Tuuleke ja päikseke

Käes on põnev aastaaeg, mis tekitab tundeid. Näiteks see, et ma pean yhekorraga kõigis suundades jooksma ja kõik 50 aasta jooksul tegemata tööd kohe ära tegema, mis siis, et aju ei tööta, maks valutab ja jalad ei kanna. Inimesed kirjutavad kevade tuleku ilust ja rõõmust, ja ma isegi mõistan neid, ma mäletan, et olen seda tundnud. Ma näen neidsamu varakevadisi asju ja tean, et peaksin neid mäletama, aga ometi vaatan nagu uudisasju, sest mul pole nende mäletamise suhtes isiklikku sooja tunnet.

Minu Pimedast Tehasest on aga yle pika aja teateid, nimelt on lekkinud väga pikk ja lai dokument tööde nimekirjaga ning see tekitab õndsat tunnet, et midagi on toimumas. Kuidas ilm parasjagu lubab, võtan nimekirja punkte ette ja yritan selle saladokumendi sisu täide viia, kuigi on selge, et yhele iidsele päkapikule on seda kõike liiga palju.

Pime Tehas on väga põnev asi. Näiteks selgus, et mul on just praegu vaja jälle tulevaks talveks kyttepuid teha, aga kuidas keerulisel maastikul tormise ilmaga kõveraid puid lõigata, ei teagi, sõnamälu pole, see tuleb kuskilt lihasmälust. Mul ei ole selle tööga justkui mingit emotsionaalset sidet ja isiklikku kogemuslikku mälestust, aga ma ei pea seda kõike ka uuesti õppima, jalg lihtsalt ronib ja käsi juhib saage nii, et puu kukub sinna, kuhu tarvis, ja muutub sellisteks juppideks, nagu vaja. Ekraanid on ikka veel pimedad, aga Tehas töötab. Ja mul tekib nyyd uudne isiklik kogemus, paraku mitte meeldiv, sest jõuvarud.

Miskipärast on see kõik praegu kuidagi eriliselt energat võttev ja kurnav. Ma muide mäletan faktiliselt, kuidas asjad varem töötasid, ja tean, et see ei peaks nii olema. Mu vooluahelad on nyyd ymber ehitatud, mingid asjad on paranenud ja mingid asjad on puruks jäänud, aga keegi ei taha öelda, mis see oli, mis juhtus, ja mida ma peaksin nende õigesti parandamiseks tegema. Mulle öeldakse, et see ongi normaalne, et ma ei saa ega jõua selliseid asju ja töid teha, et see, et ma varem tegin ja suutsin, ei tähenda midagi, unusta ära, seda pole olnud. Aga vaat, ei unusta. Ma tahan sellest uppunud ja uimas ajuga olekust välja rabelda, tahan tagasi yles ärgata ja jälle elus olla. Ma mäletan, kuidas see oli, ja kuna teised ei tea, mis tunne on elusalt surnud olla, siis ma nende soovitusi olukorraga leppida lihtsalt ei kuula.

Jutu lõbusamaks lõpetamiseks lisan hyvale lugejale kena vaate keset savikõrbe asuva oaasi otsast, teisel pool kõrbe asub iidsete päkapikkude viimane puhkepaik koos selleks puhkuseks vajalike hunnikute ja hunnikute tekitamise riistadega. See viimne puhkamine ei ole kerge, peab ytlema. Ma kaalun terve tonni ja enda liigutamine on nagu suure valutava sulaplastiliinikamaka edasi vedamine. Päike on salakavalalt suvenäoline, vintsklev tormimaiguline kõrbetuul kihutab lagedal ja keerutab takistusi kohates, söövitab su silmi ja yritab sul kõik eluks vajaliku käte vahelt väänata või rebida ja vasakule ära tassida, isegi paar tonni kaaluva puujuraka. Aga ma olen kuri päkapikk ja vaat ei anna.

Pidujuttu

Ei-ei, ega ma siis ei kanna neid kleite. Nad on kapis sellepärast,  et kitarrid omavahel kokku ei kolksuks.

Isetäituvad ennustused

Hyva lugeja soovis päikeselist kevadet. Peab ytlema, et see lause on 1 turske palgijupp aina paisuvas kevadiste asjade yleujutuse voolus ja ajus, mis kogub hoogu, lainetab ja kobrutab, ja ma ei saagi muud teha, kui sellega kaasa valguda.  Kevad veeretab ja klopib mind, iidset päkapikku, suurte ja väikeste kõlgaste ja mudru sees. Mõnikord on hea päev, vaatan seda kõike rõõmsalt laineharjalt ja ujun õues kogu heleda päevaaja, teinekord lohisen madalal nagu mu iidsed päkapikkudest esivanemad, vaat niimoodi:

Naiselikku

Kellele meist ei meeldiks läikivad vidinad ja ilusad pudinad. On mulgi neid mitu kummutitäit. Hiljaaegu laenas tytar yhte mu asjakest ja ma pidin seejärel seda natukene kõbima. Laps oli õnnetu, et kallis kulin katki, aga ainult natuke kruvimist ja vandumist, väheke kangutamist ja nuputamist, siis väike proovitööke, siis veel yks, ja siis veel, ja mu enda õuemängud said seega samuti käima lykatud.

Muide, aasta tagasi jäi saemehe-kevad mul täiesti vahele, sest tervis oli ikka päris paha. Talvepuid hakkasin mitmest tõvest tasapisi taastudes tegema alles juunikuus. Kuna sel ajal keegi enam metsa ei lähe, siis nikerdasin yle-eelmisest aastast jäänud poolmädand saunapalkide ja võsalõikamise produktide kallal. Pikalt nikerdasin, sest jõudu oli väga vähe, pidev õudus segas ja kurnas, hooaeg venis põmst oktoobrisse. Aga vana puit kuivab varju all palju kiiremini kui toores metsapuu, seega talv sai yle elatud. Ja nyyd on uus kevad, uus mina, uued mängud. Värske saepuru saabastes on ikka kindel kevadekuulutaja, kui ka kuldnokad ja kärbsed hiljaks jäävad. 

Pildil on noolega näidatud eespoolmainitud pahandust tekitanud vidin, ilma milleta ei toimi majandus, laguneb tehnoloogia, purunevad inimsuhted ja hävib maailmarahu. Nyyd on maailm jälle mõneks ajaks päästetud. Häid vidinaid meile kõigile!