 eluaastat 19. sajandi elukorraldust viljelevate inimeste keskel ja nad olid tõesti kiired karme karistusi jagama. Neid jätkus ikka kõigisse kyladesse ja linnadesse, kus ma syndima või ellu jääma sattusin, sest vähe lahkema rahva sekka pääsemiseks polnud mul ressursse mitte mingisuguseidki. Aga seeeest oli mul kõva pealuu lollide ideede suhtes ja oskus vaikida. Osutus, et ainult sellest saigi syndida Oma Asja ajamine ja selle abil Millest Iganes Väljaronimine, kuigi kerge polnud seegi, selle eest rõõmuga ja järelejätmatult hoolitsejaid juba jätkus. Ma jään neid kõiki igavesti mäletama, aga mitte andestama. 

Hyva lugeja vaatab, et siin muudkui aint 1 ving käibki - kõik on pahad, kõik kiusavad, ma olen see ainumas lilleke pa§ameres. Ei, nii lihtne see asi ei ole, kuigi siinne ongi žanriliselt vingumisplogi. Ma olengi lilleke, aga pa§amerest on saanud mõnus kompost. Ja kui tarvis peaks olema, siis vingun systeemselt, struktuurselt, ja protsess peab alati saavutama mingi positiivse tulemi. Elu on aga näidanud,  et ylejäänud  inimkonnal on paljudel sõnadel või koguni teemadel teine infoväli, emotsioon ja isegi sisu, sest see inimkonn on ju hoopis teistsugust elu elanud ja sõnad selle käigus veidi teistsuguse sisuga täitnud, me oleme mõne asja suhtes yksteisest meeldivalt kaugele kasvanud. Minu elus on rohkem kasu muidu negatiivseks peetavast, olgugi konstruktiivsest kriitikast ja muidu negatiivseks peetavast, aga ikkagi liigutatud mateeriast, mitte kenast rollimängusooritusest, mida iganes keegi minult ka ei oota. Ja kuna ootustest toituvad halbade asjade peegeldajad on väga kaugele jäänud, siis saan rahumeelega paremate asjade tekitamisele keskenduda, olgu siis minu sees või väljaspool. Tänase teadmise juures näen, et mu uus pea võib olla kõva, kompromissitu ja mitme päästikuga tõsine lõhkekeha, aga neil vähestel, kes mu lähedale jäänud on, on sellest ainult rõõmu ja kasu olnud. Ma jätkan.

III

Pildil on mu väga kaua otsitud synnipäevakink - leegivahtrast sahtel ja syletäis stringe (Guugli tõlke abil tehnilist teksti lugeda on lõpmatute imede allikas.) Ma valisin nii kaua, et kõik suitsutatud eukalyptist, salmilisest saarest ja lihtsalt koapuust isendid kadusid poest ja miskipärast tagasi ei tulnudki. Kuuske ja mahagoni aga juba on niigi, võtaks siis vahtra, soovitavalt põlenud päikese värvi... Selle isendiga tekkiski tänase lorilaulu I salmis mainitud olukord... Ja kui seegi peaks kadunuks jääma, mida ma siis riidekappi kleitide vahele kyljelauaks pistan??? On ju ilus?