Juulikuus sokk on villane

Suvi või asi. Liigesed valutavad ja närvid ajavad pilli, pidev õhurõhu kõikumine paneb su seinaääri mööda roomama, ykski töö ei edene, elu ei taha kohe yldse veereda.  Aed on vett täis, tööriistu on vihmahoogude vahel paarikymneks minutiks välja tõsta suht mõttetu. Taimed kyll on sooja vihmaga rahul, paraku on rahul ka ohakad ja nende sõbrad. Ainsad, kes asja yle rõõmustavad, on igasugu satikad ja mutukad, keda jätkub sõna otseses mõttes igale poole.

Viisin murutraktori ja väiksema Stihli-sae venna juurde remonti. Doktoriväärse kogemusega vend ytles, et mitu juppi tuleb välja vahetada. Juppe saab poest ja mõni tuleb Aamerika-maalt tellida, mis karoovaviiruse tõttu võtab palju kauem aega, ehk sel suvel tuleb leppida väiksemate massinate ebamugavustega. Lastel on puberteet ja mees on loll. 

Selle peale ma koon.

Harva tuleb ette, et ma veidi mõtlen

Mul ei ole naabreid. Ma ei suhtle siin mitte kellegagi, kui perearsti ja laste kooliõpetajaid mitte lugeda. Eelmise elukoha 12 aastat pluss veel varasema elu teatud momendid, pluss kiusajate poolt mu abitute pereliikmetega manipuleerimisega võitlemine, on mu voolinud selliseks, et olen selle asjaga täiesti rahul. (Tartu-aastad enneolematu koguse sõbrannadega ja kogukonnaelu erinevate tudengitest naabritega on muidugi unustamatult kaunis naabruse-kogemus, kuigi seda jätkus ainult napiks kymmekonnaks aastaks.) Eelmine, autismiteemaline postitus räägib sellest yldisemalt ja vähem isiklikult, seal ma kergelt vihjasin oma põrgulikule ja piina täis alaealise-elule ja hiljem järgnenud "paha ja inetu isik"-staatusele, mida ma ausalt öeldes ei nautinud, aga et "karistajatele" mitte rõõmu teha, ei hakanud ma seda ka valjuhäälselt kuulutama. Sest ma tegelt ei taha olla paha mässaja, kole kaltsakas ja jäle loomnaine, ma ei taha mängida rollimänge, ma tahan olla ilus, tark ja hea, mulle meeldib erinevaid asju luua. Jaa, jaa, aga pere kõigepealt... Sellegagi ei ole nii lihtne, kuna elu veidruste tulemusena olen nyyd 100% töövõimetu, lylisamba-ja liigesehaige pluss aastatepikkuse surmahirmu, hyljatuse, pideva peksu ja piinamise, kylma, pool- ja lausnälja, tõrjutuse, täieliku mahajäetuse ja lootusetuse, alati yksi ja ise, hiljem pideva ärevuse ja sõjaolukorra tingimustes elamine oma ravi nõudvate tagajärgedega. Ma ei suuda enam systeemselt asju korraldada, sest mälu, tähelepanu ja kole väsimus... See, mis tavalisele inimesele on iseenesestmõistetav, on minu jaoks pingutus ja sportlik tulemus, sest tavaline inimene saab oma tarkused ja tugevused kodust ja toetavalt ymbruskonnalt, aga ma pidin ennast alles täiskasvanuna tyhjalt kohalt, eikellestki ja varemetest yles ehitama. Ärgu hea lugeja kysigu, mida see nõudis ja mida maksma läks, sest ma tunnen, et teatud ressursid on tänaseks täiesti otsas. Mul ei ole enam inimeste sekka asja. Aga erinevate sportlike pingutuste tulemusel on mul oma katus pää kohal maailma nurga taga, kus keegi teine ei tule ettekirjutusi tegema ja näo järgi karistusi jagama. Mis sellest, et see on Ääretagune, mis enam sellest, et head inimesed elavad vähemalt tunniajase sõidu kaugusel. Kes tahab, võib alati kirjutada, kasvõi siiasamasse. Ma ei tunne ennast totaalselt mahajäetuna. Ja praegu, kui õnnestub pidevalt taustal kumisevad ärevus ja traumad vaikima saada, siis on mul siin paradiis. Ma ei taha, et teised, kes mu võitlusi ja arme ei näe, hakkavad jälle, oma tavalisel neurotyypsel kombel, mulle räigelt nina alla hõõruma asju, mida ma selles elus enam parandada ei suuda isegi meditsiini abil. Ja ma jätkan oma nõiaelu. Hoirassaa.

P.s. pildil on haruldane kalligraafiline etyyd - yleeilane lauluteksti käsikiri. Paradiisi juurde kuulub ka võimalus kirjutada imelikke laule.

Tohutu äratundmislaine

Yks hää inimene kirjutas kuskil oma noorest sugulasest ja mind tabas maailmasuurune deja vu - ma olen selliseid inimesi kuskil näinud, ma olen nendega koos elanud! Ja nyyd on nende inimeste, paljude inimeste, naiste, laste, meeste eludele ja kannatustele mõeldes nii mõndagi öelda, millest siia jõuab ainult väike 2 sõrmega toksitud osake.
-  Rohkem või vähem autismispektri häirega inimesi on meie seas alati olnud, lihtsalt veel paarkend aastat tagasi ei olnud vastavaid diagnoose siinmaal vist olemaski, ja neid on rohkem, kui nt linnas elades silma paistab. Neil kõigil on yhine joon - omapärased (mitte halvas mõttes, vaid lihtsalt mingisuguste tihti vägagi huvitavate isikupäraste leiutistega) arusaamised elust ning rohkem või vähem halb võime elementaarset igapäevaelu korraldada. Ja kahjuks on see tihti pärilik, st vanemad on samasugused ega suuda lapsele kuidagi õpetada just seda, millest lapsel eriti puudu jääb. Ma olen näinud tervet rida perekondi, kus mitu põlvkonda on silmnähtavalt mitteneurotyypsed ja neil kõigil on sarnased probleemid. Ja eriti kahjuks jätab see rohkem või vähem mittefunktsionaalne pere lapsed varakult ilma kodu toeta, kui seda yldse on, konkreetsed põhjendused ja vorm on väääga erinevad, aga sisu sama. Tihti oskab autistlik vanem lapsele sihipäraselt palju kurja teha, või siis last tõrjuda, nagu jaksab. Synnist saadik "halvad lapsed" ei ole kunagi eriti armastatud kogukonnaliikmed, nad jäävad erinevatel põhjustel aktiivsest elust kõrvale, paljudel on kroonilised fyysisehaigused, paljud joovad ennast põhja või satuvad pikaajalise systeemse, leidliku ja sadistliku kuriteoseriaali ohvriks, eriti naised ja perevägivalla teema - autist ei ole väga hea nö silmistlugeja ja inimestega tegutsemisel osav. Minu ema on taoline selline eriti kurb näide, oma tõbesid ma praegu ei mainiks yldse, aga paraku yks väga paljudest. Seega mõeldes paljudele meeste maailmas "imelikele" autistidest naistele, kellele kenade naiste privileege sh hoolitsevaid mehi ei jätku - jah, ei tohigi last ilma hooleks jätta, sest mõni meist ei hakka iial ujuma, kuidas teda ka vette ei loobitaks. Kui meil ometi ei oleks nii räige tugevamaõiguse ja topeltmoraaliyhiskond väga mitmes mõttes - erinevaid me karistame lihtsalt lõbu pärast, ja nõrgem sh ohver on juhtunus ise syydi. Ma tõesti ei soovi sellises yhiskonnas osaleda, 41 eluaastat katsetusi oli vägagi ammendav, paraku ka lootusetu, ja tunnen kaasa neile, kes selliste hammasrataste vahele jäänud on ja jäävad tulevikus, sest kogukonna loomus muutub väga aeglaselt.

Pandiidid

Mitmel olulisel põhjusel, mida 2 näpuga toksides pikalt lahata ei viitsi, ostsin jälle mõne tibu. Seekord trehvasid kogemata mitte väikesed virgad mustad, vaid karvase suure kana järglased. Nad on kiire kasvuga, nutikad, osavad, igavesed röövlinäod, s.tarattad, põrglased, kotkad sellised, kuramuse bandiidid, aga nad toetavad mu kaduva inimpalge allesjäänud funktsioone. Lisaks sellele nokivad nad hoovilt ära ebasoovitavad eluvormid. Ja tulevad mulle rohimise ajal peenardesse järele ning EHMATAVAD. Laste asi, andeks antud.

Ilmahämmastus ja tibujutt

Suvi algas päris meeldivates toonides, isegi kuumalainekest saime ja. Mu kevadisest palgiveost kangevõitu kerel oli päris mõnus. Aga madalrõhkkond on vastik ja raske mitmel viisil. Enesetunne on kuhugi ära kadunud ja yles ei leia, isegi pilli mängida ei taha, mis sa siis veel millegi meisterdamisest räägid. Nokin siin yhte asja ja seal teist asja, siis tuian aukliku peaga ringi ja otsin eilset päeva ja kadunud mõtet. Paistab, et nii jääb veel mõneks ajaks, ja see on tyytu.

Aga roosid hakkasid õitsema. Mul on mõned ohjeldamatud põõsas- ja väänroosid. Soe talv neile sobis, kahjurite eest hoolitsevad metsalinnud ja tibud. Ärgu hea lugeja öelgu, et aga kanad ju kakavad kõik täis. - Aga see paha kaka on ju suurepärane aiaväetis! 2) Kuna ma olen elus palju klaasikilde, naelu, teravaid oksi jne jalga astunud, ja kylm maapind paneb liigesed hullult valutama, siis ma niikuinii ei käi õues paljajalu. Kanad pakuvad mulle seltsi ja asendavad sootsiumi, supervisiooni, psyhhiaatrit ja terapeuti. Papagoid roosipõõsastes on ka lihtsalt ilus. Nii jääb.

(Pildil väänroos "Veilchenblau" esimesed õied yleyleeile)