Jaanipäevaks kõrgeks

Mitu päeva kõrvetavat suveilma parandasid kyll mitte mu bussirehvide vahetusest jm tõbist eelarvet, aga tervist ja meeleolu. U 3 ndl tagasi põdesin karmi kuklakrampidega tõbe, mis terveks päevaks jalust maha võttis, pea valutas (aga uute prillide pärast valutab ja käib pea ringi juba yle kuu aja), miski tekitas koledaid mõtteid ja tegi mu mõneks ajaks hoopis teiseks inimeseks. Umbes eilsest tunnen ennast jälle inimesena, uskumatult erinev tunne on, aga 3-4-15-aasta tagust mind ei ole ja ei tule ka. Hää lugeja, ära mind Varbolas ega Rabarockis oota, sinna ei ole mul enam asja. Mis teha, inimene kulub.

Loodust see ei kõlguta, loodus sai täna meie kandis haruldaselt pika, välgu- ja veerohke äikese käes supelda ja mõnuleda. Mitu meetrit salatit, redist ja teisi ilu- ja tulutaimi ootasid januselt, sest laudavundamendi sees olev pinnas on kohutavalt kerge ja kiirelt kuivav kõdu ja turbapuru, mida põuaga ei jõua ära kasta. Ka nädal ilusat ilma tekitab sinna põua. Ja otse loomulikult kasvavad nõgesed. Nemad just eriti. Nii et jaanipäevaks ei kasva rohi mitte lihtsalt kõrgeks, vaid ylikõrgeks. Soojas vihmas kasvavad kõik, kes vähegi jaksavad, silmnähtavalt kiiresti. Ma jõudsin tabada veel viimase hetke, enne, kui taevasse sirutuvad rabarbrid viimase õhtupäikese varjavad ja troopilises sudus saab orienteeruda ainult öölindude karjete järgi.