Jääst maailm

Yleeile hakkas põnevat ja erutavat jäävihma sadama, millalgi lisandus sellele, vähemalt meie kandis, tugev idatuul. Tänaseks on see sade kõik pöidlast peenemad esemed, eriti puud ja põõsad, vorminud latvadega lääne suunas viipavateks jäätontideks, muu maailm on lihtsalt yhtlase superliimiga kaetud. Elamusele lisab vinti asjaolu, et koolilapsed tõid jälle oma biolaboritest põnevaid eluvorme, kes/mis nyyd mu kõri paiste on ajanud ja aju õgivad. Lastel lihtne,  nemad on vintskemad ja neile jääb veel palju aastaid tervena edasi elada, aga mina, aga mina. Ja ma õrnroosalt, valusmagusalt kahetsen oma pyhabast soovi kenal tuulevaiksel talvepäeval oma uut, imekaunist 67-kilost mind kena tumerohelise päkapikumantliga, aga ilma lammavillast kampsumit ja topelt aluspesu panemata, jalutama viia ning kahjuks selle käigus ka kylmetada, ehk tapjatatipisikutele lausa kahel käel soodne eluvõimalus kinkida. Oi kurja. (Aga oleme aus, kuna mul on jäänud juba 20 aastat vähem ilus olla, vahepeal olin ju räigelt paistes ja pikad aastad ka magamatusest ning igasugu õuduste ainulahendamisest paras topis, siis kavatsen edaspidigi olla kogu sydamest edev ja väljanäitamishimuline, nii et ei mingit tõsist kahetsust ega vaga eneseparandust.)

Lapitöö edeneb. Aeglaselt kyll, aga ikka. Tegema hakates polnud peensustest veel aimugi, aga materjale lahti lõigates hakkasid need ise ette ytlema, mis neist tulema peab. Ma ise ei pea absoluutselt mõtlema, ainult lõika lahti ja õmble kokku. Ega praegu hästi ei jõuaks ka midagi kalkuleeritleda, viimased 6 ajurakku on hõivatud nina nuuskamise, ahjude kytmise ja majapidamist katvast tolmukorrast möödavaatamisega. (Nimelt iga jumala asi, mis ma teen, tekitab kõvasti tolmu, aga praegu pole õige hetk selle rookimisele jõudu raisata.)

Pildil on abimees töölaua loomingulist segadust hindamas ja korraloomiseks maatriksit valmistamas. Hea, et meie majas keegigi terve on.