Uks minevikku

Ilm on paha.
Ma tõmbasin natuke yhest tapeediservast. Aga hargnema hakkas terve tuba ja seejärel avanes 1960. aasta.






Sain teada, et napilt enne oma 50. Juublit lahkus parimas loomeeas nõukogude kirjanik Hans Leberecht, nõukogude poliitikud (kes neid meelde jätta suudab) käisid Põhja -Koreas, misjärel kirjutati lääne sõjardite korraldatud kriisist Lõuna-Koreas, sm Raul Kruusa manas emigrantidest Tšitšikove, ilmus tähtis teade ehitajate töötasu tõusust, jne.
Aastakymnete jooksul on see ajalugu, kellegi noorus ja ilmselt laste syndimise puhul pandud uued tapeedid, kogunud paksu kultuurikihi, naelu täis löödud ja kopitama-koitama läinud. Aga huvitav on. Elus ajalugu.

Põnevaid eluvorme

Nagu lubatud, käisin puid lõikamas. Põllurentnik soovib meie põldudel viljavälja voogama panna ja tema senised kynniteod ei anna kahtlemiseks põhjust. Niisis, vaja oli kevadepoole langetatud pajumetsarägastikku kytteks vormistada. Minu väike stiilne sõber tõestas jälle oma võimekust, olgu tema loojad tänatud.
Lisaks põnevatele pajuliikidele trehvasin lepatriinusid - 1. Tavaline punane. 2. Kollane mustade täppidega ja 3. Must kollaste täppidega. Yks puuk astus ringi, kaugemal tsiristas ritsikas ja veel kaugemal toksis rähn endale lõunasööki.
Ja ringi jooksid Murueide tytred ja heinamytsidega pojad.

Palju õnne!

Esteks, sygis algas eile päris ilusa ilma ja meeldivates toonides loodusega. Värskelt uudismaale istutatud taimed aga tahavad juba juua, sest juurekesed on savimätastest tehtud kiirpeenras kuidagi kuivale jäänud. Aga veepuudust tänu vihmasele suvele siiski pole.
Teatavasti on mul 2 synnipäeva. Täna sain synnipäeva nr 3. Seda, et sõitsin korraliku koormaga, ikka juhtub. Lolle kaasliiklejaid on ka karjade kaupa, no ka juhtub. Aga seda, et värskelt remonditud autol tagaratas alt lendab, juhtub yldiselt harva. Olen õnnelik, et see juhtus juba tyhja bussiga rahulikult kodu poole veeredes. Ka selle yle võib ainult rõõmustada, et muidu tiheda pidupäevase ja rallietapi mölluga liikluses juhtus paus olema, sest ratas hoiatas lahkumisest ette ainult paar sekundit. Siis hakkasid jupid lendama ja ratas veeres minema. Õnneks oli tee sellest kohast lai, lauge kraavi ja kõva servaga. Väga õnneks tuli yks kohalik mees vaatama, et misse tädikene seal tee servas võpsikust otsib... Pärast poolt tundi võsas ragistamist leidis mu noorem tytar kadund veermikuvidina yles, ja lugupeetav kohalik mees väga ryytellikult tungis bussi yles ja pani teiste rataste alt võetud poltidega kadunukese bussile alla tagasi. Siis jõudis kohale meie tiimimehhaanik, vahetasime autod ja jalutasime koju ära.
Tytar kytab sauna, sest temalgi oli jube ja vaja on ju elamus endast välja joosta. Köögilaual põleb harvaesinev kyynal ja ma olen praegu yks suur tänutunde pilv, väga suur, võdisev ja roosalt õnnelik.
Homme siis puid lõikama, sest egas yhe naljanumbri pärast ei saa kokkulepitud tööd tegemata jätta. Tuleb karm talv, võrukesed teevad puid nagu hullud.

Talguline nädalavahetus oli.

Esimesel pildil on laupäevase meeleolu visuaal, st ema juures teised võtsid kartulit, aga mina kui haige inimene niitsin muru ja mängisin võssakasvava puuviljaaiaga. Too aed on hooletusse jäetud, aga aednikku ei paista kuskilt.
Veel yhel pildil on Muhedikemaa uus aiahaldjas, kes hoogsa sammuga lillede sekka vuhiseb. Selle hõrgu muigega iluduse tegi Anni Irs, õppind haldjameister. Pyhapäeva hommikul oli meil au see kuju ametlikult kohalolevaks tunnistada. Väga nunnu. Pakuti põnevaid kooke ja perenaise salarepsepsi järgi tehtud männiokstega hapukurki.
Armas.
Edasi astusime naaberkylla Aidi ja Oti manu, kus oli nimekiri põnevaid töid ette valmistatud.
Tervemad inimesed tegid varem mahalõigatud võsast oksapurustajatega peeneid puukuubikuid ja niitsid raudsed pysiumbrohud maha. Mina olin niisama ergutusmeeskonnas, sest ega traadilõikamist ja mururiisumist ometi tööks ei saa nimetada.
Tiigi ysna lahmakas ots vormistati tulevaseks peenraks, kilekatte alla hauduma, ja see tekitab põnevaid ootusi.
Pererahvas oli suvel lasknud tiiki puhastada ja võsa harvendada, aga kilomeetri jagu kallast vajab tugevamat seltskonda. Hea oli vaadata asjalikke inimesi sujuvalt tööd ära tegemas ja silmaganähtavad tulemused tekitasid nii mõnegi kasuliku mõtte.
Pika laua taga istuda sai ja saunatada ja.
Kidrat mängida, sest inimesed on juba harjunud ja me ei karda vastastikku yksteist.
Ahh, ja need Aidi jorjenid. Millised lopsakad kõigis värvitoonides õiepallidega jorjenid. Ykski pilt ei suuda nende elujanu ja suverõõmu edasi anda, aga ma vähemalt proovisin.

Kompositsioon kuuga

Eilsest omal jalal. Lombakas ja kipskingakesega, aga ikkagi.
Kõdupuit ja võsa, värisege.
Õhk on veel suvine ja pehme nagu mesi, lõkke lõpetamisega pole tarvis kiirustada
Eks ykspäev peab lilledest, lastest ja rauast ka kirjutama.

Laul iseenda omakohtust

Hinges kriibib ja krigiseb
Kuigi tuult ega tormi ei ole
Pimedas nurgas vigiseb
Keegi kellel nime ei ole

Astub unest ja uksestki
Siis, kui tuult ja tormi ei ole
Vaatab kurvalt ja yksiti
Silmis rõõmu raasugi pole

Olen kui värelev öölane
Tiivad jäised ja jalge all tuli
Sydame määratud syydlane
Isetehtud ilmaasjata kuli

...
Refrään.:
Ikka on vähe ja alati on tegemata,
Kärss on kärnas ja raha lugemata.

Kips-kõps

Jalg paraneb myhinal, eile keerati jalalaba õigeks ja pandi teine kips. Oli ebamugav, sest 3 nädalaga on lihased ära kivistunud hoolimata sellest, et ma katsun ka kipsi sees niheleda ja verd käimas hoida. Ikka veel on valus toetuda ja seega kepsutan karkudega edasi v hõljun ratastoolis. Veel 3 ndl kipsi.
Eelmine reede õppisin sõiduautoga sõitma, sest oli vaja, meie peres ja lähedalgi ei ole tööpäeval ju teist juhti kuskilt võtta. Ema käis mul abiks koli sorteerimas ja koristamas, aga tema ei sõida ise. Lisaks meie enda kraamile on maja ymber veel mitu prygimäge heina seest välja tulnud, lisaks vajadus kiiresti vähemalt uue puukuuri jagu kokkukukkunud heinakyyni ära kraamida ja tuua uued kyttepuud, sest minu kevadel tehtud puid meil ei lubatud värskelt myydud majast kohtu ähvardusel ära tuua, ja abikaasa kardab selliseid asju nagu tuld.
.....
Kuna närvid juba töötavad, siis saab hästi hakkama, aga jalg väsib maru kergesti ära. Kiirel ja segasel ajal, pagan kyll.
.....
Muuhulgas lisaks muudele meelelahutustele proovisin täna hommikul (kevadel lapsele ostetud) viiulit mängima õppida. Ei tule välja. Kitarrist jäägu oma liistude juurde.
Ilm on ilus. Lähen õue mängima.

Progress viibib

Veel pea kuu on kipskingakest kanda, aga see segab väga oluliselt liikumisvabadust. Kuna see majapidamine, erinevalt eelmisest jonnipunnist, ytleb ise ette, kuidas mida teha ja kuhu miski käib, siis tahaks väga enne talve võimalikult palju korda panna. Aga karkudega lendlemine on kahel jalal käimisest fyysiliselt raskem ja väsitab rohkem, samuti on käed kinni. Nii et nikerdan väikeste asjade kaupa, et midagigigi tehtud saaks.
Istutan nt. Enamus taimi on pandud laopeenrasse, roosidel on köögiakna all oma klubi, pikad puud aga hekkidesse ja tulevast tuulevarju ja pargi moodi asja moodustama, sest siis ei aja tuul neid pikali ja juuri paljaks, noja kes viitsib suurt puud mitu korda istutada. Olen aastatega omandanud terava ja täpse saviraiumisliigutuse ja ilma keharaskuse abita kõva maa kaevamine läheb hästi. Jalg on juba päris hea, lubab kergelt toetada ja ma saan ka muid tööasendeid kasutada peale roomamise ja põlvitamise. (kannakõõluse lõikus kõlab lihtsalt ja kergelt nagu nohu, aga tegelikult oli pikk ja suur haav, mis ikka veel päris terve pole.)
Abilised on, noh, vahelduvalt edukad. Asjaolu, et nad PEAVAD teatud asjad ise ära tegema, sest muud varianti pole, sunnib neid järjekindlamalt tegutsema ja see on väga pedagoogiline.
Kool algas. Lastele meeldib.
Aga õues kestab veel suvi.
Kuigi ma alustasin täna lamamise täiteks uute pätikate kudumist.

Pildil on yhe abilise kaunis stiilinäide.

Õpivad

Tulen mina eile pärast pikka ja mitmekylgset päeva koju ja mis mina näen!
Tydruk emmele korraliku tantsutoa teinud. St elutoast enamus kolist välja ja pillikola ilusti sordi järgi virnadesse. Sellest tydrukust tuleb tubli rokkar, ma ytlen.

Raudsed leedid tegid asja

Pärast pikka perutavat päeva......
Hommikul said lapsed lillekesed näppu ja läksid kooli. Siis tulid nad sealt esimesekoolipäevaste nägudega ruttu tagasi ja mis nad edasi tegid, ei tea...
Sest me läksime Tartu-ringi tegema. Yks sõit, mitu asja. Aga kõige ebameeldivama asja lahendamise yle on ikka kõike parem rõõm.
Vanas kodus on juba uued inimesed möllamas, aga naabri põlluserva oli vedelema jäänud 2 meie autode laipa. Meie tiimimehhaanik oli jutumehhaanikuks osutunud ja ma pöördusin probleemi lahendamiseks pädevamate inimeste poole, st tellisin vanaraua äraveo. See ei olnud meeldiv korraldada, võite mind uskuda. Kuma ma ise sõiduautoga sõita ei saa, siis selle ammu ripakil asja ajamiseks nõudsin abikaasilt varem vaba päeva. Vaat miks. Sellepärast, et.

Autodel oli juppide kyljestkruvimist alustatud, numbrid maha võetud, esiklaasid puruks löödud, uksi väänatud jne ja plaanis oli varastamishuvilistel muudki meie vanakestelt kyljest võtta. Kellegi äri lendas nyyd tuulde... Ja rauatakso oli õnnetul kombel hoopis Järvamaale saadetud... Ma käisin Kuusakoski dispetšerile niikaua pinda, kuni ta tööpäeva lõpuks metallifirma autolaibaauto meie juurde saatis. Mitmed aastad ja tuhanded mõnusad sõidukilomeetrid minu elust vormiti koogiks ja viiakse nyyd uut võimalust saama.
Rohkem ei taha ma vanast kodust kedagi ega midagi teada.
Ja vana kodu ise koos oma pikanäpuliste sõpradega saab nyyd rahus õnnelikku uut elu alustada. Palju õnne meile kõigile!