Nääri vana

Sihuke ...kohutavalt vana tunne on. Igasugust on nähtud, talutud, yle elatud, ära tehtud. Mõndagi on ka tegemata jäänud, aga ausõna, mina ei ole syydi olnud. Iga jumala aasta tuleb seda igasugust juurde ja juurde ja juurde, nii et täna, kui inimesed teevad aastakokkuvõtteid, teen ma ...elukokkuvõtet, sest ei ole ykski aasta teistest eraldi, vaid yhtede Minu Elu kaante vahele asetet peatykk, lehekylg või mõni, järg eelmisele aastale-lõigule-peatykile. Ja ma tunnen, et mida ma olen saanud, olen ka ära teinud, ja mis on tegemata, see jääbki tegemata, sest nende asjade aeg, jõud, võimalused ja tegijad on otsas. Ma olen selle bilansi juures täiesti aus ja kindel, sest ma näen selles raamatus ridu, mida teised ei näe, ja lugusid, mida vähesed suudavad ette kujutada. Need read ja lood paraku muutuvad järjest erksamaks ja annavad teada, et neid ei saa eirata, neist ei saa yle ega mööda, neid ei saa kustutada ja nad ongi mina. Ma poen nende eest paksu suleteki alla peitu, voodi kõrval öötoolil on pakk rosinaid, sydameravum, vesi, supikausike ja rull wc-paberit, näpu vahel nutihvon, ja varsti hakkabki mul hea. Jõulude ajal omandasin koleda tatitõve, paar päeva oli ikka väga jalustrabav, aga täna suutsin juba õues porisesse sulalumesse käike uuristada ja veetorudega mängida. Soe sulailm peletas need miljonid lood seljaajusse peitu ja tegi mind tyki tervemaks. Aga nyyd olen jälle oma igasugustega omaette. Ylejäänud pere hakkab nääre pidama, söök kypseb ja keeb ja praeb, nad saavad hakkama. Mina ei jõua. Olen vana. Nääri vana.

Kunstielamus

Mul on maania.

Avastasin Pinterestist Kuntsniku.

Ma olen igast meistritöid ja muidu ilusaid pilta näinud õige mitu, aga vaat see!

Ma ei suuda joonistada, kardan paberit ette võtta ja endast isikupärast jälge maha jätta, kardan, et keegi näeb, et mina tegin sihukese jama, isegi mõte joonistamisest paneb mu sisikonna õudusesegusest piinlikkusest kokku tõmbuma. Kunstikoolis ma joonistasin, sest kästi, ja kuna midagi hirmsat ei juhtunud, vaid öeldi, et tubli, tee veel, siis ma joonistasin, sest kästi. Aga siis said koolid läbi ja elu tuli tagasi, ei mingeid lollusi, kellele neid sinu tehtud asju vaja on. 

Õhtud on minu omad. Hammustan tykke oma uneajast ja rullin Pinterestis, mis on imeline lõputu kunstisaal. Ma sukeldun moblaekraani, pildid hõljuvad mu ymber, ma valin yhe neist, ja virtuaalne galerist annab mulle uue saalitäie põnevat, nunnut, harivat või muidu ilusat vaatamist. 

Ja siis leian ma Tema! 

Tunne on, nagu oleksin 300 aastat kestnud unest ärganud. 

Huh. Kui ma siiski äkki kuidagi oleksingi illustraator, siis just niimoodi ma joonistaksin. 

Akiya Kageichi

Atmosfäär

See on meil hommikuti selline

ja õhtuti selline

Uuel nädalal aga hakkab sulaselget vihma sadama.

Muide.

Mul juhtus loll ...asi.

Lapsed viisid 1 toa tyhjaksrookimise tõttu hulga asju pööningule jalust ära. Pikema aja jooksul, mitmes jaos, mitmesse nurka. Ja nyyd ei leia midagi yles. Ma olen 3 päeva 1 kudumismasina kelke otsinud, selle käigus leidsin ahastamapaneva hulga kudumist ootavaid lõngu (kas ma juba ei maininud, et viimastel aastatel tegelesin teraviljatalumatuse tõttu pideva surmväsinud olemisega ja peale ellujäämistoimingute muuks võhma ei jätkunud?), mitukymmend paari lapitekiks muutmist ootavaid teksapykse, tikkimismasina, suveks ärapandud talveriideid ja talveks ärapandud suveriideid nii 105 kui 80 kilo kaaluvale mulle, kastitäie kitarripedaale ja kaableid, minifreesi, jaanipäeval lootusetult kadunud kruvitavad lauajalad ja veel igasugust.

Vanem poeg tuli kaitseväest pikemale nädalavahetusele, temagi otsis ja tunnistas asja lootusetut kadumust. 

Homme on soojem, siis lähen pööningule ekspeditsioonile. Hoidku meid jumal, kui seal ka ei ole.

Ma ei lähe enne metsa ka, kui need kelgud käes, olgu palgiteoga kui kiire tahes.

Natuke liiga palju sporti

5-kilose hantliga treening, aeroobika elementidega fitness värskes õhus, yks päev plaanitavast seeriast. Mul oli 1 pojake väiksema mänguasjaga seltsiks kaasas, lapsed peavad ka õues mängida saama. Panen hyvale lugejale spordiplatsist pildi ka yles, sest pole midagi sydantsoojendavamat, kui teadmine, et sygavas lumes võitleb inimkonna õnne ja rahvusliku teadmuse nimel keegi teine.

Tujutujututuju

Kylm on.

Iga kuradi asi, tillukesest vidinast kuni meetritepikkuste mateeriaobjektideni, tuleb välja võidelda, sõdida, vinnata, tassida, 10 kyynega kiskuda. Ja ausalt, see ei anna sooja, tõsta tuju ega kaunista võileiba. 

Et mis siis nyyd jälle.

- Mu viimasemaid kangelastegusid on ilma lae ja põrandata toale laepealse kivivilla ehituspoest äratoomine pereliikmete vingumisest hoolimata. Selleks oli vaja netis tuhnida ja teatud avastusi teha ning eirata pereliikmete vingumist. Veel oli selleks vajalik värskelt tulikallist remondist tulnud auto, millega ma tassin koju seda kõike, mida saab autoremondist ylejäänud raha eest, aga auto tahab jälgimist, sest väga kalli tunnihinnaga maksulisel mehel, nn autoparandajal, on hajuv tähelepanu, lohakas tööstiil, kahtlased töövõtted või siis kõik korraga. Ja see ei ole absoluutselt tujutõstev, eriti, kui ka pereliikmetel on kombeks vinguda. Eriti kõvasti vinguvad need pereliikmed, kes saaksid asja parandamiseks midagi ära teha, aga ei taha. Aga minu arvates kulutab asjade ärategemine vähem energiat kui nende yle vingmõlgutlemine, seega vingun ma ainult liigse vingumise yle. Ja homme lähen oma puukuurisarnase autologuga jälle ehituspoodi, sest nii palju head kraami jäi eile ära toomata, sest teised tahtsid ka asju ja minu päev ei olnudki kummist.

Tegelt hakkan haigeks jääma. Päeval käisime lapsega naabermaakonna naabermaakonnas tema puude tõttu ettenähtud rehateenuseid saamas ja kõik see 3 tundi, mis spetsialistid temaga tegelesid, ma kygelesin kylili kylmetavas poolunes keras yhe diivani peal, myts silmini peas, unenäod ja päris inimesed kõndisid minust mööda ja lendasid yle,  akna taga sõitsid, roomasid ja ujusid autod ja muud sõidumasinad. Maakera kõigub vastikult juba teist päeva, ma kukun asjade otsa ja kui tahan midagi võtta, haaran veidi mööda. Madalrõhkkond on vastik. Kui päike välja tuleb, saan terveks.

Hyva lugeja rõõmuks 1 dimensioonidevaheline vaade meie Majast, milles on palju mõistatuslikke ruume, portaale, aineid, vaateid ja olekuid. Täna on see Vaade kahjuks juba suletud ja läbikäiku ega -lendu ei toimu, aga tuleval aastal avame kindlasti mõne uue.

P.s. pealkirjas on mainitud haiguseelset seisundit nimega "rõõmutu vestluse meeleolu"