Kirglise naise elu on raske

Sigarette ja viina ei ole minule vaja. Ma oskan niisama ka lõbutseda ja olukordi nautida, peaasi ainult, et mootorikytuseid jätkuks. Mõnikord aga kipub pidustustega liiast saama. Nagu täna. Ei, ega ma ei ole mitu päeva siis niisama hõljunud ja tantsinud, lilleline kleit seljas ja kõpskingad jalas, vaid ilusa ilma puhul õues mänginud - riisunud, lõiganud, kärutanud, kokku vedanud, sortinud, riita pannud, kraaminud, lõkkesse pannud oksi, risu, hagu, taimede pealseid, tyvesid, pakke, kive ja kände. Ja nyyd kael ja selg ajavad närviliselt pilli, nõuavad päältpoolt määrimist ja seestpoolt salvimist. Nyyd ma siis nokin nutifoni, logelen ajuvabalt ja ootan, kuni valupunktid vaiksemalt võtavad. Lõunaaeg on käes, tahaks ilusat sooja ilma nautida, aga kussa.
Soojale talvele on järgi tulnud hirmus kevad. Öösiti on pööripäevast saadik -7, päeviti +3, ja milline teravate hammastega tuul! Villaseid kampse kulub nagu leiba ja karvase voodriga Nokia kummarid on koormuse tõttu otsi andmas. Ja kevadlilledest on ainult lumikellukesed piisavalt vintsked, teised taimed peavad hoogu ja ei huvita kedagi, et nää, kevad, õitseks ja kasvaks pärast sooja talve.
Mujal maailmas on koroonaviirus ja pandeemia järjest suuremat hoogu võtmas. Uudised on järjest koledamad. Eks vaatame, mis järgnevad kuud toovad, lisaks kevadele ja tärkamisele.

Pildil aga tuletab karantiinis piinlev linnainimene mulle meelde, et hajaasustuses elamisel on omad puudused.

Elagu plaanimajandus, uraa!

Meil on praegu halvas mõttes vähemusvalitsus, mis on lahti lasknud terve rea deemoneid, silmapaistvaim kampaania oli eelmisel aastal nt naistearstide korduv ryndamine valefaktidest koosneva väljamõeldud abordikatastroofiga, pidevalt viljeldav avalik viha mistahes vähemuste (erinevad rahvused, teised rassid, seksuaalvähemused, lasteta naised,  jne jne) vastu. Kuna osa rahvast on nende vihakampaaniatega rõõmsalt kaasa läinud, siis on istuvad poliitikud julgust saanud ja praegu (kyllaltki lombakalt kehtestatud) osalise karantiini tingimustes võtavad hoogu erinevate sanktsioonide rakendamiseks. Praegu kontrollitakse rahva meelsust nt kytusefirmadele hinnalae kehtestamise osas, ja tigedate meeste häälekandja Postimehe lugejad on sellega väga nõus ja ootavad, millal majandusminister selle seadusena välja kuulutab. Mainitakse kartelli murdmist, aga mind huvitaks väga, miks rohkem kui 20 aasta jooksul silmnähtavat kartelli murtud ei ole, ja kui alkoholiaktsiisi langetati, et "rahva soovile vastu tulla", siis ometi absoluutselt kõigi inimeste elu puudutavat kytuseaktsiisi ei puudutatud ega põhjendatud selle mittealandamist, väga veider igatahes.
 (Muide, abortide täiesti tasuliseks muutmise, seksuaalhariduse keelamise, välistööjõu liikumise keelamise, seksuaalvähemuste kriminaliseerimise, koduvägivalla koduseinte vahele tagasi surumise jms siseminni, kes on majandusminni isa, ideede suhtes on tolle lehe lugejad samuti väga nõus.)
Mu elukogemus ytleb, et kui sellised suhtumised pääsevad jälle valitsema, ja seadusi tegema, siis oleme varsti jälle pätiriik, kus yhiskonna nõrgemate elu ei maksa. Ma olen selle sees yles kasvanud, ylekaaluka pättide kamba tekitatud probleemide peale raisanud oma parimad aastad, ja lapin inimesi vältides elu lõpuni neid traumasid ja ei taha, et kunagised reaalselt inimesi sandistavad nähtused sh tugevamaõigus tagasi tulevad.

Teisel pool klaasi

Elu ääremaadel hiilijana olen maandunud paika, kus õpitud ametid, peened oskused ja armastatud hobid peavad ruumi tegema elementaarsetele ellujäämisoskustele ja hoolitsemisele nende eest, kes ise endaga hakkama ei saa. Ma ei võta enam kätte pliiatseid, peitleid ja kääre, aga see-eest ei tule ka keegi mu pere, elu ega vara kallale. Vaatan mujal maailmas toimuvat nagu pikka värvilist seriaali, ja ykskõik, kui ilus see ka ei tundu, lasen sellel seal kaugel ilma sinna sisse tykkimata omasoodu voolata. Nemad on seal, mina siin. Ja muinasjutt kulgeb katkestamata... peaaegu.
Praegu on päevakorras yks ysna hirmus hiina tõbi, mis sarnaneb gripiga. Kogu maailmas on väga äkki väga palju haigestunuid ja hirmunuid. Riigid sulgevad asutusi ja inimesed sulguvad kodudesse, et tervist hoida. Peaks nagu paanikat ja hysteeriat tundma, aga... Aga kuna mu elu esimene pool koosnes permanentsest õudusest ja depressioonist, mille ravimiseks kulus terve teine pool, siis ilmselt on paanika ja mure osakond koos õuduse, apaatia ja masendusega meeldivalt madalaks lihvitud. Ja pole vajagi mingit täiendavat lisavalu ja hirmu. Meil on praegu niigi tõbine köhiv laps majas ja käes rõve varakevad, mis oma teravtuuliste lägailmadega meid iga jumala aasta haigeks teeb.
Mitte esimene kord elus ei puutu me kokku mõne äkilise ja raske kuluga gripilaadse asjaga, ja kuna mul on 22 aastat lapsed majas olnud, siis on nähtud ka seda, kuidas lasteaiad ja koolid kas klassi ja ryhma kaupa või täies koosseisus, sest väga palju puudujaid, sotsiaalpedagoogi info ja maakonnalehtede põhjal, vähemalt nädalakaupa kinni on olnud. Ka need asutused, kus minu lapsed käivad. Kuna lähikonnas on vanu ja haigeid, siis loen ja näen või kuulen ka iga-aastaste haiglakarantiinide ja eakate kylastamise piirangute uudiseid. Nii et karantiin ei ole keskealise lapsevanema jaoks midagi uut ega hirmutavat. Hirmsad asjad aga synnivad õues akna taga.
Tõesti rõve tormiilm on väljas, maja nagiseb tuule käes nagu purjelaev ja kõrvad hakkavad valutama isegi mõttest täna veel õues midagi teha. Eks siis mängigem toas.
Mina olen õrn lõunamaa loom ja uhke karvakasuka nimel õues kylmetada ei taha, parem hoidun oma yrgkoduseltsiliste ligi, mida juuresolevatelt piltidelt näha võib.