Uusi laule laulutaevasse

Must maanteelint on pikk
Ja selle lõpus hämarik,
Mul sõiduhoog on sees
Vaid sirge siht on silme ees
Yks väike kõrvaltee
Ja tuled maja akendes
Kuid sõiduhoog on sees
Ja puudub mahasõidutee
R:
Hilja öelda ei
Kui hoog on sees, siis aina kihuta
Hilja öelda ei
Peatee on ikka õige, ennast lohuta

Pikk rida laternaid,
Näen harvu öössekõndijaid
Sa tuled siiapoole sealt,
Ööhelbeid pyhid varrukalt.
Näen, äratundvalt naeratad
Ja kiirustades tervitad
Meil täna joomata jääb tee,
Sest päevaplaanis puudus see
R:
(võib olla sama, võib natu muuta, vahet pole)
Pikk ja tantsuline, salmi ja ref pikkusega võrdne soolo.
Uuesti 1. salm. Kadents.
Huhh, kyll see oli hea, andke mulle see morss sealt klaveri pealt.
.....
Sobib mitte väga noorele ja elukogenematule vokaalile, laulda õhtu edenedes, kui juba on tuju ja hääl kypsem.

Kevadtalv ja kandlehelid

Päike on asunud järjest pikemaid kaari tegema ja minu vanad kondid muutuvad iga päevaga aina kergemaks ja kepsakamaks. Silme ees on pikalt valge surma kihi alt välja sulavad värvilised samblikud, aga mõttelennu värvidele sekundeerivad kiirabi korras ymber istutatud taimede pottides tärkavad umbrohuninakesed.
Kuna minu ja maailma vahel on järjest paksenev kardin, siis paaduva sotsiopaadina luban endale hobisid ja lõbustusi, mis keskealisele pereemale traditsiooniliselt kohased ei ole. Lisaks diagnoositud sygava puudega lapse pidamisele, räpaste koduloomade armastamisele ja käsitöömasinate ning tehnoloogiate omandamisele ja õppimisele on minu sees päris suureks kasvanud ja kogu kehasse siirded ajanud väike elektrikitarrist. Tõbi sai aastate eest alguse puukitarri tinistamisega, edasi tulid romantilised elektrikitarriballadilaadsed helindid, aga kuna mul on juba väikesest peale metsik ning muusikaharidusest rikkumata tõmme igasugu pillide poole, siis ei ole enam juttugi, et minust korralik inimene saab. Varajases lapsepõlves kogetud vanaisa kannel, ema lõõtsapill ja koolis kättesattunud klaverid, mandoliinid ja akordionid, vene vineerkitarrist rääkimata, on oma töö teinud.
Laupäeval käisin jälle venna juures bändiproovis. (sellest, et kohati olid teeolud põnevad ja erutavad, eriti tagaveoga iidse kaubiku jaoks, me räägime mõni teine kord) Trummar oli kahjuks palavikuhaige ja piirdus ainult tervituste ja õnnitlustega, aga sellest me end häirida ei lasknud. Mu venda ei häiri ka see asjaolu, et ta hästi viisi ei pea, temale õpetan rytmikitarri ja akustisaadet. Progress vrdl eelmise a suvega on märkimisväärne, sest elevandikõrvaks peetud inimene suudab juba 2-3 laulu täies pikkuses ära saata, laulu ka juurde joriseda ilma vahepeal segi minemata, ja ise endale harjutusi välja mõelda, suudab asjaga tegelda ja sellest rõõmu tunda. Minu abikaasa seis kahjuks nii hea pole, sest tema ilusat mahedat baritoni kägistab mingi arusaamatu reflektoorne ja perifeerne hirm, nii et inimene ei suuda oma häält kontrollida mujal kui kunagi aastate eest selgeks õpitud asjades, selgita, julgusta, innusta ja kiida kui palju tahes.
Ma ise laulan mustalt ja koledasti, ebanaiselikult ja jõhkra kõrvakriipiva tooniga, seega on parem laululavad jätta teistele ja siirduda instrumentide ja tehnikate kaunisse sfääri. Ma oskan juba elektrilist bluusi Stevie Ray Vaughani moodi kytta ning saan hakkama elementaarsete raskeroki riffide ja bluusimaitseliste soolodega... aga ainult enda omadega, sest kahjuks on mul SILMA-, mitte kõrvamälu ja konkreetse loo detailide asemel jääb mu kehamälusse emotsioon, liikumine, vibra, lugu, temperament ja hasart. Nooti loen väga aeglaselt ja mitte eriti hea meelega...
Tänu paksule kardinale tegelen teadlikult muusikaga, sest see aitab mul maailmaga kontaktis pysida. Kaelaprobleemi ja surevate käte jaoks on pillimängutrenn ylihea taastusravi, sest muidu ma ei suudaks isegi kedrata (aga nt tikkida, heegeldada ja käsitsi õmmelda ma enam ei suuda) pillimängus on nimelt vaja jõudu, kiirust ja täpsust yhekorraga.
Hea lugeja ehk mäletab, et ma ykskord klaveri ostsin. Hyperaktiivse pere kõrvalt läheb selle häälestamine yliaeglaselt, sest keeli on tohutu palju. Klaver on hääles peaaegu toon madalamalt kui peaks ja osad klahvid on rohkem häälest ära. Laste rõõmuks mängin sellega vahepeal polkastiilis diskohitte (põhikooliajal korralikult kätteõpitud saate mängimine rahvatantsijatele, sest põhitegijast muusikaõpsil oli palju muud tegemist) , hõredaid džässi ja roki improvisatsioone vms pulli. Lõbus ja tujutõstev , aga plaati sellega siiski ei salvestaks.
Muu elu on endiselt kole ja ropp, haigekstegev ja sisaldab palju ymberhindamist vajavat. Aga lapsed ja loomad, minu uus armastus täiskasvanuea algusest, ning taimed ja muusika, armastused elu päris algusest, annavad elule sisu, vormi ja värvi.
Kuldseid pildikesi kah.

Räme retrolaks 3

Laul inimõigustest

Kui saad tänaval peksa /retsi töö kinni maksa
Kui jääd auto alla /ise koju sa talla
R: on inimõigused kõigil meil, teil, neil. (impro pikemalt, täpsustamata)
Kui saad apteegist myrki, peale näri hapukurki
Su uus telku läheb katki, oma syy, nendi fakti
R.
Kui on poes mädand leib, sõimab sind myyjabeib
Kodu ees saad noa selga - nii peabki, ära pelga.
R.
Kui saad tiskol infarkti, lohistatakse parki
Tööl jääd teerulli alla - ise roni mulla alla.
R.
(laul aastast 2000 v 2001)
On poeeziapärasemat ja kujundlikumat kraami ka, on isegi soneti- ja eeposevormiga võitlemist, aga see ajatu yhiskonnakriitiline punkvärsikene on neist kõige lõbusam ja rütmikam.

Räme retrolaks 2

Jõgeva punkbänd nimega Saast kasutas seda kaustikut mingil esinemisel, sellepärast see ongi nö lauluraamatuna vormistatud. Nimetatud Saasta esipunkar oli mu toonase sõbranna sõbranna peika. Ma olin siis just alustanud enda ravumist 20 aastat kestnud õudustest, olin veel väga arg, rumal, katkine ja sigatagasihoidlik. Loomulikult ka kole, puruvaene ja kiiksuga, ja minuga ei olnud äge käia, aga kuna kirjutasin naljakaid luuletusi ja oskasin kitarril natuke koperdada, siis sobisin paari seltskonda kylalisartistiks. 1998 syndis mul lapsuke, kelle isa aga leidis, et ma olen nii kole, et minuga suhtlemiseks tuleb rakendada fyysilist vägivalda. Pärast esimest katset mind kägistada kandsin ta inimesena maha. Järgmiseks pereloomiseks läks umbes 4 aastat hiljem, aga see on juba uus lugu.
Yks minu põhiolemust määravaid kiikse, nimelt kehamälusse pekstud ja piinatud vajadus olla võimalikult nähtamatu, aga hoidis mind kõvasti kinni, nii et oma loominguga ma kuhugi mujale ei roninud. Muide, kui muud traumad ja paljud kiiksud on pärast pikka ravi kadunud, siis nähtamatu olen ma ometi edasi. Tean ähmaselt, et see ei ole päris õige asi, aga kahjuks on see hoolimata kõigist teistest isikuomadustest ja võimetest minu koostisosa nr 1. Aga siin plogis, oma virtuaalkodus, võib sellest rääkida, ehk on sest millalgi mingit kasu.


Teine pilt on umbes 3-aastase lapse joonistus, neid on ka selles, khm, käsikirjas päris mitu.
Omaette teema on, kas ma tahan seda kaustikut alles hoida. Liiga vastuoluline aeg ja valusad valikud, praegu on elu palju rahulikum ja mitmeid võimalusi, v.a. Möödunud Noorus, on enneolematult palju. Vajan rahu ja kindlustunnet, väga.

Räme retrolaks

Just praegu kohtusin iseendaga 15 aasta tagant.
Laste segipööratud pööningut koristades leidsin iidvana käsikirja.
Arvasin, et selles on ainult kunstiajaloo konspekt, aga enne pliidi alla viskamist sirvisin natuke.
Terve posu luuletusi, mida tänasel minul pole ka häbi lugeda.
Mulle tuli meelde nii mõndagi toredat.
Tervitan aastaid 1999-2003.
Tunne on nagu pärast... Tormi, ytleme viisakalt.

Kolikorjaja lauluke

Igal inimesel on sellele, mida ta teeb, või tegemata jätab, kaalukad ja mõjuvad põhjused. Vähemalt tema enda maailmas tema enda mätta otsast vaadatuna.
Lendav kirjutas oma viimases postis toredasti igasugu kraami korjamisest. Seda lugedes tulid mulle meelde lugematud keskealised ja vanemad inimesed, eriti pereemad ja maanaised, kes olid yles kasvanud kolhoosiviletsuses, või nagu minu põlvkond, 80-te defitsiidiajastul, mis jätkus 90-te majanduskriisiga, kus suurematest linnadest väljaspool ja elatusvõimaluseta maakohtades elati sõna otseses mõttes humanitaarabist, kuna kytusekriisi tõttu oli paari aasta jooksul sadade tuhandete inimeste elu langenud 19. sajandi tasemele. Sellesse aega jäi minu noorus, ja nälja -aastatel õppisin muuhulgas ära yhe tugeva tõe - minu kauni näolapi eest ei ole keegi iial naelagi seina löönud, targem on ise kõik vajalikud tööd ära teha ja kodus igasugu varusid omada, sest kaaskodanike abiga saab harva arvestada.
Ja töö tegemiseks on vaja riistu. Palju, väga erinevaid tööriistu. Puuriteradest segumasinani.
Riideid ja jalanõusid kogun ma sellepärast, et ei unusta iialgi lapsepõlves ja noorena kogetud pidevalt märgi ja kylmi riideid, aasta ringi yhed ja samad õhukesed närud. Tagavarasid peab alati olema juhuks, kui tuleb mingi raskem periood ja ei ole võimalik linna ainsa katkiläinud jope v saabaste asemele uut hankima. (sardooniline muig) õmblus - ja kudumismasinad saavad kyll vähe vatti, sest laste seas on praegu moes trikotaažist pusad, abikaasat käsitööesemed ei huvita ja perekondlikel põhjustel ma praegu tellimustöid teen väga vähe.
Ma armastan lapsest saadik väga pille ja muusikategemist, seda armastust ei võtnud isegi ära vastik kohustus lapsena kylainimestele akordioni mängida, et isa saaks pudeli viina... armastan pillimängijaid vahtida, võimalusel mängiksin ka ansamblis, aga minu kauni näolapi eest ei ole keegi iial nõus olnud vilepilligi kätte võtma. Seega, targem on ise endale korraldada selline kontsert, nagu parasjagu vaja on, nõudliku publiku (ja ma olen nõudlik publik) nimel olen nõus isegi korralikult ja täpselt pillivaldamist harjutama. Selleks on vaja palju erinevaid pille, pedaale, võimendeid ja kaableid. Elagu vaba majandus ja Euruupa Liit, sest ma mäletan hästi tõeliselt sõltumatu Eesti aega, palga - ja hinnataset ja seda, kui kättesaamatud olid veel kymmekonna aasta eest praegu imeodavana tunduvad pillid. Tänu viletsatele pillidele ei õppinud ma nooremana korralikult kitarre mängima, praegu muidugi on osad mängutehnikad kättesaamatud ja loomulikult on kinni ka bänditegemise uksed, sest muusik peab kõigepealt olema noor ja. Aga see ei takista mind oma lõbuks mängida, sest juhtmeid punuda ja pillidega toimetada meeldis mulle juba siis, kui kõplavarrest kõvasti lyhem olin.
Olen kogu elu olnud inimeste poolt mitte väga armastatud isik ja selle vastu aitab elu koos loomadega. Loomi ei huvita, kui kaunis või trendikas ma olen, neid huvitab see, et ma käitun nendega viisakalt, tujutsemata ja ausalt, sõbralikult ja loomalikult. Loomad ei taha mistahes põhjusel või lihtsalt tuju pärast mulle lollusi rääkida, käkki keerata ega kallale tulla. Ja ma võin neid usaldada. Turvatunne on elus väga tähtis asi ja selle puudumine on sama hea, kui sul pidevalt maa põleks jalgade all.
Kasvasin teatud põhjustel yles iseennast ja kõiki lapsi vihkava inimesena, aga esimest last oodates ajukeemia muutus selle koha peal tundmatuseni. Ma hakkasin sallima ja armastama, hoolima ja kaasa tundma kõigile maailma lastele. Mulle meeldis lapsi oodata ja värskelt syndinud last syles hoida oli eriline, mõnus, väga hea kogu keha tunne. Viimast last oodates aga selgus pere-, majapidamise - ja maaasjades nii mõndagi ja praegu tuleb rahul olla nendega, kes meil juba olemas on.
Lapsi kasvatada, st nendega koos ja neile asju teha on ka väga tore, sest nad on nii kompleksivabad, positiivsed, hakkajad, uudishimulikud ja avatud. Noorima poisiga on keerukamad lood, aga et tema oleks ka vähemalt talutav ja vahest isegi tore laps, selleks ma olen pikad aastad tööd teinud ja teda võimalikult hirmuvabalt kasvatanud ja elama õpetanud.
Täiskasvanud inimesi ma ei kogu, neile ma ei meeldi. Aga pole hullu, mul on omaehitatud maailm ja siin on alati tegemist, nii et nädalate kaupa häid tuttavaid mitte kohata pole yldse probleem.
Aed ja loodus maja ymber on iseenesestmõistetav, ma kasvasin metsas yles ja mets lohutas nii mõnelgi halval hetkel. Elusad taimed ja puud tekitavad minus rohkem häid tundeid kui nt linnatänaval kõndivad võõrad kurjad inimesed. Päikese käes mõnulev elus taim on midagi kirjeldamatult head, see on, nagu ma lapse syndi kirjeldavad lõigus mainisin, kirjeldamatult hea kogu keha tunne.
Paistku päike meie kõigi maailmade peale. Sest päike on elu tagasitooja pärast pimedat ja mitmekylgselt tumedat talve.

Ema nõgesed

Need on taimed, mida ema suurest taimearmastusest iga suve algul kasvama paneb, aga siis jäävad nad yle ja see on traditsiooniline sõimuteema olukorras, kus muid sõimuteemasid ei ole kohe kiiresti võtta. Ja kui neid nõgeseid on saanud paljuvõitu, siis ulatan ma oma abistava käe ja võtan mõned endale, sest mul kipuvad igal talvel mõned sama sorti taimed ootamatult ära kylmuma. Ja nii on kõigil kasulik.
Yhes eelmises postis mõlgutlesin kolimise mõtteid, aga nyyd tuleb yks suur aga.
Härra omanik ei taha oma varast loobuda, aga mina ei taha ka oma varast loobuda. Mul on seda kogunenud nii palju, et kolimine tuleb kõne alla ainult sama suure valduse puhul, oma riistu ega ehitusmaterjale, tyhjale krundile istutatud hekkidest ja muust aiavärgist rääkimata, ma joodikutele laiali tassida mingil juhul ei jäta. Saab olema põnev, kuidas lahendada yletamatud väärtuskonfliktid inimesega, kelle panus majapidamisse on olnud yldiselt ja väheste eranditega suuline ja seda ka yldiselt destruktiivset laadi.
Kes tahab tegutseda, leiab alati võimaluse. Kes ei taha, sellel on alati põhjendused võtta. Kahju, et neid viimaseid, eriti kui need tulevad traditsiooniliselt meessoost isiku suust, peetakse kaalukamaks ja otsustavaks ja niimoodi kuni riigi ja ametiasutuste kõrgeimate tippudeni välja. Kontrollitud.


Et lõpetada pessimistlik post dopinguga, pöördume tagasi ema nõgeste teema juurde. Yhel pildil on talviselt väljaveninud fuksia ja viirpelargoonitutsakas, teisel aga indiaani-piparrohi. Täna on yle mitme kuu korralik päikeseline päev ja kõik elus tunneb sellest rõõmu. Ma paranesin 3-4 päeva eest mingist vastikust haigusest, mis algas kuu aega tagasi jubeda peavalu, köha ja nohuga, läks edasi torudesse ja tegi nõrgaks, nii et pystiseismine, hingamine ja mõtlemine yhekorraga oli võimatu ylesanne. Kyll on hea teguvõimas olla ja omaenda jalgel seista, kohe algab ju aia- ja ehitushooaeg. Päike, paista ikka me pääle.
P.s. Yhed väga pikkade juhtmetega taimed on veel kevadise meeleolu saavutanud, nimelt ontsiidiumid. Nad taluvad päris palju, aga mitte pidevat ymbertõstmist. See isend siin on tänulik, et teda yle 2 aasta lasti samas kohas rippuda.

Veits pyhapäevapunki

Võtsin kapist välja kidra
Olen kapikitarrist,
Sest et yhiskonna pahed
Vajavad nypeldamist.
...
Aga daamikleidid minust
Jäävad kappi rippuma
Daame ilmas palju, muusi-
Kuid kipub nappima
...
Tõmban jalga teksapyksid
Okulaarid puhtaks teen
Täna puhake, kidramehed
Lava kuulub naistele
...
Head valentiinipäeva, ilusad, targad ja head mehed! Ja tervitan kõiki ilusaid ja, tarku ja häid naisi! Laulda omal viisil!

Sepsis keksis ja peksis kepiga skepsist.

Mu ajukene tahab häid ja ilusaid mõtteid mõelda, sest elujärg on enneolematult hea ja turvaline, rahulik ja muretu, aga keha arvab asjast midagi muud ja põgeneb igasugu valude ja krampide udukardina taha. Ma kujutan ette, et kui mõned kaaskodanikega seotud probleemid lahenduse leiavad, saan ma peaaegu otsekohe peaaegu terveks. Aga kaaskodanikel on meeldiv ja mugav naisi oma ebaõnnes ja yldse maailma hädades syydistada ja vastavalt võimalustele kättemaksuks probleeme tekitada.
Yks korralik ja põhjalik elustiilimuutus kuluks ära. Yyrikorterisse koos lastega ja miinimumpalgalise ameti peale, kusjuures mu aastatepikkused kulutused ja töö, pillid, masinad ja hobid tuleb ellujäämise nimel peenrahaks vahetada ning loomad maha jätta, see ei ole päris 21. sajandile kohane äri. Aga praeguses olukorras, kus mul hoolimata tehtud kulutustest pole juba pikemat aega päevasel ajal liikumisvõimalustki, mitmed kinnistut puutuvad asjad on pikemat aega rumalatel ettekäänetel ripakil, see aga takistab normaalset tegutsemist, ning terve rida pere asju on ajamata ja asjad lähevad aina hullemaks, on juba häirekelli tööle panev näitaja. Jah, ma pean kena ja viisakas olema. Jah, ma ei tohi meesterahvaid ärritada oma tyhjade tujudega. Jah, ma pean ise tublim ja töökam olema. Jms. klassikaline joru. Nii erikuramuse raske on, ma ei taha tulevikule isegi mõelda. Aga ykskord tuleb ikka otsustada ja tegutsema asuda, sest lastele jätab raisatud aeg oma jälje. Huvitav, kas see on viisakas lahendus, kui ma ise lahkun ja jätan kõik hyved ja mõnusused teistele. Et maailm saab kohe paremaks ja rahulikumaks ja kõik pikalt ripakil olnud ja muidu keerukad asjad saavad ilma minu segamiseta korda. Seda on nii mõnigi inimene öelnud ja proovitud on ka teoks teha, aga kahjuks ei õnnestunud. Eks tuleb lõpuks ometi astuma hakata, siia olen ma liiga kauaks häid inimesi tylitama jäänud.

Reis trummisoolo eest

Käisin vanemaid avitamas, nagu ikka. Sellise reisi programmi kuulub ka venna garaažis pillide kolistamine. Yks mees oli juba mõnda aega rääkinud trummide kohaletoomisest, et sõbraga bändi teha. Sest ma alustasin 2 aastat tagasi elektrikidra õppimist ja varustasin venda ka mängukraamiga. Me mõlemad oleme lapsest saadik pille kääksutada armastanud, aga varem ei olnud meil kummalgi võimalusi. Vend on natu vähem musikaalne kui mina, aga enamus pillihuvilisi ennast vähesest musikaalsusest segada ei lase, sest tähtis on pilli kõla kui selline, kitarrikola mitmekesised muud võimalused ja loomulikult seltskondlik element. Nojah. Mina pinistan kodus omaette oma bluusiringe, heviredeleid ja rokenrolli. Vennal on paremini läinud kui mul, tal on muusikutest tuttavaid ja yks sõber mängib trummi. Eile juhtus terve rida kokkusattumisi, mille tulemusena oli mul tohutu õnn venna garaažis mängida koos elusa trummariga. Tavaliselt olen ma rahvast rõõmustanud akustidega seltkonnalaule mängides, aga kui yles on pandud trummid, on põhjust kapist välja lasta oma pungi, bluusi ja muu hevi ja roki salajased varud. Ja musikaalne trummar hoiab rytmi ja kuulab poole kõrvaga, mida teised mängivad, olgu korralik syldilaul või improharjutus mingi stiili elementidega.
Ylilahe oli. Ma tahan veel elusate inimestega koos mängida.
Mul on veel 1 salajane tagavara - ema, kes koob kirikangaid. Juba pikemat aega. Erinevatel põhjustel on ta tundmatu kunstnik, aga tema oskused on hämmastavad. Ma lihtsalt pidin seda pildistama.
Sellest, kuidas meie Aidatagusemäe peal kelgulumi vihma käes loetud tundidega ära sulas, kuidas kasemets on juba märtsi teise poole värvi ja kuidas õhus on terav ja haigekstegev varakevadetuul, ei kirjuta, seda kujutab hyva lugeja omaenda kogemuse najal imeselgesti ise ette.

Pipart ninna

Oleks hädasti vaja.
Päevikupidamine on äraytlemata väekas ja võimas asi. Paned aga oma lood ja laulud kirja ning loitsud hakkavad oma elu, st sinu elu elama, väed voolavad ning syndmused toimuvad.
Eelmise postituse kirjeldus kohutavast haigusest läks samuti kymnesse, sest muudele gripi eluavaldustele lisandus jube nohu, millest otsekohe on saamas põskkoopapõletik. Ma olen seda palju põdenud ja tunnen juba varakult, et aa, õhus on higi, verd ja pisaraid, kohe ongi näotõbi kohal.
See lyhike sissejuhatus toob lugejani fakti, et eespoolmainitud ainete lõhn õhus ongi varakevade lõhn. Maapind on juba sula, nii et seegi vähene lumekene, mis meil sadada jõudis, on pehmesse janusse maasse kadunud. Kooberdasin täna puid tooma ja nägin rohelisi helmikpööriselehti. Ja hommikul nokkis ylevalpool maja e lõunapoolikuaias yks leevike, loodetavalt kahjureid. Tihased ei taha enam pekki, mis ma neile kylmalaine ajal riputasin, vaid on kuhugi kaugemale toimetama läinud.
Pildil on Viimane Lumeinimene, mille mu 10-ne tytar eile hommikul viimasest lumest tegi. Põgus mälestus mehikesest, kelle eluke jäi lyhemaks kui 1 päev.

Vabandan ebaesteetilise taustsysteemi pärast, sest mina olen rohkem kui nädala haige olnud, aga muus osas ruulib praegu perverdist kasuäia vaimsus, kui ebaisiklik olla.

Vaevleme siin yksikul saarel

...ilma rummi ja tubakata, aga veel kohutavam on seninägematu mitut moodi kole ja jäle hingetorutõbi, mis niitis maha kogu meie pere, ja kuidagi 5 päeva sees yle minna ei taha.
Aga eelmised kohutavad ja jalustniitvad haigused on kõik järele andnud. Ma olen seega ysna lootusrikas.
Ega haigena palju teha ei jaksa. Segadus majapidamises võtab võimust. Aga iga asjaga tegelda tuleb siis, kui vastav võitlusvaim on vähemalt rahuldavas sportlikus vormis. Köhh-köhh.
Värvilise villaga aga saab teha niimoodi.