Õhtustest hunditundidest

Ma ei tea, milline ma olema peaksin. Ma ei tea isegi seda, milline ma lapsena olin, ja noore minu aastad kadusid kah segaste majanduskriisiaastate udupilve. Noore mitte just heal järjel lapsevanemana aga avastasin endas äkki kyti ja korilase talendi, ning tänase teadmise juures saan selle lihvimise võimalusega ainult rahul olla.

Kysimus ei ole sugugi selles, et "mul on kõht jube tyhi / lapse kotad on lõhki / kodus pole raasugi soola, tikke ja laskemoona", vaid ettevõtmises kui sellises. Ma olen varem maininud, et pikalt koduseinte vahel passimine ja väljastpoolt tuleva abi ootamine (mida aga iial ei tule, sest kuidas peaks valge laev metsas sõitma, eksole) ning päästja printsi poole õhkamine (sest iga nõiamoori jaoks printse ei jätku, kuningatest kõnelemata) ajab mu hulluks. Lootusetus jooksutab aju kinni, jah, panebki mõtted sunniviisiliselt kindlat rada tiirutama, uputab kõik mandunud masendusse ja see on väga sygav mylgas. Õnneks on mulle antud haruldane võime näha mitte ainult häda ja viletsust, vaid võimaluste olemasolu, võimet minna jahile ise.

Kuna pideva rööprähklemise ja õhtupoolikuti koos liigvarajase surmväsimusega tekkivate koletusuurte syymekate kogunedes tekib mu pähe pidev myra, vile ja palju-palju hetkekski mitte vaikivaid sisekõnedialooge, mis hakkavad peagi ka fyysist vaevama, siis ongi mul Vaja Minna. Ma võtan oma hunditunni ja lähen. Maantee paneb pilgu keskenduma yheleainsale eesmärgile - Minekule -, meelepärane muusika tõstab tuju, ja veidi aja möödudes kõrvus pirisevad syymekad, vaja-vaja-nimekirjad ja kõikvõimalikud deemonid jäävad palju vaiksemaks, ootel katastroofide, jooksvate ylesannete ja möödaläinud tähtaegade aknad lähevad korraks kinni. 

Minu rajad on enamasti pikad, yksildased ja hämarad, aga seeeest paljude aastate jooksul sisseharjunud ja armsad. Minu hunditunnid annavad mulle tagasi osakesi minust, mis maailma käigushoidmise ja pereliikmete probleeme lahendades varju jäävad, ja see on väga tähtis. MItte alati ei ole mul olnud õigust ega teadmistki võimalusest olla Mina Ise, ja praegu on teadmine iseenda olemasolust väga väärtuslik. Tuleb tunnistada, et põmst kogu elu sundseisudega tegeldes ja lootusetute asjade talumist on suurema osa minust ära kulutanud ja ainus asi, mida ma hunditunnilt ootan, ongi tunne, et ma saan vabalt lennata ja keegi ei saa minult praegu, just sel õhtul, enam midagi nõuda, minule ette heita nende omatehtud hädasid, ega karistada mind asja eest, mis Neile ei meeldi, aga millesse ma ise parata ei saa - minu olemasolu eest.

Rajal kindlatest kohtadest eluvajaliku kraami hankimine on muidugi selle sõidu oluline koostisosa, ilma jahisaagita koju see loom ei lähe ja niisama kasukat tokerdama ei torma. See on väga kindel muster ja toidab lisaks hingele ka keha.

Jookskem, õed hundid!

Nõrkeva daami pihtimus

Õhtu jõudis. Pärast piimja udu ja märja lumega valgeks tehtud päeva on kohane pidada pikka õhtut, kus vedelda tugitoolis, olla imestunud äkilise inspiratsioonikao yle - no kuhu, kurat kyll, mu peast päev otsa seal pirisenud laulujupid kadusid, kui ma neid nyyd lõpuks kirja panna saan -  ja tunda kergendust mõttest, et tunni-pooleteise pärast on ahjud köetud ja ma võin kulbi elik kruvikeeraja käest visata. Õhtune väsimus on võitmatu loodusnähtus, selle vastu ei saa pereliikmete ootamatud vajadused ega tunniajalise autosõidu kaugusel asuvad imelised võluesemete poed ja kauneid kunste ääreni täis asutused. Õhtune väsimus suunab mind hellalt ravumikarbi ja seejärel voodi suunas. See kõik on nii sulnis ja kaunis, aga ma panin siiski uueks aastaks naistearsti aja - kalbe spliin, romantilised kipitused ja magus krooniline väsimus pole minu jaoks, tahan aktsiooni, jõunumbreid ja uusi töövõite. Romantismiajastule kohane raugus aga on juba mõistlikkuse piirid yletanud ja ma ei saa enam eiramistaktikat rakendada ning kofeiini ja valuvaigistite turjal ratsutada. See viimane on olnud tõhus retsept palju aastaid ja toetanud nii mõnegi asja ära tegemisel, aga ma ei talu enam seda dopingut, vaja on midagi mahedamat ja sydamesõbralikumat, ja mitte ainult. Vaja on teadmist ja tegu, olgu need ykskõik millised. Viimased 3 ja pool aastat on olnud nii pooletoobised ja poolikuid projekte ei jõua kokku lugeda, aga mina, kes ma mäletan oma varasemaid eluaastaid, tean, et see ei peaks nii olema, see ei ole normaalne ega minupärane. Sirgelt silmapiiri poole astujast on saanud killukeste korjaja ja mahapillaja, kes iga veidi aja tagant kokku variseb, no fakkseik, ma ei taha selline olla. Ei taha!

Pika sammuga uute ettevõtmiste, projektide ja ideede suunas on iseenesest nii tore tormata. Ma ei talu umbset vaikelu pimedas toas, altkulmu nurgaspõrnitsemist, kuude ja aastatepikkust rutiini malbe ja ilma vajadusteta koduskoperdaja rollis. Et mitte uppuda põrgulikku pimedasse meeleheitesse, milles ma yles kasvasin ja millest väljapääsuvõimaluste nägemise õppimiseks kulus mul oma paarkymmend aastat, vajan ma värskeid uusi ideid, tegevusi, keerukaid hobisid. Lootust, teostatavaid unistusi, kosutavaid ja vitamiinirikkaid eesmärke, mis suudavad minu peas imesid teha, kontrollitud, palju, palju kordi. Armastust, kirge, sädemeid. Hoogu, minekut, eduelamust, mis toidavad mu ohtralt kolki saanud ja põhjalikult purukspekstud sisuga isiksust ja valavad sulamett mu hinge. Andku hyva lugeja andeks, et sedasorti enesetopsutamine on mulle tähtis, sest teisi topsutajaid mul pole.

Kui juba jutuks läks. Jaa, jaa, ma olen keskealine heteroseksuaalne naine, korralik, abielus, traditsiooniliselt. See tähendab, et abikaasa on kyll kodus olemas, aga tema eas tema eluviisi juures tema peas pole enam alati kõik kodus. Ja nii ma olengi kogu oma riistapargi ja oskuste juures yksi, seega kaduvad jõuvarud tähendavad lähenevat katastroofi ja selle edasilykkamisega tuleb tegelda. Nõiaringi teine pool - iga katastroofi edasilykkamiseks toredate asjade ja vajalike tööde ärategemine nõuab jõudu, mille miski minu sees on ära järanud. 

Hyva lugeja võib nyyd mõelda, milline tegevus, kirg ja armastus teda on tema halvimatest hetkedest välja vedada aidanud, sest käes on pimedamast pimedam hilissygis ja igast kaamosevastased abinõud kuluvad marjaks ära.

Ja muusikat. Minu lemmikpoisid tegid jälle uue plate

Rohelist

Tuhnisin telo pildialbumis ja leidsin midagi väga muinasjutulist.

Tartus, eelmisel suvel.

Aga praegu on november ja mu kere on aktiveerinud enesehävitusprotsessi, ehk immuunsysteem sööb liigeseid.

Mille peale unistagem end sooja juunikuusse ja hõljugem veidigi vähem valulikel hetkedel.

Õhtud ja jutud

Ei tohiks kellelegi uudis olla, et kui elada inimtyhjas kohas ja inimtyhja elu, siis muutub sinus pikapeale kõik inimtyhjaks. Veelgi enam, sa kaotad näo, mille omandasid liigikaaslaste poole pöördudes ja õppides, millisena on kõige tervislikum seda teha - aga sellest ma puudust ei tunne, sest Linnast ära kolides sattusin keskkonda, kus teistele meele järele olemine oli tervistkahjustav ning meele järele mitte olemine ikka tervistkahjustav. Sellest vabanemiseks tuli mul endas leida suhteliselt olematuks materdatud julgus enda vajaduste eest võidelda, ja selle vilju ma siis siin praegu maitsengi. Head isu mulle, sest eelneva elu veidrused on need viljad teinud väga magusaks, pidagu kaaskodanikud neid vilju kui tahes õudseteks või viletsateks. 

Inimtyhjas elus kaotab inimene ka sõnad. Sul ei ole tarvis hommikul mõelda "nyyd ma äratan ennast kohviga, siis viin lapsukesed koolidesse, kyttepuudega teen neid ja neid asju...", sest elu jooksul omandatud oskusi rakendatakse automaatselt lihasmälul, autopiloodil, ilma vestlemata ja dotseerimata, kõik on selge ja töötab. Ja pereliikmetega ei ole ka pikka juttu, on yhed ja samad kindlad igapäevased teemad, muu jaoks leiab eriti covid-19 epideemia tingimustes harva võimalust, ajendit ja julgust, või pysivust koduses olukorras "ma räägin pärast edasi, praegu on vaja ruttu seda-ja-seda-ja-seda asja teha"  Su sisse tekib nõudlik kumisev vaikus ja sa hakkad igatsema teistsuguseid sõnu. Viguriga, mustrilisi, keerukaid sõnu.

Nii ka ma. Ei, raadiot mitte. Ma ei talu uimast pikka mämmerdamist yhe mõtte ymber, ohtrate kõrvalpõigetega juttu või hyplevat vaidlemist, sest mu tähelepanu hajub kiiresti ja tarkade inimeste jutust saab segav myra. Ma pean neid geniaalseid sõnu lugeda saama. Kirjutatud sõna seisab omal kohal, on selge ja maalib mustri, mida õhku hajuval, ilma kehata raadiosõnal pole ega saagi olema. Ja siis ma loen. Plogisid. Olen aastate jooksul avastanud mõned väga heas kirjakeeles, mulle meeldiva huumorihulga ka temperamendiga plogijad, eriti äge on see, et nad kirjutavad asjadest nii. Pagana. Õigesti. See tähendab mõningast elukogemust, kaaseluvormidest lugupidamist, halbadele nähtustele vastu hakkamist, kauneid kunste, armastust ja ilu. Nad on mitmekylgselt ilusad.

Ma ei saa praegu normaalselt magada, seepärast on mu nähtamatud sõbrad suureks abiks. Avan telo sirvija, rullin, klõpsin, ja avaneb muhe jututuba. Ma ei pea ise mitte midagi ytlema, sest isegi kui postituse teema algvaates midagi ei paku, siis kommentaariumis hakkab mitmehäälne vestlus ja mõnigi kommija ytleb asju, millele saan innukalt kaasa noogutada - jah, mina ka, mina ka arvan absoluutselt nii! Mul ei ole yhte ja ainsat lemmarit-suuvoodrit, sest tegu on ikkagi erinevate isiksustega, ja nad kõik on minust väga erinevate elukogemustega, aga see seltskond, need mõttevahetused, väärtusskaalade väljatulekud erinevate teemade käsitlemisel - minu jaoks on see nii kosutav. Nagu oleksin koju jõudnud, pere ja sõbrad istuvad pika laua taga ja juttu jätkub väga kauaks. Jaa, jaa, see on tegelikult illusioon, varjuteater ja tuulde kaduv udu, aga väga sydantsoojendav udu.

Ei, ma ei ytle, kes nad on, ma ei torma ka valjusti hõikudes pidusse oma lolli jutu ja viltuvalesti olekuga. Tegu pole mingi ideaalmaailmaga ja kui mind pärismaailmast  ohtra vägivalla abil välja puksiti, siis seda uut ma kaotada ei tahaks. Las on, nagu on, pole vaja häid inimesi häirida. Siis kirjutavad nad veel ravivaid sõnu.

Pildil on minu sydametunnistus nagu päikese käes mõnulev sammal.