Nääri vana

Sihuke ...kohutavalt vana tunne on. Igasugust on nähtud, talutud, yle elatud, ära tehtud. Mõndagi on ka tegemata jäänud, aga ausõna, mina ei ole syydi olnud. Iga jumala aasta tuleb seda igasugust juurde ja juurde ja juurde, nii et täna, kui inimesed teevad aastakokkuvõtteid, teen ma ...elukokkuvõtet, sest ei ole ykski aasta teistest eraldi, vaid yhtede Minu Elu kaante vahele asetet peatykk, lehekylg või mõni, järg eelmisele aastale-lõigule-peatykile. Ja ma tunnen, et mida ma olen saanud, olen ka ära teinud, ja mis on tegemata, see jääbki tegemata, sest nende asjade aeg, jõud, võimalused ja tegijad on otsas. Ma olen selle bilansi juures täiesti aus ja kindel, sest ma näen selles raamatus ridu, mida teised ei näe, ja lugusid, mida vähesed suudavad ette kujutada. Need read ja lood paraku muutuvad järjest erksamaks ja annavad teada, et neid ei saa eirata, neist ei saa yle ega mööda, neid ei saa kustutada ja nad ongi mina. Ma poen nende eest paksu suleteki alla peitu, voodi kõrval öötoolil on pakk rosinaid, sydameravum, vesi, supikausike ja rull wc-paberit, näpu vahel nutihvon, ja varsti hakkabki mul hea. Jõulude ajal omandasin koleda tatitõve, paar päeva oli ikka väga jalustrabav, aga täna suutsin juba õues porisesse sulalumesse käike uuristada ja veetorudega mängida. Soe sulailm peletas need miljonid lood seljaajusse peitu ja tegi mind tyki tervemaks. Aga nyyd olen jälle oma igasugustega omaette. Ylejäänud pere hakkab nääre pidama, söök kypseb ja keeb ja praeb, nad saavad hakkama. Mina ei jõua. Olen vana. Nääri vana.