Kevadisi mooduhitte

Nagu kõik isegi hästi teavad, on aprill kaunis kevadekuu. Päike särab, tulbid ja roosid õitsevad, neiud panevad selga lyhikesed kleidikesed ja lähevad õuemurule tennist mängima. Või siis, okei, kallimatele lillepärge punuma ja lõkke ymber tantsima. Siidisiilud lehvivad, õhusuudlused lendlevad, ööbikud laksutavad leebes soojas ööõhus oma õrnu aariaid. Õied, õnn ja armastus.
Nii ka mina. Pidasime hommikul ära noorima lapse videotunni, siis tuli kätte hetk teise maakonna otsa emale provianti viima ja asju ajama minna ning natuke kyttepuid lõigata. Tykk aega haige oldud, ravitud tipresjooni, reumat ja issiast ning kõik tegemata tööd ikka veel tegemata. No ei saanud kauem põdeda, noh. Yhesõnaga, kaup, dokumendid ja ema korras, siis vennaga metsa. Vend tahtis mu uue lehe ja ketiga saega ise puid lõigata ja meie noorema tytrega saime ainult igas asendis istuda, lamada, metsas jõlkuda, maastiku pärimust kommenteerida (põlistalu käekäik II Maailmasõja ajal ja järel). Siis tahtsin ma kah yhe puu langetada, et muidu oled nagu ilmaasjata tulnud. Kohe läks ilm pilve. Jõudsin puu 2-meetristeks juppideks lõigata ja algas tihedamapoolne vihm, tööpäev läbi. Muide, sellist asja on ette tulnud õige mitu korda - alustan reisi, on ilus ilm. Ajan linnas paar asja, ostan tellitud kraami, hakkab pilvitama. Jõuan kohale, 2 tundi läind, ilm hoopis teistsugune, kui tarvis. Aga meil riistad kaasas ja niisama juba ära ei jaluta. Sellepärast kannavad meie kyla eided peaaegu aasta ringi ja ööpäev läbi villakampsumeid, kulmudeni kraega tormijopet, veekindlaid pykse ja soovitavalt voodriga Nokia kummikuid. Ja kindaid ja sokke ja mytse peab olema piisavalt väga palju.
Oh oleks selline varustus 45 aastat tagasi kättesaadav olnud, ei peaks täna mitme koleda ja valusa haiguse yle kurtma. Paraku on autistidest vanemate autistist laps olemine kyllaltki tervistkahjustav, ja iga hea nõu on ainult tagantjäreletarkus.
Pildil on tundmatuks jääda sooviv meie kyla eit oma töö- ja piduriietuses. Sellel meie kyla eidel nimelt on ajus muude riiete kandmise koht puudu.

Yks teine aken

...ja yks teine tuba. Ma ei ole elus Riia linnast kaugemale reisinud, aga sellest pole midagi, sest lõunamaa on mu sydames ja troopika on mu tubades. Head kaupmehed toovad selle troopika mitme nädala teekonna kauguselt mulle peaaegu et koju kätte, olgu nad tänatud ja kiidetud. Tähniline begoonia, paar havisaba ja viirpelargooni, tõlvlehik, jõulukaktus (mis hoopis jyripäeva ja volbrit tähistab), bioom lõhnava kalliisia, luuderohu ja sõnajalaga, paar lõikheinapõõsa mõõtu tsymbiidiumit ja kallat ja veel mõned sõbrakesed yhel põhjapoolsel aknal on kuu aja eest ärganud ja asunud kasvu viskama. Nende elujanu on väga ilus vaadata ja parandab endagi päevi. Sest tervis ei ole just parim ja sugugi iga päev ei jaksa ma hommikust õhtani usukohaselt õues asjatada - ja minu korduvaltkinnitatud usk ytleb ometi, et villane kamps aitab kõigi maailma hädade vastu, aga paljud hädad on mul sellest, et kui mina olin noor, siis ei olnud villaseid kampse kuskilt võtta. Nii et täna ma lamasklen, ravumid keres, kitarrid voodis, suuremad lapsed kuskil maja sygavustes oma asju ajamas, noorim rehaplaanijärgsel hoiuteenusel, ja põen, nagu jaksan. Kohe, kohe hakkavad ka käed värisema ja tuleb kallale võitmatu, aga sisimas rahulolematu uni - mis siin magada, kurja kyll, vaja on 10 elupuud ja 20 lille istutada, uue kilemaja asukohas kaeverdada, kruusa vedada, võsa lõigata ja igasugu soppa koristada, aga mina vedelen oma kivikõvas diivanvoodis ja värisen, võeh.

Kulust tõuseb kaunitare

Tuulel on väga teravad hambad. Soojakraade ei ole palju ja nende väheste nautimiseks, teiste sõnadega õues hädavajalike tööde äratoimetamiseks tuleb kanda talveriietust. Ja valmis olla selleks, et hetkega kaob päike talvehallidesse ja musta kõhuga tormipilvedesse ja sa jooksed jäiste haavlite saju eest, tööriistad käes, nina peites. Väga äärmuslik kevade kohta.

Aga aastaringi õues elavad iludused ei lase ennast sellest häirida.

Toomingas, võsaylane, sinililled, kopsurohi, söödav kuslapuu ja veel mõnedki on kevade ära tundnud ja julgustavad mu tugeva lambavillast raudryy sisse peidetud sydant - jah, kevad on kohal ja lähebki soojemaks, mis see mõni väike rahe või tormike meile ikka teeb.

Laisk-uss

Kaunis erakordne kevad on, nii ilma kui maailmas toimuva poolest. Teen natuke yhte ja väheke teist, tunnen tundeid ja mõtlen mõtteid, pyhin põrandaid ja kirjutan laule, aga vaat hea plogilugeja rõõmuks ennast kokku võtta ja kahe näpuga kena ajakirjandusliku väärtusega lugu kirjutada tundub liigne piin. Ja piinlik on, mitmel erineval moel. Justkui istuks kogu aeg kukla taga yks väike vastik vanaonu ja kaagutaks hukkamõistvalt.
Ah, mis siin ikka, las hea lugeja parem imetleb veenuskinga, Paphiopedilumi masspaljunduse odavat hybriidi, mille esivanemate hulgas on kindlast P. delenatii var alba.

Vana armastus

Eelmise suve lõpust on mul uus ravum, mis on muuhulgas mälule huvitavalt mõjunud. Muuhulgas tekitab see tihti fläššbäkke e mälestusesähvatusi lapsepõlve. Ja minu eas tekitab see juba ideid ja tegevusplaane. Yhe sellise mälestuse mõjul ostsin jälle, yle umbes 32 aasta, tuši ja ilukirjasuled. Ja eile proovisin kirjutada.
Mälestus sisaldab foonil oleva pideva ahastuse, masenduse, lootusetuse ja valu enneolematut õnnetunnet imeilusa asjanduse vaatlemisel. Meie 35-lapselise maakooli kunsti- ja muusikaõpetajal oli erakordselt hea ilukirjakäsi. (Ta oli väikest kasvu mitmekylgne kaunitar, abielus ettevõtliku tehnikamehega, 2 minust palju nooremat  last.) Ma imetlesin hullult tema klaverimänguoskust ja haldjalikku olekut.  Kuna olin valest perest pärit vale laps, imelik, kole ja haisev, siis ei raisanud ta mu peale palju aega ega tähelepanu, vaid lasi mul rahvatantsijate tantsutundide saateks nende polkasid ja tantse mängida, ise läks samal ajal muid asju tegema. Ilukirja kohta aga käskis raamatukogust õpikuid kysida. Seda Villu Tootsi kalligraafiaõpikut mäletan ma hardalt ja armastusega elu lõpuni. Need tähed, looked ja vinjetid pole lihtsalt tähed ja sõnad, vaid viipavad ja laulavad mulle.
Õnneks ei ole maailmast printerite tulekuga käsitsikirjutamine ja ilukiri kuhugi kadunud, maailmas on jätkuvalt tuhandeid kirja- ja muid kunstnikke ja mõned internetikeskkonnad, nt Pinterest'i nimeline, sisaldavad väga uhkeid kunstitöid (kõikvõimalike käsitöö-, kunsti- ja nisiganes loomingu pildid ja veidi õpetusi). Ma ei ole kindel, kas pere ja majapidamise kõrvalt mõne KUNSTIGA yldse pysivalt ja mingigi tasemeni jõudmiseks jälle piisavalt tegelda jõuan, aga proovimine ja harjutamine valmistab MULLE piisavalt hädavajalikku õnne ja rõõmu. Mis siis, et sellest munagi kasu ei ole.