Vibratsioon

Mõni päev on mul elu veidruste peletamisel edukam kui mõni teine. Paljakäsi elu vastu enam ei saa. Täna kasutasin selleks sihukesi nuie.

Pooled neist on tytre omad, uku ja väike akust, sest meil on erinevad käed ja töövõtted. Mul riidekapis tglt on veel mõned, et erinevates olukordades oleks sobiv malakas võtta.

Vabariigi aastapäeval pärast kiluvõileiva manustamist toimus samase laua ääres ka lastega lauamängu mängimine, aga paraku ainus seltskonna- ja lauamäng, mida ma naudin, on pillimäng, teistest mängudest ei taha ma midagi teadagi. Täna oli siis jätkumäng. Ja me mängisime oma tavalisi laule, aga nii, et mul praegu, esmaba öösel kell 2, on ikka veel karp lahti. 

Tuleb nentida, et lapsed ei omanda mitte seda, mida sa neile räägid, vaid seda, mida sa igapäevaselt teed. Nentida tuleb ka, et musikaalsus ja kola-armastus liigub meie peres naisliini pidi. Kui pojad ei võta kidrat kätte, sest issit ei uvitanud, noorem poiss tglt natuke ukut ja trumme tilistab, kui ma yksi või koos noorema tytrega mängin. Vanem tytar elab kaugel ja töötab kõvasti,  noorem tytar on veel väike emmemuna, aga pilliasja suhtes meeldivalt osavõtlik, kui juhtub meeles olema. Ja veel, et see mu kidraõppimisvõimelisim lapsuke suudab viimasel ajal kaasa mängida. Seda ei juhtu kyll päris iga päev, aga ma näen, et talle jäävad asjad kylge ja ta tahab sellega tegelda. 

Mitte kunagi varem ei ole mitte keegi muga niimoodi mänginud, kui tytar praegu. Tingimusteta, nägusid tegemata, rõõmuga. Ja ma olen pille mänginud oma 40 aastat... Ma õpetan sellele lapsele kitarriasjandust nii 3 aastat. Ta on taibukas ja nyyd juba võimeline väga hasartselt lugu kaasa tegema. Kuna ma ise mängin ja laulan temperamentselt, viguritega ja tagasihoidmatult, siis õpetan seda ka talle, ja tundub, et see on lapsele meelepärasem kui korrektselt istudes vaoshoitud häälel lugulaulu vesta. Me lihtsalt oleme sellise loomuga ja see mänguviis töötab meie mõlema jaoks.

Aga ma ei laula ega mängi niimoodi, kogu sydamest, väljaspool kodu peaaegu mitte kuskil ega kellelegi, sest see rõõm peab jääma puhtaks ja puutumatuks. (Käin kyll enda vormishoidmiseks 12-keelse akustiga  kylakapellis yhte varalahkunud Andrest asendamas, aga see on ju hoopis teise repsi ja meeleoluga asi.) Elu on näidanud,  et ylejäänud inimkonna jaoks on see Minu Asi vale ja inetu, nii et ma naudin seda siin, ja nemad selle puudumist seal, ja me kõik oleme õnnelikud sellega.