Punaseks

Kes liiga kaua päikese käes vedeleb, matkab või kõplab, kõrbeb ära. Ihu hakkab kibedalt kipitama, võrsed lähevad pruunikaks või lausa punaseks. Aga mõnele sobib. Nt "Pissardii" seemikule

Hiidlaukudele, kes paljunevad nagu hullud, hoolimata näljastest putukatest

Miski jalakas, keda jumala eest jahedamasse kasvukohta panna ei või

Meyeri sirel, ilmselt "Palibin", on ka väga roosa ja rahul.

Kurekellad, paganased, on meil umbrohu eest, aga mõned ikka saavad armu ja kasvuluba. Suve alguses ju lilli vähe.

Aga mis koledused sirutuvad maa seest seal, kuhu mina tahtsin panna tyrgi ubasid, ja mis värvi on arma...15 a vana lehmasõnnik, sellest järgmine kord.

Mu vari

Mul ei ole just selgeim ja erksaim periood elus. Kole tundmatu tõbi on röövinud võime mõelda eredaid surematuid filosooflisi mõtteid, luua keerukaid abstraktsioone ja maalilisi luulekujundeid. Tegutsen hästiprogrammeeritud autopiloodil ja suudan isegi autoga sõita, aga vanaraua pukseerimine teeb juba vereringele kurja ja mootorsae käivitamine on enneolematult raske ja valus. Maailm mu ymber moodustab segaseid keeriseid ja entroopiaklimpe, mida ma siis käte ja jalgade võdinal eemale peletan, sest. 

See, kes talvel metsatöid tegi ja märtsis vana kyyni vundamendikivide pealt pehme pinnase ära vedas, pidi yks teine inimene olema. Praegu ma katsun võidelda umbrohtude ja kodumasinatega, teha lastele asjalikku nägu, vaadata, et vanemal pojal saaks kool lõpetatud ja kõik muud pere elajad oleks terved ja rõõmsad. Aga see ei tule kergelt. Selle kõige juures ma ei imesta, et meie koer on kuidagi imelikuks muutunud, käib mul taga, magab mu voodi all, mõnikord yritab viipekeeles suhelda ja aktiivselt, ikkagi inimesena pere elus osaleda. See on päris tore.

Jaanipäevaks kõrgeks

Mitu päeva kõrvetavat suveilma parandasid kyll mitte mu bussirehvide vahetusest jm tõbist eelarvet, aga tervist ja meeleolu. U 3 ndl tagasi põdesin karmi kuklakrampidega tõbe, mis terveks päevaks jalust maha võttis, pea valutas (aga uute prillide pärast valutab ja käib pea ringi juba yle kuu aja), miski tekitas koledaid mõtteid ja tegi mu mõneks ajaks hoopis teiseks inimeseks. Umbes eilsest tunnen ennast jälle inimesena, uskumatult erinev tunne on, aga 3-4-15-aasta tagust mind ei ole ja ei tule ka. Hää lugeja, ära mind Varbolas ega Rabarockis oota, sinna ei ole mul enam asja. Mis teha, inimene kulub.

Loodust see ei kõlguta, loodus sai täna meie kandis haruldaselt pika, välgu- ja veerohke äikese käes supelda ja mõnuleda. Mitu meetrit salatit, redist ja teisi ilu- ja tulutaimi ootasid januselt, sest laudavundamendi sees olev pinnas on kohutavalt kerge ja kiirelt kuivav kõdu ja turbapuru, mida põuaga ei jõua ära kasta. Ka nädal ilusat ilma tekitab sinna põua. Ja otse loomulikult kasvavad nõgesed. Nemad just eriti. Nii et jaanipäevaks ei kasva rohi mitte lihtsalt kõrgeks, vaid ylikõrgeks. Soojas vihmas kasvavad kõik, kes vähegi jaksavad, silmnähtavalt kiiresti. Ma jõudsin tabada veel viimase hetke, enne, kui taevasse sirutuvad rabarbrid viimase õhtupäikese varjavad ja troopilises sudus saab orienteeruda ainult öölindude karjete järgi.

Elulised kysimused

Ja neile äärmiselt nostradamuslikud ja väga vabalt tõlgendatavad vastused.

Valitsusse on ennenägematud tolad pääsenud. Paraku sellised, et ma mitme lapse emana, haigete toetaja ja eriti tytarde vanemana tunnen muret, millistesse hullustesse meie riik sihandsete tyyrmannide juhtimisel seilata kavatseb.

Zombi leidis masina

Tuigerdas teine tujutult trotuaaril, tallad tulised. Koperdas kohatult, maigutas maotult. Maas vedelesid arusaamatud artefaktid, vigisesid varvaste all ja krõmpsusid käimisel. Korraga pidurdas miski rytmika komberdamise - vetruval verandapõrandal põrnitses sarviline asjandus. Zombile hakkas ähmaselt asju meenuma. Ta võttis maast yles yhe tuvastamatu tuustaka, ja peale mõningast raputamist ja pinnimist osutus see koletis võsatrimmeri traksideks. Uudishimu ei andnud häbeneda, tsombe võttis ka jalus vedelevat sarvilist masinat nöörist sakutada. Masin oli äkilises tujus ja hakkas kohe põrisema ja vihisema. Tsombe oli kunagi metsikute elajatega võidelnud ja teadis kohe, mis teha - hirmus asi tuleb enda kylge rihmata ja sarvipidi kõvasti kinni kahmata, teistmoodi tõbrast taltsaks ei saa. Mässasid, mis nad mässasid - majandushoovi tagumine serv sai tasaseks traaveldatud, õhk nõgesepurust puhtamaks, yksiti ka jalad tõuomaselt rohelisemaks.



Aga muu loodus ajab tuliselt armuasju. Kõik, millel on ette nähtud vilja kanda, õitsevad, nagu meeletud, sest pärast korralikku kastmist on selleks ometi aeg antud. Linnukesed ei jaksa enam laulda, sest paljudel piiksuvad ja kuldnokkadel kiiksuvad pojad pesas. Aeda hakkavad tulema värvid. Ja vormid.
Kuldsõstra õis on kuidagi eriti ymaralt nunnu, võrreldes nt tikri omaga. Kurdlehise rabarbri lehed on tujutõstvalt voldilised, kuni on noored ja terved - kahjuks armastavad neid ka teod. Ning loo lõpuks muinasjutuline loodekaarevaade. Kiuslik tuul on magama keeranud, kogu elusloodus supleb kuldses õhtuvalguses.

Emad ei mängi trummi

Istun praegu tolmunud ja mahajäetud elutoas ja kõigun samas rytmis koos akna taga tormis viiplevate suurte puude latvadega. Leidsin eile õhtul POOL tabletti krambiravumit ja öö oli kyllaltki tulemuslik st ärgata oli meeldivam kui muidu. (Mul lõppesid nii haigekassa kui see ravim märtsi alguses, AD-d õnneks veel on kuuks ajaks, kui venitada st yle päeva võtta.) Kes nyyd tahab moraali lugeda, et aga sul on ju kõik nii hästi, sul on kodu, pere, oma maja, mees toidab (muahhahhaa!), aed ja pillid, siis jajah - on kyll, aga see on väike osa kõigest sellest, mis mul on. Mul on minevik ka 😁😁😁 ja enamus sellest oli halb, vastik ja tervistkahjustav.
Soorollide teemal justnagu ei tahakski jaurata, sest need rollid, mida ma praegu kannan, on ainsad, mis meile sooja, toidu ja peavarju tagavad. On ka kõiki teisi proovitud, uskuge mind, ja tulemused olid kas halvad või lausa kohutavad. Inimesed on erinevad ja asi, mis sobib kellelegi teisele, toob puhaskahjumi minu õue, nii et kohanemine ja ymberkohanemine, sest MILLEKS tallata yhtesid ja samu radu ja korrata samu vigu, hädu ja õnnetusi, kui saab teisiti ja raas mõnusamini.
Aga pealkirja juurde. Miks emad siis trummi ei mängi? Traditsiooniline ema on tegelikult majateenija, kui just ärksama ja võitlushimulisema isendiga tegu pole. Ema paneb oma asjad laste syndides kõrvale ja asub naeratades elu lõpuni kestvaid majapidamistöid tegema. Vahest harvadel hetkedel võtab ta syydlaslikul ilmel kätte raamatu või paneb häbelikul ilmel maha poenimekirjas mitte olnud tulbisibulad. Ema ei kuula meeste muusikat, peale raadio ei tunne ta yhtki teist pilli.
Nii nõukaaegne, eks ole? Ja nii tänapäevane, eks ole.
Aga mina olen muusik. Kõigepealt. Kahjuks elu veidruste tõttu sain ma alles u 4 a tagasi teada, et oskan kitarre mängida, juhuse tõttu ostsin sel ajal oma esimesed (kasutatud) elektrikitarrikomplektid; veidi hiljem saabus teadmine trummide kohta, kui venna garaazhi pillikola kokku ajasin, seal sai veidi aega bänditegemist mängitud. Kahjuks leidis too seltskond, et naismuusikud on neile vastuvõetamatud tasemest olenemata, kuigi naismuusiku hangitud kola kõlbab kyll väga hästi (ärilisest kyljest osa kola vend maksab kinni, osa on laenuks v minu nö mahakantud kraam). Laulude kirjutamise, teadliku komponeerimise oskus lõi välja alles u 3 a tagasi, kuigi lorilaule on tehtud ja luuletatud v viisijuppe vilistatud lapsest saati. (Ma olen 44 a vana.) Oma trummid sain läinud aasta lõpus, jälle mu sisemist universumit laiendav kogemus. Aga.
U 2 nädalat tagasi ostsin mõne noorkana (muru ja lillepeenarde limukatõrjeks, muna saab poest lihtsamini) ja samast talust karvase jänese, et äkki annab villa. See ei ole angoorakyylik, vaid lõvilakk, tubane kääbuskasvuline lemmikloomatõug. Tytar kasutab seda nyyd bioloogilise relvana musitseerimise vastu, sest jänku kardab lärmi. Mulle teeb see nalja, sest pööningule natuke ruumi teha ja seal juba vedelevatest suurplaatidest pillimängukõlblik tuulekindel tuba kokku kruvida on umbes päeva töö, aga seeeest abikaasa efektsed, aga äärmiselt ebamusikaalsed mikronumbrid on mõneks ajaks päevakorrast maas ja tema juba lahendusi ei leia. (Koos mõne teise pilliga saab selle mehe ilusasti sujuvalt trummeldama st yhtlaselt ja mõnevõrragi musikaalselt tegutsema, aga Särava Sooloartistina on ta lihtsalt ebamusikaalne.)
Laulude kirjutamisest täna ei räägiks, selleks on vaja palju paremat konditsiooni.
Haiguste ravi hallis toas
Kestab, kuni õhtult saab loa
Hyljata tolmunud maja
Astuda yle aja

Hõljum

Selle aasta mai on vihmasemaid nendest, mida mäletan. Ja samas kyllalt soe. Raasuke minust suudab veel imetleda ja rõõmustada aia ärkamise yle. Viljapuude õitsemise aeg on alati imeline.

Aga sel aastal on palju asju teisiti. Ma ei ole kunagi päris ärkvel, vaid hõljun poolune, ebakindla hajameelsuse ja ahastamapaneva unustamise hallis supis. Eks 44 aastat pidevaid õudusi, väikeste muidu kenakeste vahepausidega, on teinud oma töö. Tilgad uuristavad kivi olematuks, kui neid saab piisavalt palju.

Siin ma siis hõljun.

Kylma viimne röögatus

Viimased paar päeva on yllatanud jäiste öödega. Yllatanud pigem sooja aprilli järel, sest minu lapsepõlves ja nooruses 1980-tel (1990-te kevadeid miskipärast ei mäleta yldse), olid suht kylmad kevaded ja veel ka juuni alguses polnud öökylm haruldane asi. Aga tänahommikune hall kylmetas veetynnile kaane peale ja tõenäoliselt neelas suurema osa kirsisaagist.

Ma ei jõua 2015/16 talvel tekkinud ylevõlli ärevust ja muret pere pärast, mis mind lõpuks kinnisvaramaakleri juurde ajas, ära tänada. Kui sul pidevalt mingi võitlusmeeleolu ja vastikus ylekohtu yle kuklas tiksub, siis muudab see isegi maa ja taeva vastikuks, siiani on ebameeldiv Tartu-Viljandi maantee yhte teatud lõiku sõita. Õnneks ei ole sinna enam asja ka. Ilma sihukese koormata on elu niivõrd palju kergem, et kannad oma pere asju nagu Herakles vasikat, kartmata, et mingi suvaline lollakas õlekõrs su selgroo murrab.

Eks neid õlekõrsi on kah, aga siis ma vaatan taevasse ja sõidan.

Pulgad aju asemel

Katsun kuidagi koperdeldes kõikuval maakeral oma asjadega toime tulla. Raske on kyll, kui keegi alalõpmata paati kõigutab. Talvel pole häda, aga suvel on palju hädavajalikke toredaid ja vähem toredaid tegevusi. Nt lilli kasvatada ja puid metsast välja vedada.

Natuke murejuttu kah. Detaile ma ei avalda, sest isikute privaatsus, aga lähikonnas on maru äkki maru palju abituid ja lootusetult tõbiseid v ravimatult  vaeseks jäänud vaimuga inimesi ja ma ei saa endale vist elu lõpuni enam yhtegi nooruslikult muretut minutit lubada, isegi kui see juhtub olema valuvaba ja parasjagu ka maailm ei õõtsu. Kurat, ma tahan tagasi 20-aastaseks, aga praeguste võimalustega.