Salakavalad lood

Pean yles tunnistama, et näen kyll (kaugelt vaadates) tavaline välja ja tundun (kaugelt vaadates) terve ja normaalne, aga tegelikult olen segane nagu Roosa Pantri multika tegelased. Kuna varasuvi jäi ylemaailm..., tähendab, -kondliku veeuputuse tõttu ära, siis pidin juuli keskel esimeste ilusailmapäevade sees kõik tegemata tööd otsekohe ära tegema. Näiteks lõhkuma ja riita panema põmst järves istunud haavapuupakud,  sekka mõned kasetyved ja törtsu toomingatki. (See ongi meie kandis vanainimeste töö, sest lapsed on päeval tööl ja õhtul jaksavad heal juhul muru riisuda.) Tänase seisuga on sellest tehtud umbes 2/3, sest meie maja vanainimesel on osad selgroo kettad katki. Mul ei pysi see kunagi meeles. Hommikul tõusen särava, noore ja reipana, täis värsket optimismi, ja ilma mälestusteta eilse(te)st. Võtan kohvi, ja kui olukord nõuab, siis ka ravumeid, ja hakkan aga asjatama. Kõik on nii tore, sulnis ja lootusi täis.

Nad ei hoiata kunagi ette. Ma teen pahaaimamatult oma kergeid,  lõbusaid ja ladusaid töökesi,  vilistan viisikest ja unistan säravast tulevikust õitsva taeva all, astun siia, võtan sealt seda ja tõstan toda. Ja siis nad hyppavad välja ja rabavad mu jalust,  tõmbavad koti pähe ja löövad hetkega hingetuks. Mu elatud aastad, mis pole sugugi kaunid ja ihaldusväärsed,  vaid piinavad ja haigekstegevad. Neid on palju ja nad löövad massiga. Ma ei saa enam nende vastu isegi mitte muusika abiga, valuravumid ei mõju ja kuitahes meeleheitlik meditatsioon ei tööta.

Siis aitab ainult 1 asi. Viskan selle õnnetu heinalõikamismassina või viimase vettind puupaku käest ja rooman viglavarre toel tuppa. Täpselt sellel kohal, kus mu jõud lõpeb ja valu teeb maailma pimedaks, asub köögilaud. Joon vett nagu kaameli väike õde, lõõtsutan natuke, ja viin oma pyha teekonna lõpule. Yhes toas on mu viimne urg ja sinna ma langen, viskan pikali, sirutan ja venitan, kuni esimesed piina täis eluaastad mu kyljest kooruma hakkavad. Venitan veel natuke ja vaatan, kuidas päike õues lainetab, mõni valus aasta kaob veel kuhugi. Peagi tekib tunne, et võiks juba pysti tõusta,  aga esimesed katsetused pole eriti edukad, vahepeal puhkan ja loen käeulatuses vedelnud raamatut või koon juhuslikult läheduses leidunud poolikut sokki edasi. Kui ma piisavalt ennastunustavalt ja ilmsesti ka kyllalt kaua puhkan, st logelen, molutan ja vedelen nagu elajas, annab seljavalu järele ja asemele tuleb rahutus. Õues hõljub kõigi esivanemate ning mu enda tegemata tööde kummitusi, nad kutsuvad kaeblikult ning ma ei saa muidu, kui pean aga jälle minema. Kooberdan kutsuva päikese kätte ja yritan oma vigadest õppida ning MITTE kummardavas asendis raskemaid puuhalge, ämbreid või kive liigutada, rohimise ohtudest yldse kõnelemata. Õigete liigutuste otsimine ja soov jõledat valu vältida on nii haaravad,  et ma unustan isegi oma nime, vanuse ja elukoha planeedi täpsusega. Ma ei muretse selle pärast,  sest pereliikmed tuletavad selle kõik neile sobival hetkel jälle meelde. Ma olen ju nende Haige Vana Inimene, Kes Teeb Kodus Vajalikke Vanaaegseid Asju, ma ei peagi iga kell oma nime ja Mahtra sõja aastaarvu peast teadma.

Ja muud ma ei tahtki ytelda.

"Cucurbita Salvaje", 12 387. osa

Mainkraft is älaiv!

Palusin arvutimänge mängival lapsel see plokk yle vaadata ja see oli meie rõõmuks tööle hakanud.

See on kompostiplokk, millele tekkis kõrvitsaplokk. Täpsemalt, suvikõrvits "Goldie".

P.s. sellel asjal on ka teine, perekondlik mõõde.

See võlukast on väimehe jõulukingitus armsale ämmale. Kes soovib tormilisi tundeid ja perekonnadraamat, siis palun - mina olen selliste kingitiste yle väga rõõmus ja järgmisel aastal panen kasti tihedama täidise ja kyljelaudade vahele maasikataimed. Mi gusta!

P.p.s. ma niidan kyll muru, põmst ylepäeva, ja rohin nagu segane, põmst iga päev, ausõna. 

Jälle kiire

Kuramus. See maailm, mille ma siia kokku tassisin, on nii kylluslik ja tähelepanunõudlik, et plogimise jaoks ei jää nagu yldse ressurssi. Et võtaks yhe, kaks, heal juhul kolmandagi asja ja vormistaks kauniks korrapäraseks jutukeseks või siis pikemaks päevikupalaks. Ei, kussa. Mul tekib päeva jooksul sadu mõttekäike ja ma märkan tuhandeid pisi- ja suurasju, ja nad veerevad yksteisest mööda, yle ja läbi, ja moodustavad imekiiresti tekkivaid ja kaduvaid kaleidoskoobimustreid, ma täidan nende tahtmisi, ronin nende vahel, tõstan neid ringi, otsin ja kaotan neid, väsin nende tagaajamisest ära ja avastan, et on õhtu hilja, tumelillades pilvedes on veel õrn oranž triip, ma vist ikka pean magama minema.

Mänguri hämmastus

Lõuna ajal oli mul juba päris halb olla, viskasin pikali ja hakkasin telos rullima. Leidsin sealt toreda (ee, odava) vana saksa nuppakordioni myygikuulutuse. Eriti tore oli see, et myyja elas Maa Konna Keskuse kõrval, ma vajutasin energiajoogi sisse ja tõin peagu kohe pilli ära. Sest kaugemale sõita mina ei jõua, olgu seal 4 või 7 sõidutunni kaugusel kui tahes imeliste hindadega, kuldsete nuppude ja lilleliste lõõtsadega pillid.

Kuulge, põnev on. No ma olen põmst kogu elu mänginud klahvidega akordioni. See on lihtne nagu vilepill, noodid on järjest. Nuppakordionil aga jooksevad noodid harmooniliste akordigruppide kaupa ja minu tilluke piinatud aju kargles imestusest nagu ahv käia juures. Sellise pilliga mängitakse prantsuse valssi ja brasiilia tangot, aga eesti jooksupolka jaoks peavad sõrmed risti yle yksteise sebima. Mai oska. Aga see pill kõlab palju meeldivamalt kui mu vana sugulaste annetatud klahvidega akordion, ja selle nupud EI KLÕBISE ega takerdu pilli serva kylge. Klahvide klobin ja remontimisele allumatud pinisema jäävad viled teevad pillimängu ebameeldivaks, ja mis parata,  materjalide eluiga. Veidi paremast kvaliteediklassist nuppakordioni muhe rammus kõla on väärt seda pingutust, mida nõuab nuppude kaosest lugude jaoks õigete nootide yles otsimine ja pähe ajamine.

Muide, Spotifys on hulk bände, kus nt torupill mängib koos lõõtspilliga, mõned iirlased on ikka eriti hullud. 

Muusika on ravum. See ei tee terveks,  aga leevendab asju ja parandab hinge. Mul on sisekõrvaga rõve, põnev ja erutav probleem, nii et tihedalt detaile ja palju kihte täis hevi, metal ja rokk peavad nyyd õige tasa olema, ma peangi tagasi oma juurte juurde roomama ja kuulama ning mängima pille, kus yhekorraga vähem noote tekib ja need noodid kestavad pikalt ja mahedalt, ehk nagu igasugu viledega pillid teevad. Mul on veits piinlik oma põhimõttelageduse pärast, sest korralik hevikas on oma lemmikpändidele ustav kuni oma kõrvade ja tasakaaluelundi surmani,  aga mina. Ma, närune tuulelipp, tahan aga veel kaua ise pille mängida ja omal jalal niivõrd, kuivõrd tasakaalukalt kõndida ning palgihunnikutel ronida, seega tuleb teha karme valikuid ja ymber orienteeruda. Närune hing aga on samal ajal suur, sinna mahuvad ära kõik stiilid, laadid, bändid ja pillid, kui nad aga piisavalt tasa mängivad.

Mänguri mure

Jälle sattusin yhte kohta mängima. Õigemini, kutsuti. Eelviimasel hetkel sain teada, et yrril on yks teine põhimängur, ja et mida ta seal kannab. Kahmisin kiiresti ja aastatepikkusi teadmisi kasutades ning esimest korda elus ka raha lugemata kokku päris viisaka rollimängukostyymi, ehk ostlesin, pesin, lappisin, õmblesin ja triikisin, ja läksin aga kohale.

Siis ma mängisin, nagu jaksasin. Mäng oli väga lyhike, aga enneolematult jaksunõudev. Ma veits juba jaksan, selle pärast ei kavatse ma piinlikust tunda, otse vastupidi. Aga ometi miski mu sees närib, urgitseb ja järab, täna oli mul jälle selline päev, kus oleks heameelega ukse enda järelt viimast korda kinni pannud. Mul on oma olemasolu ja väljapoole näha oleva koosseisu pärast tihti nii piinlik, et kõhus keerab ja jalus on rõve nõrkus, mõnikord ärkab värske ja eredana ka suurema osa elust mind saatnud teadmine, et kohe tuleb keegi väga suur, väga valju häälega ja ilma näota tegelane karistusi ja käske jagama, mind klopitakse valutavaks kallerdiseks ja mitte iial ei tule keegi appi ega paku mingit tuge ega lohutust, ja et ma peangi ennast kohutavalt tundma, sest olen halb ja syydi kõiges, mis [kilomeetri raadiuses] halvasti on. Seda on mulle igal kujul õpetatud kogu elu pea igal pool, kus ma olen elanud, õpetajaid on alati jätkunud, mu lihasmälu on samuti saanud raudse dressuuri, ja kui ma peidusolemise-sunduse vastu veidigi eksin, on tulemuseks mitu väga ebameeldivat piinava masendusega päeva, mis ilma lisa-aineteta kasvavad nädalateks või ka kuudeks. Juba ammu ei ole ytlejaid vajagi, ma ise tean, kui kohutav ja vääritu asjandus ma olen, ega ma ilmaasjata inimtyhjas kohas puuriida sees ei ela. Ehk isegi, kui pole fyysilist piinamist ja vaimset terrorit, siis õudus, syy, lootusetus ja masendus jäävad.

Enamasti olen piina vältimiseks kasutanudki peitumistaktikat, kuigi enda sundimine ja allasurumine pole samuti kerge - olla nähtamatu, mitte esile tykkida, mitte häält teha, pysida peidus, aga vahest harva olen libastunud ja yhte v teise kohta mängima läinud. Varem tegi see teistele kohalviibijatele nii palju rõõmu, et see suutis mu olemasolu-piinlikkuse vaikima panna, aga viimaste aastate jooksul on mängud nii napid ja lyhikesed,  et kurbus mängimata veedetud eluaja ja piinlikkus oma äraneetud olemasolu pärast uhavad raskete, teravate servadega, metallimaitsega lainetena yle mu elu, aga ära uhta seda ei suuda. Kahju.

Punane

Yhes (interneti)kohas vaidlesin punaste hostade teemal, misjärel otsisin majaymbruse hoolikalt läbi, et oma kõige punasem hosta yles leida. Siis otsisin hoolikalt internetist,  et taime õige nimi yles leida - nimelt ostsin ma selle yhel ammusel, väga hämaral sygisel juba ilma lehtedeta ja vale nimesildiga, nagu järgmisel suvel selgus, ja nagu just osutus,  oli see vale nimi mälus pysimisel edukam. 

Lubatagu tutvustada: Hosta x hybrida "Purple Heart".

Punaste vartega (tglt pole see päris korrektne, botaanikud nimetavad hosta "varsi" vist lehealuseks või midagi) vanemaid sorte on tänapäevani kogu maailmas, sh meil, myygis õige mitu, minu Tundmatu Looma Naha puhul olid määravateks lehe sydajas kuju ja soe laimiroheline värvus ning suured lillakaspunased täpid lehe roodudel. Kuna mul eelmine suvi, ka aias,  jäi täiesti vahele, ja ma ei tea, mis selle aja jooksul kõik hukka said, siis vintskete ellujäänute, ka antud kapsakese, yle võib ainult rõõmustada. 

Rõõmustus

Bretagne on Eesti kyla, sain ma just teada. Sest on 1 vana tantsulugu, mida mängivad nii eesti kui bretooni rahvamuusikud. Muudkui kuula ja et imetle! Ja eestikeelsena tuleb sama pala ette selle loo teises pooles.

Kaebtus

Mis kuradi suvi see on, aru mai saa. Aprilli kuumalaine oli vaikne ja uimane, maikuu pakane, et õieti polnudki teist (kirsiaedade ja ploomipadrikute omanikud teavad, millest jutt), ja iga jumala nädal sadas nädal aega jutti, nii et naaberkyla ehitushullud ei saanud oma katustepanemistega ilma ligunemata hakkama. Mul on absoluutselt KÕIK puitu, kivi ja rauda puutuv pooleli,  sest vaja on meeleheitlikult niita juba iidsele päkapikule rinnuni ulatuvaid naate ja põllumeeste plahvatuslikke siloheinakultuure, mis piisavalt niiskel savimullal sõna otseses mõttes inimesekõrguseks kasvavad. Ja loomulikult haavapuude isekylv salakavalalt muidu veel noore ja pehme heina sees. Mu kõige hirmsam võsatrimmer, puhastatud karpa ja käiatud kettaga, saab selle suve kohta juba ebatavaliselt mitmendat korda vatti. Muide, murutrakroriga 3x nädalas jõristada mai raatsi, sest eilne arvutus näitas,  et tolle kytusekylu per pindalayhik on sõna otseses mõttes 14 (neliteist) korda suurem, ja tollega päris igal pool ei liigu, ja talve jooksul maa seest välja kerkinud kivide-kändude peal sihukest õrna asjakest lõhkuda pole tark. Lõpetuseks, kettaga niites jääb hein terveks ja seda on lihtne kokku korjata. Ma panen selle pärastpoole kõdupeenardesse ja istutan kõige otsa kõrvitsataimed ja ehk kurgi omigi. Muide, kogu õue-, aia-, heki- ja laudataguse pinnast niidan ma hooaja jooksul võsastumise vältimiseks kokku heal juhul 2/3, madalat, tihedamat nyhkimist vajavat muru viljelen ainult seal, kus eluks vajalik, sest kesse jaksab, ning inimkonnale pole see kõik yldse oluline, planeedile aga on minu õue heakord jumala ykskõik.

Sellest, kuidas minu saarekese servad haruldaselt vihmasest hiliskevadest ja vesisest varasuvest nii pehmed on, et kärumeestki ei kanna, ja milline oli meie varalahkunud halumasina õnnis elu ning kuidas saabus ta vaga surm, ning mis siis edasi sai, mõni teine kord.

Hyva lugeja rõõmuks pildike iidsete päkapikkude igapäevaelust keset sõnakuulmatut loodust, mida ei saa parimagi tahtmise juures millekski kultuurseks, näiteks aiaks, nimetada.