Veel stringidest

(Huumorihoiatus!)

I

Teatavasti see maja kõige tagumisem, kylmem ja pimedam nurk, kus ma õhtuti pildi tasku pistan, on nimelt ysna hõre. Seina sees krohvi all on peidus asjad, või õigemini nende puudumine, millele ma praegu mõeldagi ei taha. Seepärast olen ma selle sealt, kuhu ilma suurema lammutamiseta ligi saab, vooderdanud hinnaliste ja soojade materjalidega. Kes kaugelt vaatab, ei saa midagi aru, aga mina tean, et mu und kaitsevad peenemad puidud ja soojemad villad kui keskmisel eesti mehel muidu.

Hiljaaegu tekkis möödapääsmatu vajadus osta veidi samast kraami juurde. Tegin korraliku eeltöö, lugesin mitu kuud erinevate myyjate kodulehtedelt tootekirjeldusi ja nii, nii magusaid numbrijadasid. Nädala alguses tellisingi siis koorma ära, et kui hooaeg algab, siis on mul kraam olemas.

Eile aga hakkas pihta. Jubinamyyja kirjutas, et just see 1 vidin, mida just mina soovisin, on otsas ja jõuab alles tyki aja pärast meie kodumaale, et kas ma ehk ei taha mõnda analoogi või midagi. Ma selle peale näitasin yles haruldast erudeeritust vällamaa keeles kirjutamisel ja enneolematut sihikindlust ning väljendasin soovi ära oodata just see konkreetne asjake, tänan, parimate tervitustega. 

Mul on ka põhimõtted, teate. 

II

Kogu elu on ilma oldud, miinimumprogrammil venitatud ja katsutud niimoodi,  et jumala eest teisi ei häiri ja neile tyli ja kulu ei tekita, aga siinmajas need asjad enam nii ei käi. Kusjuures see on yks mu uus supervõime - ilma irratsionaalsete syymepiinadeta oma valikutele kindlaks jääda. Mitte alati ei ole see nii olnud, sest ma elasin esimesed 40 eluaastat 19. sajandi elukorraldust viljelevate inimeste keskel ja nad olid tõesti kiired karme karistusi jagama. Neid jätkus ikka kõigisse kyladesse ja linnadesse, kus ma syndima või ellu jääma sattusin, sest vähe lahkema rahva sekka pääsemiseks polnud mul ressursse mitte mingisuguseidki. Aga seeeest oli mul kõva pealuu lollide ideede suhtes ja oskus vaikida. Osutus, et ainult sellest saigi syndida Oma Asja ajamine ja selle abil Millest Iganes Väljaronimine, kuigi kerge polnud seegi, selle eest rõõmuga ja järelejätmatult hoolitsejaid juba jätkus. Ma jään neid kõiki igavesti mäletama, aga mitte andestama. 

Hyva lugeja vaatab, et siin muudkui aint 1 ving käibki - kõik on pahad, kõik kiusavad, ma olen see ainumas lilleke pa§ameres. Ei, nii lihtne see asi ei ole, kuigi siinne ongi žanriliselt vingumisplogi. Ma olengi lilleke, aga pa§amerest on saanud mõnus kompost. Ja kui tarvis peaks olema, siis vingun systeemselt, struktuurselt, ja protsess peab alati saavutama mingi positiivse tulemi. Elu on aga näidanud,  et ylejäänud  inimkonnal on paljudel sõnadel või koguni teemadel teine infoväli, emotsioon ja isegi sisu, sest see inimkonn on ju hoopis teistsugust elu elanud ja sõnad selle käigus veidi teistsuguse sisuga täitnud, me oleme mõne asja suhtes yksteisest meeldivalt kaugele kasvanud. Minu elus on rohkem kasu muidu negatiivseks peetavast, olgugi konstruktiivsest kriitikast ja muidu negatiivseks peetavast, aga ikkagi liigutatud mateeriast, mitte kenast rollimängusooritusest, mida iganes keegi minult ka ei oota. Ja kuna ootustest toituvad halbade asjade peegeldajad on väga kaugele jäänud, siis saan rahumeelega paremate asjade tekitamisele keskenduda, olgu siis minu sees või väljaspool. Tänase teadmise juures näen, et mu uus pea võib olla kõva, kompromissitu ja mitme päästikuga tõsine lõhkekeha, aga neil vähestel, kes mu lähedale jäänud on, on sellest ainult rõõmu ja kasu olnud. Ma jätkan.

III

Pildil on mu väga kaua otsitud synnipäevakink - leegivahtrast sahtel ja syletäis stringe (Guugli tõlke abil tehnilist teksti lugeda on lõpmatute imede allikas.) Ma valisin nii kaua, et kõik suitsutatud eukalyptist, salmilisest saarest ja lihtsalt koapuust isendid kadusid poest ja miskipärast tagasi ei tulnudki. Kuuske ja mahagoni aga juba on niigi, võtaks siis vahtra, soovitavalt põlenud päikese värvi... Selle isendiga tekkiski tänase lorilaulu I salmis mainitud olukord... Ja kui seegi peaks kadunuks jääma, mida ma siis riidekappi kleitide vahele kyljelauaks pistan??? On ju ilus?