Kole kylm

Kyynlapäeval lõhkes kylma syda, aga tuisu- ja köhahooaeg on täiesti hoos. Ma köhin nagu hobene, aga ylejäänud pere on juba ammu terve.
Lapsukesega arstil käies nägin väga, väga inspireerivat kandilist elupuuhekki. Meil osad poisid mängivad ennastunustavalt Minecrafti- nimelist arvutimängu, milles tuleb kandilistest elementidest, asjadest ja kuubikuks vormistatud ainetest koosnevas maailmas majandada. Seesama Minecraft aga on ka pärismaailmas olemas. Praegu on kyll jälle kõik ära kivistunud ja lumepihu lendab, aga nii, kui maa sula, läheb lahti!
Kun talve lõppu veel ei paista, veedan aega muuhulgas kudumisega. Suur sall just valmis, naabrinaine sai koerasegused ravikätised, torumasinaga kudusin paar ludumutsi ja eile leiutasin islandi kampsi. Niimoodi, et vaatasin internetist pilti, kirjutasin, kudusin ja harutasin yles yhe proovimustri, ning natu teise valemiga alustasin uut. Idee on selles, et mustriline passe tuleb ringvarrastel, aga yhevärvilise kere ja varrukate tohutu massiiv torumasinaga, sest kes jaksab niipalju kududa, kui minu pakkimiseks vaja läheb.

No kas pole ilusad!
Olgu õnnistatud ja kiidetud ringvarraste leiutaja!

Punamytsikese loo telgitaguseid

Inimloomust me juba teame. Et lapsed on usaldavad, ja et vanad haiged inimesed on nõrgad. Seekordne katse näitab, kui väga meeldib hundilaadsetele soojas toas voodis lamaskleda, kõht täis ja meel hää. Antud isend näitab oma naudingut isegi näoilme abil.

Päev ja öö

Lõpetan tervet pere vaevanud ja lõpuks ka mind rabanud köhatõve põdemist. Vedelesin lausa poolteist päeva voodis. Yldiselt mu vana vaevatud kere soovib juba umbes kellu 4 paiku pärastlõunal lylisammast ja aju sirutada, aga köha on minu majas midagi haruldast ja eksootilist. Usk ja armastus teevad terveks. Ma nimelt usun, et ka sel aastal tuleb kevad. Ja armastan väga nuusutada sidrunipuu õite kylluslikult magusat lõhna. Sidrunipuu õitseb juba jõulust saadik, aga alles praegu hakkab lehekest ajama. Päike on tallegi kasuks tulnud. Väga, väga ilus päike on, ma lausa pidin hyva lugeja jaoks pilti tegema.
Aasta alguses olin koos lastega nädalakese kodunt ära ja sel ajal kasutas Kylma Laine seda juhust ning võttis ära lõviosa mu toalilledest, sest koduhoidja ei taibanud köögiust lahti hoida ja kylma tuppa sooja juurde lasta. Kaotus on kole ja korvamatu, aga näh, ehituskaubamajad pakuvad tihti umbes yheeuriste hindadega seismajäänud, näiteks, toasõnajalgu. Olgu nad selle eest tänatud, sest inimene ei ela yksnes kruvidest ja torudest, vaid ka rohelisest, millest meie maal yle poole aasta ilma peab olema.
Väga varajane kevad on sel aastal, see vähene lumi, mis mõne nädala maas suutis olla, on juba läind. Nädal tagasi tehtud pildil vahime koos koeraga ööjooksu tegevaid metskitsi. Ilus öö oli, kuu tegi lumised lagendikud valgeks ja. Sellised hetked, kus keegi pinda ei käi ja minu baasturvalisuse paketti kuuluv pidev ohutunne järgi annab, on imekerged ja haruldased, peab ajule kuidagi selgeks õpetama, et lahingut lyya ja turjakarvad turris hoida tuleb ainult siis, kui vaenlane on maal, mitte aga kogu aeg, nii lõunalauas, õunaaias kui ka päris õhtul teki sees peidus olles.
Täna hommikul mängisin ilusa ilma puhul kidrat. Viisijupid kipuvad lausa iseenesest välja ja mõni neist sobib peale väikest mõõtutagumist isegi mõnele luuletusele viisijupiks. Oleks ma 27 antsu tagasi teadnud, kui lihtne on kidramängimine ja kui kergesti saab rytmikidra figuurist laulule ilusa, omanäolise ja samas ikkagi stiilijooni omava viisi ehitada, oleksin juba ilmatukuulus. Aga praegu olen ma armiline, kole, paks ja vana veteraan ning juutuubi sellisel kitarristiproual asja pole. Vaat nii.
Selle lõbusa teadmisega lõpetan. Täna varemetest ja õuemängudest ei kirjuta, sest see mõikab ainult koos piltidega.

Ootamatu ilmayllatus

Päike ja kyte tulid igavesena tundunud pilvekatte tagant välja, aga koos sellega ka valus kylm.
Praegu käib tants ja organiseerimine eriarstide ja komisjonide nimel, et väiksele poisile lõpuks ometi täpsed diagnoosid saada ja talle sobiv kool leida. Siiani olen tema sotsiaalse rehaplaani korras saanud 2 tundi nädalas logopeedi ja näpuotsaga eelkooli. Aga kuhu ja kuidas peab täpselt minema autismi joontega ja mitme muu arenguprobleemiga laps, sellest puudub isegi KOVi sotsiaalosakonna inimestel täpne ettekujutus. Muudkui käime, sõidame, kulutame rehaplaanis määratud summasid... ja ongi kõik. Varsti tulevad tal JÄLLE uuringud, seekord siis veidi teise suunaga, aga jah, ei saa niipea selgust majja. Md, poiss saab varsti 7, sygisel tuleb ta igal juhul kuhugi pista, aga tavakooli tal asja pole. Vaatame, kas uute uuringute tulemusena mingi asjalik dokument ka tuleb...
Talv aga kulgeb kohutava kiirusega vääramatu lõpu poole. Meie koduks olev muinsusese on yllatavalt vähekylm. Yks ahi lõpetas lepingu ja ma puurisin talle paar puhastusluugiauku kylgedele, sest kaotada pole sellises seisus ahjuga midagi, kyll aga saab teada, mis on tema sees :) kuskil on suurem ummistus, mis vajab veel yhte auku ja korralikku harjamistööd lõõrides.
Remondi tegemine talvel muidu on ebamugav - kylm on, pime on, kui just prozhektoreid ei põleta, materjalid niisked, värvid kuivavad lõputult kaua. Aga tasa, tasa liigub lumehelves, tasa, tasa nikerdan onnikest.
Kui hyva lugeja veel aru pole saanud, siis ma ei armasta ehitamist.

Keedukala ätituud

Kes vähegi saab, põõnab tekikuhja otsas soojas. Kes ei saa, lõikab ajaviiteks võsa, sest marruläinud enelahekiga võitlemiseks on lumeta talv hea, suvel nimelt mähivad rohttaimed ennast sae ringikäivatesse agregaatidesse ja. Mul oli just 3 päeva kestev taliharjalõke, mis koosnes taraenelast (bot. nime juures aidaku hyva lugejat kõikvõimas guugel), haigetest luuviljalistest, mädand õunapuudest ja kellegi väga rumala poolt kuuseheki alla tassitud poolmädand puurisust, mida on hoolimata kõvast lõkketegemisest veel tohutu hulk järel. Aga järelejäänud kraam kvalifitseerib kompostimaterjaliks. Maja ymbrus sai mitu numbrit valgem ja majaymbruse pinnareljeefis hakkab tekkima mõningane selgus.
Elu veidruste suurearvulise yleelamise tõttu olen ma muutumas järjest hajameelsemaks ja tähelepanematumaks, et mitte öelda padulolliks. Õhtuti magamajäämist segab peast algav elektrisipelgate jooks, mis mõnikord jäsemed krampi tõmbuma paneb. Eriti ebamugav on paksult pilves ilmaga, ja mul ongi nyyd 2 isiksust - yks, kes tuigerdab autopiloodil ja mõttetult väriseb, ja teine, kes ilusa ilmaga välja ilmudes mõtleb nagu 3 kunstnikku yhekorraga. Kuramuse ebamugavad nahavahetused on.
Õnneks on majas ruumi ka omaette värisemiseks ja ebamugavustundelt tähelepanu eemalejuhtimiseks mh sallikudumiseks, nii, et teised pereliikmed ei pea minu lollikaalika-haiguse pärast kikivarvul käima. Lapsed peavad omas kodus joosta ja myrada saama :) sest kus siis veel.
Samas, see, et aju pärast yhte korralikku jalgadega tagumist ja aastatepikkust unevõlga teistmoodi tööle on hakanud, lubab mul nyyd muusikat luua. Lauludele viise, luuletustest teistsuguse struktuuriga laulutekste ymber ehitada. Selle jaoks ON teistsugust ajusurakat vaja. See võiks muidugi veidi mugavam olla. Laule on juba õige mitu tykki valmis nikerdatud, aga nyyd on vaja lavakõlblikku artisti kasvõi juutuubi jaoks, sest eestikeelset autorilaulu ei ole kunagi liiga palju.